Mu sinikatesaaga on nüüd võtnud täiesti uued mõõtmed. Sellega, et mu jalasääred kogu aeg sinikaid täis on, olen ma juba harjunud. Jõudsin ära harjuda ka sellega, et tööl käies muutuvad ka mu reied samasuguseks. Nimelt on mul loll komme end kogu aeg ära lüüa ja õpilaste lauad ning nende nurgad on selleks ideaalsed. Või vähemalt arvavad nii mu reied.
Sellega, et mu küünarnukid või käsivarred väikeseid sinikaid täis võivad olla, olen ma ka harjunud. Kes siis küünarnukki ära ei lööks? No ma saan ise ka ju aru, et sellise plekilise inimolendina võin nii mõnelegi võõrale vale mulje jätta, nii et hea vähemalt, et silm sinine pole. Höhöhöö.
Paarid päevad tagasi avastasin sinika täiesti uue ja huvitava koha pealt, nimelt roiete pealt. Veidi valus on see sunnik ka, nii et üsnagi imelik. Esiteks pole kuidagi võimalik sellist kohta ära lüüa. Ma arvan vähemalt. Teiseks pole keegi minu mäletamist mööda ka üritanud mul ribisid sisse lüüa ning selles haledalt feilinud. Ilmselgelt tulnukate töö, kas pole?
Tegelikult vahet polegi, kuidas see järjekordne sinikas on tekkinud, asi on põhimõttes. Kas ma näen kunagi päeva, mil mul ei ole ühtegi sinikat mitte kusagil? Võib-olla alles siis, kui mind mullikillesse mässida ning valgete patjadega polsterdatud ruumi panna. Möönan, et padjad ei pea valged olema, värvilised padjad oleksid palju rohkem teretulnud.
Kõik oleks vist korras, kui ise aru saaks, millest need sinikad tulevad. Tihti pole need väikesed müksud nii tugevad olnudki, aga ikka tekib ära löödud koha peale ilus plekk. Veel hullem on siis, kui isegi ei mäleta, et oleks end mingi aeg ära löönud. Hakka või arvama, et kõnnin unes või midagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar