And I'm talking to the dark
But there ain't nobody listening no
November, pimedad sügisõhtud ja sombused päevad. Kõik on hall ja masendav. Vähemalt nii tunnevad mõned. Või siis paljud. Ausõna, mina mitte. Kui ma kuulen veel kedagi soovimas, et oleks juba ometi suvi, siis ma tõesti annan sellele inimesele vastu kõrvu. Olgu, ma talitsen end ning teen seda mõttes. Muide, vastupidiselt laulusõnadele ma tegelikult pimedusega ei räägi, vähemalt mitte avalikus kohas.
Ma saan aru, et see pime aeg võib tõesti halvasti mõjuda, aga olgem ausad, maailm on nagunii täiesti pekkis ning uudised on masendavad igal aastaajal. Praegu võiks ju hakata ootama lähenevaid jõule, kuid mõni paistab ootavat lähenevat maailmasõda. Ehk viimane jääb ära, aga esimesed tulevad nagunii, kui just mõni enne tuumanupule ei vajuta.
Pimedat aega on tegelikult väga lihtne üle elada, pange lihtsalt mõned küünlad põlema ning võtke pleed endale ümber. Olemine on siis kohe mõnus soe ja hubane. Peale selle on elekter ju nagunii kallis, seega topelt kasud sees. Kuigi jah, küünlaid tuleb ka raha eest soetada. Seega kõik on ikka pekkis.
Tegelikult mul on ükskõik, et "pime on", sest vähemalt pole palav. Ma talun meie sügistalvist kaamost palju paremini kui päikesepaistelist suve, sest praegu on vähemalt võimalik elada. Päriselt, tehke palun kõik endast olenev, et kliimamuutust veidigi tagasi pöörata, sest ma ei taha poolt aastat 30-kraadises leitsakus veetma hakata. Hetkel on meil veel neli aastaaega, aga see ei pruugi enam kaua kesta.
Nagu isegi aru saate, siis ma ei oska tegelikult midagi positiivset kirjutada. Mul ei ole tegelikult ka häid nõuandeid, kuidas kaamosega võidelda. Ma olen nagu Chandler.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar