Sitta kah

Eelmine aasta oli mõnes mõttes üks igati sitt aasta. Kõigele pani toreda punkti üks saatuslik päev detsembris. Nimelt kukkus mu ilus ja truu kaaslane peldikusse. Seal ta siis ujus kuse sees koos sitajuppidega. Telefoni kätte saamiseks tuli natuke pingutada, aga õnneks olid meil vanaisa vanad kalamehe püksid veel ära viskamata. Nimetatakse neid vist moodsal ajal kahlamispüksteks? Muidugi on materjalid ka aja jooksul muutunud, aga see polegi antud hetkel vist tähtis. Igatahes saime mu kuldse Samsungi kätte ning telefon võttis isegi pildi ette. 😃

Ekraanil olid isegi mõned teatised, millest üks mu naerma ajas. Ilmselgelt olin ma šokiseisundis, sest olukorras polnud ju midagi naljakat. Telefon andis aga teada et laadimispordist leiti niiskust ja paluti milleski veenduda. Ma ei teagi, milles täpsemalt, sest ma lülitasin selle välja ning võtsin oma SIM-kaardi välja. Minu õnneks polnud sel häda midagi, küll aga tuli igast võimalikust august mingisugust soga välja. No võite ise ette kujutata, millega tegu oli. Jätsin siis telefoni kuivama, sest märja telefoniga ei tohi ju midagi teha. 

Ühe päeva veetsin ma täiesti ilma mobiilita. Ei ole nagu midagi hullu, aga käsi liikus tihtipeale iseenesest taskusse. Ma olen nii harjunud koeraga jalutamas käies telefoniga pilti tegema. Me elame ikkagi looduskaunis kohas ja vahel lihtsalt peab klõpsu ära tegema. Vahel pikemale ringile minnes võtan kaamera kaasa, aga lühemad sutsud teeme ilma. Muidugi satud kõige huvitavamale kaadrile siis, kui mitte millegagi seda jäädvustada pole. Pealegi kontrollin alati, kui kuhugi lähen, kas kõik asjad said ikka kaasa. Ma ei tea, minu arvates täiesti loomulik, et taskud n-ö üle patsutan. Nii käiski mitu korda päeva jooksul jõnks seest läbi, et kus mu telefon nüüd siis on. Muidugi tuli meelde, kus see on ja mis sellega juhtus, aga esimene reaktsioon oli ikka puhas paanika. 😆 

Töö juures olen ma ka harjunud telefon taskus ringi käima. Kuna kõigis ruumides kella pole ning mul ka käekella pole, siis vaatan aega ikka ekraanilt. Käsi liigubki siis taskusse, et kella vaadata, aga see on tühi. No teeb ikka hinge täis küll. Peale selle on enne tööpäeva lõppu mul hetk, kus ma lihtsalt põranda kuivamist ootan, enne kui otsad kokku tõmmata ja koju minna saan. Tavaliselt veedan selle aja sotsiaalmeedia kanalites teiste palju ägedamaid elusid imetledes. Kogu päeva jooksul on mul paar sellist jõudehetke, mil ma neile asjadele tähelepanu pööran. Kui seda teha ei saa, siis on ikka kuidagi imelik olla. Tuleb välja, et inimene ongi oma harjumuste ori. 

Kuna mul vana telefon veel alles on, siis laadisin selle aku täis ning võtsin ta ajutiselt uuesti kasutusele. Sellel on aga sada häda. Ainus rakendus, mis korralikult töötab, on Twitter. Kõik teised on täiesti metsas omadega. Kui Messengeri vahel isegi lahti saab, siis Facebook ise ja Instagram on täiesti lootusetud juhtumid. Toksa aga ikoonile ning vaata siis täiuslikku musta ekraani. Kaamera on küll olemas ja võib-olla elaks need kehvema kvaliteediga pildid kuidagi üle ka, kui rakendus muidugi korralikult töötaks. Põhimõtteliselt saan teha 3-4 pilti ja siis jääb ekraanile kiri "salvestamine...". Enne telefoni taaskäivitamist pole lootustki ühtegi uut pilti teha. Õnneks helistada ja sõnumeid saata saan, meile saan ka lugeda. Mida veel siis tahta? 

Tahaks ikka sotsiaalmeediat ka. Tunnistan, et ma pole eriti agar Facebooki kasutaja, aga Instagram mulle meeldib. Ma pidin selle nüüd ka arvutisse installeerima, et oma sõnumeid näha. Ja neid "lugusid", milles mind ära märgitud oli. Teate ka, kui ebamugav on Instat arvutis kasutada? Kui Facebookis käin ma rohkem just läpakaga, siis Instagram on siiski rohkem nutitelefoni rakendus. Seda igas mõttes. Ma leidsin, et lausa igatsen sõrmega mööda ekraani alla kerimist, et näha, millega inimesed oma elusid siis täiuslikkumaks valetavad. Raskemaks tegi mu olukorra muidugi tõsiasi, et detsembri teine pool on see pühadeperiood, mil kõik veel sada korda ilusamad, lahkemad ja sotsiaalmeedias uhkeldavamad on. Ma magasin selle kõik maha. 😒

Kuna see vana telefon selline plönn on, siis ma kasutan seda palju vähem. Ma ei pane seda isegi taskusse, kui koeraga korraks välja lähen. (Pikemale jalutuskäigule minnes muidugi panen, sest kunagi ei tea, kellele helistada vaja.) Kõigi nende puuduste pärast ma aasta alguses uue telefoni ostsingi. Oleks ma hinges teadnud, et aasta lõpus see sitamajja kukub. Eks nüüd siis uuele ringile, loodetavasti on lõpp sel korral parem.