The 69 Eyes @ Cathouse

Ma olen selle postitusega lootusetult hiljaks jäänud, üritus toimus 10. novembril. Õudne, kuidas aeg küll lendab, praegu on juba detsember. Ma nägin The 69 Eyes'i esmakordselt Rabarockil aastal 2005. Polnud enne festivali suurt midagi sellest bändist kuulnud, aga peale nende kontserti olin müüdud ning nende käekäigul hoian siiamaani silma peal. Nad vahel ikka esinevad meil siin Eestis ka, kuigi ma iga kord kohale ei jõua. Sel korral jälle jõudsin.

Esimeseks esinejaks oli kodumaine Freakangel. Mingi aeg ma täitsa fännasin seda stiili muusikat, seega oli tore "vanu aegu meenutada". Teisena astus lavale Itaalia kollektiiv Sviet Margot. Nende esinemist ma isegi ootasin ning õnneks ei pidanud pettuma. Peale kontserti tegime lauljannaga koos isegi pilti. 

Südaöö paiku oligi aeg kauaoodatud goth'n'rolli meistrite käes. Ma jumaldan laulja Jyrki häält, ausõna. Kohe, kui ta suu lahti teeb, olen mina sulavaha. Ma tean, et seda on raske uskuda, aga nii see on. Muidugi tuleb meest kiita ka eestikeelsete väljendite eest, mida ta siis püüdlikult maha luges. Ilusad plikad ja kuumad puumad kõik kiljusid, või siis tegelikult eriti ei kiljunud, sest vahepeal tundus mulle küll, et suur osa publikust olid kas elavad surnud või lihtsalt magasid. Ma saan aru, et me olemegi külm rahvas, aga nii külm ei tasu ka olla. Bändi kiituseks olgu öeldud, et publikuga suheldi ikka korralikult. Iseasi, kas kõik seda hinnata oskasid. 

Ma pole kunagi pidanud The 69 Eyes'i kontserdis pettuma. Nad teevad alati oma asja südamega ning see paistab välja. Võib-olla aitab ka see, et ma tean kõiki lugusid, seega on endal kergem kaasa elada. Samas, raske on jääda külmaks, kui trummar Jussi - kes on paljajalu ja palja ülakehaga - õlut joob. Enamus sellest õllest voolas lihtsalt maha, meelelahutus missugune. Lugude valikusse mahtusid muidugi suuremad hitid läbi aegade, nagu te kõrvalt ise näha võite. Ühe video tegin ka, kuigi üritasin minimaalselt telefoni kasutada. Parem on hetkes kohal olla, kui et kõike telefoniekraanilt vaadata.