Kõik, kõik on uus septembrikuus. Niimoodi vähemalt ütles üks luuletus, mida vast enamik meist ka lugenud on. Kurbusega tuleb aga tõdeda, et nii see ei ole. Ikka kütab kirgi peamiselt üks teema, mis arvatavasti ei vaibu niipea. Tõesti on kurb näha, kuidas kõik pagulastega seotu inimesi esmapilgul kahte leeri jagab. Pagulaskeskuse põleng valas ainult õli tulle. (Bad pun, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.) Muide, minu mõtted selle süütamise teemal võtab väga hästi kokku see kirjutis.
Ohtu sattusid kümnete inimeste elud, aga veelgi masendavam on, kui hõlpsalt muutus ühe-kahe provokaatori kuritegu massimeedias kogu rahva kuriteoks, meie kõigi süüks ja häbiks. - Kalle Muuli
Mul ei ole selle süütamise pärast häbi, ma ei tunne endal süüd. Küll aga on mul häbi poliitikute pärast, kes kõik kohe sõna võtma tõttasid. Või siis lausa kohapeale tormasid, justkui nemad oleksid võimelised rohkem tegema kui tuletõrje ja politsei. Võib-olla on meie poliitikute seas selgeltnägijaid, kes suudavad selliste juhtumite lahendamisel abiks olla. Jah, elumaja süütamine on kahetsusväärne tegu ja süütaja väärib karistust, kuid siin ei mängi minu jaoks mingit rolli maja elanike rahvus ega nahavärv ega sotsiaalne staatus.
Miskipärast käituvad paljud nii, nagu Eestis poleks varem pagulasi olnud. Justkui need 150 Vahemere kriisi pagulast oleks esimesed. (Ausõna, on inimesi, kes pole kunagi isegi Vao Keskusest kuulnud.) Ilmselgelt pole meil ka organisatsioone, kes neid aitaks. Peale selle tuleb meil endi taskust neile sadu eurosid maksta, vähemalt nii võib mõne inimese jutust aru saada. Tegelikkuses on toetus siiski väiksem, aga see ei huvita ju tegelikult kedagi.
Kui üks pool külvab paanikat, siis teine rõhub empaatiavõimele ja inimlikkusele. Vahepeal näidati uudistes pagulasteemat kajastades üht ja sama lõiku sellest, kuidas vabatahtlikud väikest last käest kätte andsid. Võite mind küüniliseks nimetada, aga samal eesmärgil avalikustati ka selle väikese uppunud Süüria poisi pildid. Traagiline, kuid rahvaga manipuleerimiseks kasulik. Võib-olla nüüd ollakse islandlaste moodi valmis ka mujal pagulasi oma kodudesse võtma.
Samas räägitakse ikka ja jälle, et suurem osa pagulasi on noored täiselujõus mehed, kes tahavad lihtsa elu peale. Eks ole ka selliseid nende nn. laevapõgenike seas rohkem, sest kogu see reis on ikka üsna ohtlik. Pealegi on juba laevale pääsemine kallis. Samas on mul raske kaasa tunda mehele, kellel polnud väidetavalt raha, et nädal aega hotellis ööbida ning oma dokumendid korda ajada. Üllataval kombel oli aga neil kõigil mõni päev hiljem 450 eurot tagataskust võtta, et Saksamaale saada. Raske uskuda, et selline on sõjapõgenik. Pole siis midagi imestada, kui inimesed selliseid avasüli vastu ei võta. Kui pagulasel on ikka nutitelefon(id) ja mitme erineva riigi SIM-kaardid, siis millest me räägime. Mõnel neist on isegi nahka pleegitav kreem kotis. Ei, see ei ole nali. Kui aga piisavalt raha kokku kraapida pole, siis tuleb leppida põgenikelaagritega, mida Neil Gaiman tabavalt kummituslinnadeks nimetab.
Kui valjuhäälsetel vastasleeridel on kõik selge - kui sa pole meie poolt, siis oled meie vastu - siis suurem osa meist elab tegelikult hallis tsoonis. Tsoonis, kus me mõistame sõjapõgenikke ja tunneme neile kaasa. Tsoonis, kus me muretseme oma turvalisuse ja väikese, niigi hapra, riigi pärast. Keegi ei oska ju täpselt ette ennustada, mis saama hakkab ja kuidas pagulased ühiskonda sulanduvad. Me ei tea, paljud neist on mugavuspagulased. Võib-olla on nad kõik toredad, aga äkki on mõned tõrvatilgad meepotis. Ja olgem ausad, juba üks tilk tõrva jätab suhu halva maitse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar