Mis juhtub lapsega varsti peale seda, kui ta esimest korda lasteaeda saata? Ta jääb haigeks. Nii juhtus ka minuga. Tegelikult ei saa ma oma haiguses lasteaeda süüdistada, aga nalja teha võib ju ikka. Terve selle nädala olen voodis veetnud ja vaikselt hinge heita üritanud. Olgu, tunnistan, et tegelikult seda viimast ikka ei teinud, kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et nüüd on minek. Palaviku süü arvatavasti.
Kõik algas ööl vastu esmaspäeva, kui ma magada ei saanud. Hommikul panin korraliku roobi maha ja lõdisesin teki all, näost hall ja oksenire suunurgas. Kas pole mitte ilus vaatepilt? Mingi hetk üritasin jogurtit süüa ja olin õnnelik, et see sisse jäi. Ära hõiska enne õhtut ehk see tuli siiski sama teed pidi välja, olgugi et paar tundi hiljem. Nii palju oligi minu väikesest komatoossest uinakust kasu. Kõrge palaviku ja koomalaadse seisundi tähe all möödus kaks päeva, kolmapäevast alates olin võimeline ümberringi toimuvast aru saama ning isegi reageerisin. Tunnistan, reaktsioonikiirust polnud ollagi, isegi teod liiguvad kiiremini, aga polnud midagi parata.
Neljapäeval käis õde külmetusega arsti juures ning too küsis, et millal mina siis tema juurde lähen. Kui mulle elu armas ei oleks, siis läheks küll arstile, aga isegi palavikuga ei tee ma nii lolli otsust. Pealegi, asi tundub praeguseks - ptüi-ptüi-ptüi - möödas olevat. Polnudki seekord arsti vaja. Nüüd tuleb aga ennast hoida, sest maakonna perearstid ennustavad, et gripilaadsed viirused tulevad meile märtsis. Äkki oleks pidanud ikkagi end perearstile näitama? Siis ehk oleks öeldud, et need viirused on juba kohal.
Väga raske on terve nädal kodus voodis passida, igav hakkab. Poleks arvanudki, et ma kunagi nii ütlen või, mis veel hullem, kirjutan. Raiun kivisse, et ka tulevased põlved seda ajaloolist hetke hiljem tunnistada saaks. Ajalugu on selleks ajaks küll juba tehtud. Mina, kes ma üksvahe muud ei teinudki, kui et lamasin kodus (või haiglas) voodis, millekski muuks lihtsalt ei jätkunud eriti jõudu. Nüüd pean ma sellist asja igavaks nagu iga normaalne inimene, kes kogu aeg ühest kohast teise jookseb, sest tal on nii palju vaja ära teha ja ööpäevas on ainult 24 tundi. Millal see küll juhtus? Millal minust selline rattas jooksev orav sai?
Homme tööle minnes panen endale fooliumit mütsi sisse, ehk hoiab sooja. Ja labakud panen kätte, sest mu parem käsi on üsna külma poolt räsitud juba. Välikäimla rõõmud, höhöhö. Tegelikult tuleks mingi aeg kõrvitsaseemneid röstida, sest kuivatatud õunad üksi ei paku enam pinget. Kõrvitsaseemneid ju ikka veel võib süüa?
Väga raske on terve nädal kodus voodis passida, igav hakkab. Poleks arvanudki, et ma kunagi nii ütlen või, mis veel hullem, kirjutan. Raiun kivisse, et ka tulevased põlved seda ajaloolist hetke hiljem tunnistada saaks. Ajalugu on selleks ajaks küll juba tehtud. Mina, kes ma üksvahe muud ei teinudki, kui et lamasin kodus (või haiglas) voodis, millekski muuks lihtsalt ei jätkunud eriti jõudu. Nüüd pean ma sellist asja igavaks nagu iga normaalne inimene, kes kogu aeg ühest kohast teise jookseb, sest tal on nii palju vaja ära teha ja ööpäevas on ainult 24 tundi. Millal see küll juhtus? Millal minust selline rattas jooksev orav sai?
Homme tööle minnes panen endale fooliumit mütsi sisse, ehk hoiab sooja. Ja labakud panen kätte, sest mu parem käsi on üsna külma poolt räsitud juba. Välikäimla rõõmud, höhöhö. Tegelikult tuleks mingi aeg kõrvitsaseemneid röstida, sest kuivatatud õunad üksi ei paku enam pinget. Kõrvitsaseemneid ju ikka veel võib süüa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar