Kas ma tundsin end hästi? Ei. Kas ma tundsin end piisavalt hästi, et tööle minna? Jah. Kas see oli tark mõte? Arvatavasti mitte. Kas see oli vajalik? Jah...
Minu nädalavahetus algas väga kenasti: ööl vastu laupäeva hakkas kõht valutama ning mul tõusis palavik. Hommikul ropsisin ma oma sisisikonna, millest osa tuli nina kaudu, välja. Palavikku oli üle 38 kraadi ning mul olid ikka veel külmavärinad. Pole mõtet vist lisada, et ülejäänud päeva veetsin mingis häguses udus, ilma et oleks päris täpselt aru saanud, mis ümberringi toimus. Vaatasin vahepeal Top Geari sest midagi muud ma teha ei suutnud. Seda ka alles siis, kui Paracetamoli võtmisest oli möödas poolteist tundi ja ma suutsin lõpuks silmi jälle lahti hoida. Poolteist tundi on natuke liiga pikk aeg, või mis? Vähemalt pole mul vaja karta maksakahjustust või üledoosi, mis on mõlemad selle toreda rohu kurikuulsaks lausa teinud. Kuigi jah, sellist statistikat vist palju ei kajastata.
Eilse ehk siis pühapäeva veetsin ma täieliku elava laibana. Ma ei suutnud mitte kui midagi teha, keha oli nii nõrk. Õnneks luud-kondid enam ei valutanud, maosisu vales suunas ei liikunud ning isegi kõrge palavik oli kadunud. Imeline tervenemine! Kuigi jah, ega ma tänagi veel oma tavalises konditsioonis ei olnud. Ehk homme...
Igatahes on selle aasta haiguste konto avatud. Jääme lisa ootama. Või siis mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar