this is no board game

Pilt näpatud netist kunagi. Leiab selle ja teisigi vaimukusi siit.

Eile käisin poes ja pidin peaaegu kokku kukkuma. Mul hakkas järsku lihtsalt nii halb, et ise ka ei usu. Pilt hakkas varsti taskusse minema, mind päästis vesi ja KitKat. Kõige "toredam" kogu asja juures on muidugi fakt, et selline jama ei juhtunud esimest korda. Koju jõudes olin surmväsinud ja hiljem hakkas pea ka valutama. Ühesõnaga polnud seekordne 13 ja reede minu vastu eriti lahke. Veetsin oma päeva vegeteerides nagu kudend heeringas. Seega oli ainuõige otsus täna sõbrannaga jooma hakata, kui ta vihasena mulle helistas, et auru välja lasta.

Ilmselgelt pole me paari viimase aastaga üldse arenenud, sest taas jõime me pargipingil istudes. Täitsa nostalgia tuli peale kohe. Tundub, et üks väike osa minust on sellist jama isegi igatsenud. Väike klatš ja siider ning möödujate kommenteerimine. Täna õnnestus meil näha mingit naist, kes lapsele kogu aeg "mjäu" ja "kss-kss-kss" tegi. See tekitas kohe hea tunde, sest meie polnudki enam kõige veidramad ja nupust nikastanumad.

Igatahes lõpetasime me lauamänge mängides. Mängisime mingit ingliskeelset mängu, mis on põhimõtteliselt nagu Alias, aga 6-12 aastastele. Suur oli meie imestus, kui me pooli sõnu seletada ei osanud või neid üldse enne kuulnud polnud. Kas oli asi ära joodud alkoholikoguses või me olemegi nii lollid? Tahaks loota, et esimene väide peab paika, sest muidu oleks liiga häbi. Kuidas on võimalik inglise keele riigieksamil 98 punkti teenida, kui sa isegi 6aastastele mõeldud mänguga hakkama ei saa? Teiseks võtsime me minu toreda Maa mängu. No me tõesti ei tea kõiki neid 300 fakti. Veel vähem teame me neid faktikesi täis peaga. Nalja sai ja palju. Sõbranna teatas mitu korda, et see on palju parem kui klubisse minek. Hell yeah!

Selge on ka see, et me oleme ikka nii ebapopulaarsed kui veel olla saab. Eks me ole ise selles veidi süüdi. (Vaata pilti.) Keegi meid välja ei kutsu ja see, kellega sõbranna välja pidi minema, keskendus ka parema meelega mingile suvakale kutile, keda ta alles eelmisel nädalal kohtas. Seega polegi meil midagi muud teha, kui kibestunult pargipingil end täis lakkuda, teisi taga rääkida ning siis lauamänge mängida. Tundub ju täiesti loogiline asjade käik. Eriti siis, kui mitte keegi sulle tegelikult ei meeldi ja ainult su joomakaaslane ei saa su viha osaliseks. Küll on tore, et me teineteise silmi peast ei taha kratsida või šampusepudelit teineteisele sügavale perse pista. Seepärast me nii hästi läbi saamegi.