You told me you'd never ever forget these images ehk aasta kokkuvõte vol. 2

A thousand words, but none were spoken ehk aasta kokkuvõte vol.1

2010 aasta hakkab läbi saama ning ongi aeg kokkuvõtteid teha. Siin siis üks paljudest. Iga kuu esimese postituse esimene lause (välja arvatud juhul, kui kuu esimeses postituses polnudki sõnu). 

Jaanuar

HEAD UUT AASTAT!

Veebruar

Käisime täna kõik Nukitsameest vaatamas.

Märts

Mul tuli tuju igasuguseid linke jagada.

Aprill
Lehti lugeda ei taha.

Mai
Alcoholic in the making!

Juuni
I think I'm a little bit

Juuli

Küll on tore, et kõik oskavad ainult vinguda ja halada.

August
I'm counting back
The number of the steps
It took for me to get
Back on the wagon of the weekend

September
There, in the emptiness deep inside 

Oktoober
See on 2in1 pilt, kuna tegu on mu täiesti uue teetassiga, mille ma ostsin hetkeemotsiooni ajel :)

November
Lubasin ju midagi novembris teha ja siit tuleb selle avapauk.

Detsember 
I've got a love for all seasons 

rainy days and mondays

not even close

burden

Like a tombstone in a snowstorm

My heart beats in sync with the nature.
I wait for the coldest winter.
I am the Snow Soul...

Mõned minutid tagasi käis sahk teed lumest puhtaks lükkamas. Väga tore, et lõpuks selleni jõuti. Üldse polnud tore neli korda 80 sentimeetri kõrgustes hangedes sumada. Õnneks seda kõigest kuskil 90 meetrit. Edaspidi oli natuke lihtsam käia juba, sest seal olid autod ikka sõitnud ja ega suurte majade juurers palju tuisanud olnudki. Võib-olla hoovis on hanged.

Kõige rohkem kannatasid meie kutsukesed, sest hommikuks ei saanud Donna isegi kuudist välja enam. Pildil on tema lahter vasakul. Ei usukski, et hommikuks nii suur hang ka tema poole peal oli, aga oli. Bellal oli hang küll aias, aga ta sai siiski kuudist välja. Tegelikult pole kummalgi häda midagi, sest nad mõlemad armastavad lund.

Päris mõnus oli öösel tuule lõõtsumist kuulates uinuda. Vahepeal seinad ikka nagisesid nii ägedalt, et lausa ime, et need veel püsti seisavad. Õnneks oli hommikuks sadu lakanud ning see tuul üksi ei olnud meie jaoks mingi takistus. Allpool mõned päris ilusad talvepildid. Kahel viimasel tundub kõik nii rahulik ja vaikne, kuigi tuul veel ikka puhus. 

pretty girl rock

All eyes on me when I walk in,
No question that this girl's a 10
Don't hate me cause I'm beautiful
Don't hate me cause I'm beautiful
My walk my talk the way I dress
It's not my fault so please don't trip
Don't hate me cause I'm beautiful
Don't hate me cause I'm beautiful 

Pärast eilset on see nüüd ametlikult mu hümn. Vähemalt mõneks ajaks :D

so fine

Burn it to the ground
A blank started round
On the top
On the top right?
Flowers in this dream of easy thinkers
Fell out of love, out of love now
It's all the faker, the light hearted taker
So take it, so take it, so take it

15 november

Vahelduseks natuke eesti muusikat ka teile. See sobib tänasesse päeva nagu rusikas silmaauku. Tegemist selle nädala soovitusega. Polegi seda lugu ammu kuulanud.

Kinda drifting into the abstract in terms of how I see myself

Well the tiniest little dot caught my eye and it turned out to be a scab
And I had this funny feeling like I just knew it's something bad
I just couldn't leave it alone, I kept picking at the scab
It was a doorway trying to seal itself shut
But I climbed through

Now I am somewhere I am not supposed to be, and I can see things I know I really shouldn't see
And now I know why, now, now, now I know why
Things aren't as pretty
On the inside

Võib-olla on see tingitud palavikust, aga midagi imelikku on toimumas. Võib-olla on see tingitud haigusega seotud nõrkusest. Kõik on ju võimalik. Ma võin absoluutselt kõike endale ette kujutada ja arvatavasti kujutangi. Nagu alati.

Kas pole siis nii, et me kujutamegi kõike endale ette? Meie oma mõtted ja kõrge fantaasialend on see, mis meile haiget teeb. Meie oma haige mõttemaailm on see, mis meid takistab. Meie oma mõtted on need, mis kogu aeg igal pool ette jäävad ja mitte kunagi meid maha ei jäta. Destruktiivsed mõtted, sest me oleme harjunud neid mõtlema. Kas me pole mitte lollid? 

Me mõtleme endale piirid. Me mõtleme endale reeglid. Me mõtleme, mida teised inimesest meist mõtlevad. Tavaliselt nad ei mõtlegi meist, sest neil on oma eludega liialt tegemist, et raisata oma kallist ajumahtu meie peale. Miks peakski keegi kogu aeg teistest mõtlema? Et see on mingi friik ja see on lihtsalt loll ja see on täielik lits jne. Võib-olla olen ma (teiste arvates) imelik, et ei halvusta mõtteis teisi. Ennast halvustada võin aga küll. Sellega pole probleemi. 

Me ise mõtleme asjad halvaks. Teate ju küll, et kui midagi väga soovida, siis see soov läheb täide. Sama on ka millegi kartmisega. Kui midagi väga karta, siis see ka juhtub. Sinna pole midagi parata, me ise tõmbame sitta ligi nagu magnetiga ja siis hädaldame, et mitte miski ei lähe hästi. Ma otsustastin, et ma mõtlen nüüd positiivselt. Ma otsustasin, et olen nüüd õnnelik. Ma otsustasin, et ei kuluta enamust oma päevast vigisemisele ja vingumisele. Mulle piisab ka vähemast ajast. Kui väga vinguda tahan, tulen vingun siin. Kus siis veel, võiks ju küsida. 

Kus jookseb piir mõtete ja reaalsuse vahel? Kus jookseb piir hea ja halva vahel? Kus jookseb piir õnne ja õnnetuse vahel? 

Vahel küsin endalt, kes ma olen. Alles hiljuti küsisin ühelt inimeselt aga, mis ma olen. Vastus oli liigutav. Mina ise ei ole aga siiski kindel, et ma tean, kes või mis ma olen. Ma mõtlen vist viimasel ajal liiga palju. Ma urgitsen igal pool liiga palju. Ma uurin igasuguste asjade kohta liiga palju. Teadmatus on vahel tõesti õnnistuseks, ma ütlen.

studying in sacred silence

Andestage, et siiamaani selle kuu sees teile ainult muusikat pakkunud olen. Siiski loodan, et kedagi see eriti ei pahanda. Koolipäevadel on veidi raske leida seda aega, et blogida. Eriti siis, kui kella kaheni ajaloo arutlust kirjutada ning see siis õpetajale meilile saata. Õnneks polnud ma ainuke, kes selle talle "hilisel tunnil" saatis. Peale minu oli veel üks inimene, kes pidas vajalikuks see ikkagi enne tänast tundi ära saata. 

Kuna mul on eelmisest aastast mõned asjad tegemata, käin ma natuke rohkem koolis kui klassikaaslased. Mul on seetõttu ka veidi suurem koormus ja rohkem tähtaegu. Ma ei nurise, sest kavatsen kõik ikkagi ära teha. Lõuad pidada ja edasi teenida! Käin lihtsalt kogu aeg kohal ning üritan teha niimoodi, et see aasta ei jääks ühtegi asja õigeks ajaks esitamata või tööd tegemata. Natuke raske oleks graafikut siis koostada, et millal kuhu minna saan.

Viimane aasta ju ikkagi. Sellest rongist ei tasu maha jääda, nagu eesti keele õpetaja ütleb. Raamatukogus olen juba üsna tihe külastaja. Lõpuks saan ka "Wikmani poisid" tagastada. Vahepeal polnud eriti aega lugeda lihtsalt. Tegu kolmanda raamatuga, mis tuleb läbi lugeda. Mõni on esimesega siiaamaani hädas. Selle peale ütles õpetaja, et tuleb ööst lisa võtta. Või siis päevast, oleneb, millal inimene magab. Eks tal õigus ole. Samas võib ju öelda, et õpetaja ei peaks midagi sellist soovitama. Mida see õpetaja üldse enam öelda võib ja ei või? Kui õpilane ta perse saadab, peab ta ka naeratama.

Mina võtangi öötundidest lisa, kui õpin. Mind selline asi ei häiri üldse, sest olen ma nagunii veidi unetu. Võib ju need unetud tunnid siis juba õppimise ja lugemisega sisustada. Ikka parem kui niisama lakke vahtimine. Seejuures pole siis üldse ime, kui meilide saatmiseni ka keset ööd jõuan =) Aega peab oskama planeerida. Kes teeb, see jõuab. Ja nii ongi. Kui ikka asju edasi lükata ja tegemata jätta, siis need kuhjuvad. Hiljem on seda suurt kuhja juba palju raskem likvideerida, sest uued asjad tulevad ju ka peale. Seega ongi kasulik igasuguse nurinata asjad ära teha. Kui hästi ja korralikult, on igaühe enda asi.

Selle tegemise ja mittetegemise juures on veel see asi, et tähtaeg on kõigil ju sama. Pole ju aus, kui keegi oma töö 2 kuud hiljem esitab. Võetakse ikka hindest alla ka. Seega on tähtaegadest kinni pidamine kasulikum kui asja kaugele tulevikku lükkamine. Ja tõesti, kui me juba koolis ei suuda tähtaegadest kinni pidada, siis mis ülejäänud elust veel rääkida.

Võib-olla olen ma lihtsalt väike nohik, kellele meeldib kogu aeg ninapidi raamatus, vahel ka arvutis, istuda ja näpuga järge ajada. Mulle meeldib uusi asju õppida. Ma ei pea vajalikuks kõikide matemaatika või füüsika valemite pähetuupimist, aga elementaarseid asju võiks ju ikka teada. Ma ei leia, et ma peaksin ilgelt hästi oskama geenitehnoloogiast kellelegi seletada, aga kui keegi sellest räägib, siis võiksin ma ju ikkagi teada, millega tegu ja olema võimeline ka midagi enda poolt vestlusele lisama. Dialoog on ikkagi huvitavam kui monoloog, sest niimoodi võib väga huvitavatel teemadel diskuteerimiseni jõuda. Pealegi, kes ikka tahab olla loll kui lauajalg? 

Võib-olla olen ma suur nohik, et kõik asjad õigeaegselt esitan. Vahel isegi enne tähtaega. Mis tehtud, see tehtud. Mulle meeldib, kui asjadel on tulemus. Loomulikult meeldib mulle õppimine kui protsess, aga ma tahan siiski ka mingit tulemust. Minu jaoks pole tulemus siiski ainult hinne, vaid ka see, kui palju ma ise asjast aru saan. Ja kui midagi ikka väga huvitama hakkab, siis uurin ma selle kohta kooliväliselt veel ise. Ma leian, et see on täiesti loomulik. Usun, et kuulun ses mõttes vähemusse.

story of my life

And, when I left
I dropped a trail of candy hearts,
hoping you would search for me...

cells

if I had you

Remember September...

When autumn weather
Turns the leaves to flame
One hasn't got the time for the waiting game

Come to girls' night and you'll see what I mean

Here's to the men we love who don't love us
Fuck the men, let's drink to us!

Jah, tüdrukute õhtu oli eile. Kuna meil kõigil raske nädal selja taga ja nädala alguses ka minu sünnipäev oli, siis oli vaja end natuke lõdvaks lasta. See tähendab muidugi seda, et jälle kord sai klubis käidud ja pärast mõeldud, et mille eest me ikka joome kogu aeg, kui kunagi raha ei ole...

Mängiti eesti muusikat, mille alla käis kellegi arvates ka Lady Gaga lugu Alejandro. Ma ei teadnudki, et see eesti lugu on :) Alati on tore uusi asju teada saada. 

Teada saime ka seda, et meie pole kunagi nii täis olnud, et klubis magama jääda ning hiljem siis ühe lahke noormehe autosse ropsida. Seega on meiega veel kõik korras. Loomulikult ei jätaks me ka seda magajat üksi ja ei läheks ise tantsima. Tundub, et me oleme veel üsna konservatiivsed.

Öösel oli kuradi külm ja siis me mõtlesimegi bussipeatuses istudes, et jala küll ei viitsi minna. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Saimegi autoga koju :) Kuradi hea oli kodus teed juua. Palju parem tunne, kui end klubis täis juua. I'm too old for this shit...

Ride with the cold autumn winds...

Autumn winds
Blowing outside the window as I look around the room

September on kuidagi kiiresti läinud. Teisest küljest on see jällegi kuidagi veninud. Ma ei teagi, kas selline asi üldse võimalik on.

Külm on...nagu ikka...siin majas ei olegi vist kunagi piisavalt soe. No olgu, ainult suvel oli. Praegu tundub, et isegi väljas on soojem kui toas. Ahju kütmisest pole eriti kasu, sest ahi läheb soojaks, tuba mitte. Sealaudas on ka soojem kui selles vanas saras. 

Parema meelega vedeleks voodis teki all ja jooks meega teed. Ausõna, teki all oli vähemalt soe. Samas tuleb ikkagi voodist välja ronida, sest tuleb õppida ja muid asju teha. Kuigi ega eriti meeldiv ole õppida, kui varbad külmetavad ja sõrmed lillad. Kui juba praegu nii külm on, siis mis veel talvel saab? Külmume kõik surnuks? Kuigi umbrohi ei hävine...

When the leaves fall sadly down
When the autumn winds are blowing
They don't feel sad because they know
A new life comes at springtime's dawning

Miks on alati nii, et suve lõppedes hakkab kohe külm? Miks ei võiks soe ilm kauem püsida? Miks?

Tehke keegi mulle veel teed...

our love is easy

Our love is easy
Like water rushing over stone
Oh, our love is easy
Like no love, I've ever known

Yes, autumn's here again

So set your restless heart at ease
Take a lesson from these Autumn leaves
They waste no time waiting for the snow
Don't argue now you'll be late
There is nothing to investigate

Kolmapäeval arsti juurde selle jubeda köha pärast. See aga ei tähenda sugugi seda, et ma siin niisama passin ja loodan terveks saada. Homme - kella järgi juba täna - lähen ilusti kooli, ülehomme ka. Homme on veel matemaatikas töö ja eesti keele õpetaja räägib üle, mida tema kirjandidest ootab. Seega on väga vaja minna. Peale selle on veel see lubadus, et käin kogu aeg ilusti kohal. 

Kuna arstile mineku tõttu pean kolmapäeval linna minema, siis mõtlesin, et lähen käin raamatukogust ka läbi. Ma soovin kunstiajaloo referaati teha ikka rohkem kui 2 allika põhjal. Nojah, internetist saab ka materjali, aga raamatud on ikka kaalukamad. Olgem ausad, juhendajad ikkagi soovivad kasutatud materjalide all erinevate raamatute pealkirju lugeda, mitte erinevaid veebilehekülgi. Mõni teeb oma referaadi ainult wikipedia põhjal, mis on peaaegu et kuritegu. Kõigile on ju teada, et seal olev info pole usaldusväärne. Võib-olla olen ma lihtsalt nii vanakooli inimene, et lihtsalt pean nina raamatus materjali otsima. 

Peale selle tahaks jubedalt sügiseseid pilte teha, aga ilmad on liiga jubedad selleks. Ei, mulle meeldib vihm ja ma võiks vabalt seda pildistada, aga ma tahan neid värvilisi lehti, mis päikese käes nii ilusalt säravad. Küllap jääb see fotografeerimine juba neljapäeva. Loodetavasti on siis piisavalt päikesepaisteline ilm. Minu poolest võib vahepeal hoovihma tulla, aga peaasi, et ka päikest antakse. Siis saab ehk ka selle aasta esimesed tõeliselt sügisesed pildid tehtud. Polegi tegelikult ammu korralikku pikka jalutuskäiku ette võtnud. Luban, et panen ennast soojalt riidesse.

Saate aru, mu lemmikaastaaeg on käes ja ma ei saagi seda korralikult nautida. Kuigi jah, ametlikult pole veel sügis kätte jõudnud, aga sinna pole ju enam palju aega jäänud. Jah, vihmapiiskade võidusõitu aknal jälgida, teetass käes, olen juba saanud. Samas pole seenel käinud, pole korralikul jalutuskäigul käinud, pole saanud piisavalt sügist sisse hingata. Ma pean sel nädalal saama kopsud sügisesest õhku täis hingata, lihtsalt pean. Arvestades sademete hulka, oleks vist kummikuid vaja. (Võib-olla tuleb mingi aeg kummikupostitus :P) 

The evening breeze will start the trees to cryin'
And the moonlight hides its light
When you get the blues in the night

I got sunshine in a bag

Kuna ma olen nii mõneski blogis, mida ma aeg-ajalt külastan, seda näinud, siis otsustasin sama asja ka ise ette võtta. Nii palju ma tean, et tegu pidi olema mittemeemiga. Noh, sellised ongi need kõige nakkavamad. Minu koti sisu näeb enamasti välja selline. Sealhulgas pole õpikuid, sest ega ma neid iga päev kaasas tassi. Mul nimelt pole iga päev kooligi. 

Tavaliselt on mul kotis ka mingi juturaamat, aga seekord juhtus teisiti. Veel pean mainima seda, et mul on tõsine plaan oma kott välja vahetada. Mul muidugi on teisi kotte ka, aga just seda kasutan ma kõige rohkem. See mahutab palju, piisavalt palju. 

Kuna ma pilti tegin oma väikese Olympusega, siis andestate ehk ka mõnevõrra viletsama kvaliteedi. Näete ju isegi, et minu tõeline armastus Nikon on pildil. Enamasti pistan ma oma kullakese hommikul ikkagi kotti. Mine tea, mis võib juhtuda. Peale selle on mul alati Philipsi mp3-mängija, milleta ei suuda ma juba mõned aastad elada. Samuti peab mul kotis olema plaastreid ja komme, ma lihtsalt ei saa teisiti =)

PS: Kotis leiduv rämps kahjuks pildile ei jõudnud. 

PPS: Rahakotis on ka mõned vanad tšekid, mida ma kunagi õigel ajal ära ei oska visata, bussipiletitest rääkimata.

super girl

See lugu pani mind täna hommikul liikuma ja aitas päeva üle elada.

I'm sick but I'm pretty

I've been swimming in a sea of anarchy
I've been livin' on compliments and herbal tea
I've been wonderin' if all the things I've ever seen
Were ever real

Nüüd on kindlamast kindlam see, et sügis on käes. Mul on nina nii kinni või siiski lahti või ikkagi kinni või... Igatahes on mul jube nohu ja ma aevastan kogu aeg kõik kohad täis. Joon nohuteed (pildil) ja natuke aega tagasi jõin ka Fervexit, sest see olemine pole just kõige parem. Mul on vaja esmaspäevaks jälle tip-top korras olla, seega tuleb teha kõik, mis võimalik.

Tänu sellele veedan ma järjekordse reede - ja üldse terve nädalavahetuse - kodus. Kas pole mitte tore? See siin lõhnab vaikselt juba katastroofi järele. Sellise, mis terve mõistuse viib ja mingid "filosoofilsed" mõtted toob. 

red and blue

That's another ten things...

Ma mõtlesin seekord panna kirja 10 asja enda kohta. Võib-olla on mõne puhul tegu, millegi sellisega, mis siit blogist juba läbi vilksatanud on. Loodan siiski, et kõik 10 on nö uudiseks kõigile. *itsitab* 

1. Mulle meeldib vaadata, kuidas sääsk mu verd imeb. Minu arvates on see jube lahe, kuidas sääsk paisub ja oma punase punnkõhuga siis minema lendab. Sääskede hammustustest ei jää mul tavaliselt muhku ka, nii et kõik on okei.

2. Ma mõtlen vahel inglise keeles. Ma ei oskagi öelda, mis põhjusel, aga see lihtsalt juhtub. Ma arvan, et ma mõtleksin mõnes muus keeles ka, kui ma selles nii osav oleksin. Näiteks hispaania keeles...

3. Mulle meeldib kaltsukates käia. Esiteks, leiab sealt palju huvitavamaid asju. Teiseks, on hinna-kvaliteedi suhe neis päris hästi paigas. Kolmandaks, sealt võib isegi midagi mitte nii sobivat osta, sest pole pärast kahju seda räsida ja ümber teha.

4. Ma olen rohkem iseõppija. Pole siis midagi imestada, et mulle kunagi koolis eriti meeldinud pole. Mulle meeldib uurida selle kohta, mis mulle huvi pakub. Mulle meeldib sel juhul süvitsi minna. Väike nohik nagu ma olen. Samas ei suuda ma pähe tuupida kogu seda jama, mis mulle igav tundub ja veel vähem suudan ma pähe tuupida kõiki füüsika ja matemaatika valemeid. Ma nagunii ei hakka neid kõiki kunagi kasutama, selles olen ma 99,9% kindel. Mind võib vabalt raamatukogust riiulite vahelt või lugemissaalist leida. Loomulikult on mu nina alati raamatus. Internetiavarustes huvitava teema kohta päringute tegemine on täiesti tavaline.

5. Ma ei oska ujuda ega jalgrattaga sõita. Mingil imelikul põhjusel pole ka mingit tungi kumbagi tegevust selgeks õppida. Kas ma olen normaalne? Peale selle ei oska ma ka autot juhtida, aga see pole mingi eriline asi ju. Nagunii pole ma mingi suur autosõber.

6. Ma ei loe eriti lehti, aga kraban need alati enda kätte. Seda sel põhjusel, et ma lahendad sudokusid ja ristsõnu. Kõigist artiklitest ja uudistest loen ma tegelikult väga vähe. Ma olen õnnelik ka ainult nende ristsõnade ja sudokudega.

7. Ma võin seltskonnas vabalt etüüde mängida. Ühe naise show pole minu puhul mingi haruldus. Seltskonna tola olla on vahel tore. Meil sõbrannaga oli kunagi oma "tükk" nimega "Prantsuse vanamutt". Me võime seda siiamaani mängida. Peale selle muidugi mängime me tihti täis peaga koju jalutades mingeid vanamutte.

8. Ma võin vabalt kõvasti ja valesti kaasa laulda. Seda ka avalikus kohas. Üks kord hakkasin ma bussis kaasa laulma mingile eriti kaasakiskuvale loole. Ma jäin küll peale kahte rida vait, sest kõigi tähelepanu oli koondunud mulle.

9. Ma ei joo kohvi, aga kohvimaitseliste magustoitude vastu pole mul midagi. Ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on, aga see on lihtsalt nii välja kujunenud. Ma ei joo muidu piima ka, aga hommikusöögihelbeid söön ikka piimaga, räägimata mannavahust.

10. Ma ei kuula hommikul raadiot ega vaata telekat. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma ei taha kõiki neid uudiseid kuulda. Ma ei leia, et ma peaksin oma hommikut alustama statistikaga liikluses surnud inimestest. Miks ma üldse siis peaksin kodunt lahkuma, kui ma tänaval kohe surma võin saada? Loomulikult võin ma kodus ka ära surra, aga asi pole ainult selles. Mulle lihtsalt meeldib hommikut helgemalt alustada, kui depressiivseid uudiseid kuulates. Mõned tunnid hiljem võin ma kõik uudised üle vaadata ja see ei mõjuta mu päeva enam nii palju.

Dancing on a Friday night

A live wire.
Barely a beginner, but just watch that lady go.
She's on fire, 'cause dancing gets her higher than
anything else she knows. 

Kuna eile oli reede, siis tuli välja minna. Mina ütlesin küll, et lähme homme ehk siis täna, aga kus sa sellega. Tundsin end vahelduseks nagu kõik need tibid, kes poolt elu kotis kaasas kannavad. Mul olid kotis peale kõige muu ka kontsakingad ja juuksesirgendaja. 

Kujutage ette, et sel korral ma ei joonudki end täis. Asi lihtsalt selles, et mul pole absoluutselt raha. Õigemini on, aga see läheb kindla asja peale, seega polnud võimalik seda maha juua. Kes oleks näinud ette seda, et ma raha koju ka veel jätan, et selle mahajoomise soovigi ei tuleks? Kes oleks seda osanud minust arvata?

Ei, sel korral ei teinud ma midagi rumalat. Võib-olla seepärast, et ma ei olnud täis. Võib-olla seepärast, et ma kella kahest ära tulin. Ma ei tea, kuidagi imelik tunne tekkis. Viimasel ajal on üldse nii, et parema meelega ei ronikski välja. Ja klubis ei suudaks ma päris kainena vist kunagi olla. Parema meelega oleksin kellegagi filmi vaadanud, kui sõbrannaga end üles löönud. Parema meelega oleksin kellegi kaissu pugenud, kui klubis passinud. Olgu, tantsisin - ja mulle meeldib tantsida - aga ikka oli tunne, justkui midagi oleks puudu. Jalutasingi siis koju. 

Ka seekord ei õnnestunud vigastusteta pääseda. Pöidla põletasin ma juba sirgendajaga ära. Täiesti kogemata muidugi, nagu alati. Väike varvas sai aga kannatada minu toredate tenniste pärast, mille ma taas poole tee peal kingade vastu vahetasin. Sel korral ei jalutanud aga päikesele vastu, sel korral oli minu saatjaks kuu.

Valge Daami aeg

Kuna see nädalavahetus möödus Haapsalus Valge Daami tähe all, siis oli ka ise vaja üritustest natukenegi osa võtta. Selle aja raames toimus lohefestival, laat ja loomulikult Valge Daami etendused. Oli ka Haapsalu salli kudumisvõistlus ja palju muud. Ise käisin vaatamas lohesid ja jalutasin ka laadalt läbi.

unhappy

Alchohol, alchohol you are a friend so dear!

Meid ei tohiks L-iga kahekesi kunagi välja lubada. Me teeme alati midagi pöörast ja täiesti lollakat. Me ei ole muidu sellised, eriti. Alkoholi mõju all ajame aga sellist paska ja tuleme sellistele ideedele, et sure surnuks. Pärakutoll on hea näide ;)

Kõige toredam on kogu klubiskäimise juures see, et meil ei ole kunagi raha. Iga kord vingume ja hädaldame, et meil on nii vähe raha jne jne. Heal juhul on meil sissepääsuraha ja ühe joogi jaoks ka. Küll on tore, et happy hour loodud on :) Raha pole, aga alati jääme me nii kuradi sigalakkutäis, et imestame ise ka. L küsis, kas meile tehakse välja. Kui ta seda küsis, pidin ma küll naerukrambid saama. Mäluaugud või?

Jah, vahel tehakse välja ka. Kõige imelikum on aga see, et isegi kui välja ei tehta, oleme me täis. Või me lihtsalt ei mäleta kõike? 

Kõige lõbusam on tavaliselt koduteel. Kui ma loetleksin teile ette kõik asjad, mis meiega täna varahommimkul juhtusid, ei usuks te elu sees. Võib-olla usuksite ka, sest ma olen juba neid "uskumatuid" seikasid jaganud. Seekord andsin aga vaikimisvande, sest mõni asi oli nii piinlik. Bussipeatuses sülleroninud kassist ja mingist tüübist, kes veini küsis, endal tühi veiniklaas käes, võin kirjutada ja rääkida, aga kõige naljakamatest asjadest lihtsalt ei saa.

Kui ma veerand kaheksa koju jõudsin, mõistsin, et igatsen hommikuid. Ma pole kunagi mingi eriline hommikuinimene olnud, aga ma tõesti igatsen ilusaid hommikuid. Päikesetõuse, linnulaulu, teejoomist aias pingil...oh jah. Igatahes süüa hommikust koos vanaemaga, kelle suust tuli ainult pärleid, mille üle naersin ma rohkem kui tavaliselt, sest ma olin täis, oli lahe. Tuvitoit FTW! 

I saw a newborn baby

Uusim ilmakodanik käib neljal jalal. Piltidel pole väike pullipoiss veel päevavanunegi. Nüüdseks on ta peaaegu kolmepäevane. Peaaegu seepärast, et sündis ta ju öösel 2 ja 3 vahel.

Pisipoissi on juba mõned inimesed ka uudistamas käinud. Vanaema naeris, et me anname varsti juba turismitalu mõõdu välja. Nojah, eks tule raskel masuajal kuidagi raha teenida ;)

Shut your fucking mouth and use your fucking brain

You've gotta move your lip 'cos silence is a hassle
But anyone can talk, anyone can be an asshole

Meet the conversation king
Well you can say just anything
A-a-a-a

Shut your fucking mouth and use your fucking brain
Shut your fucking mouth and use your fucking brain

I'm a bloody mess

I can hurt myself
I know I could

Ma peaksin end mullikilesse mässima või hiiglasliku esmaabipaunaga ringi käima. Ikka ja jälle suudan ma end vigastada. Tegelikult aitab alati keegi või miski kaasa, aga lõpuks saan haiget ju ikkagi mina. Lõpuks olen plaastertatud ikkagi mina. Lõpuks jooksen verd ikkagi mina. Lõpuks on mitu päeva valus ikkagi minul. Lõpuks ilmuvad sinikad ikkagi minu kehale.

Mu kannad on jubedad. Keegi jalafetišiga ei tohiks mu ligigi tulla. Kõige hullem on see, et tennised hõõrusid mu jalad katki. Kõigist mu jalavarjudest just tennised! Tule taevas appi! Mu sõrmed näevad välja nagu ma ei tea mis asjad. Varsti olen nagu saekaatrimees. (Loodetavasti asjad nii hulluks siiski ei lähe, mul läheb neid ilusaid pikki sõrmi ikka vaja ka veel.) Mu kassidel on tore komme mind vahelduva eduga ribadeks kiskuda. Või noh, seda nad vähemalt üritavad, aga see ei õnnestu...eriti. Ma löön ennast kogu aeg kuhugi vastu ära. Mingil imelikul kombel õnnestub mul uute sinikatega ka ärgata. Enda teada ma unes ei käi, aga võib-olla pole keegi mulle veel seda lihtsalt öelnud.

Eile pidin veel äärepealt kommi tõttu ära lämbuma. Nagu mu vanaisa ütleb: "Läheb kurku ja ongi perses!" Igatahes olen ma veel elus ja kommid ei ole perses. Vähemalt minu teada mitte. Jääb üle loota, et ma end sedasi kogemata ära ei tapa, kuigi jah, vaevalt, et keegi väga puudust tunneks...

crazy train

My only natural talent's wasted on my alcoholic friends ehk Mine põõsasse!

I'm counting back
The number of the steps
It took for me to get
Back on the wagon of the weekend

Olen ma lubanud, et ei joo enam kunagi? Olen ma lubanud, oma sõbrannadega enam mitte välja minna? On vist parem, kui keegi neile küsimustele ei vasta. Loomulikult oli tegelikult tore, nagu alati.

Kirsimaitseline Nipernaadi viin, tequila slammerid, siider, viinakokteil, õlu...Kas mul on midagi viga?

Igatahes sai siis nalja, kui me sõbrannaga bussipeatuses olime. Ta soovitas mul põõsasse peitu minna, sest ta lubas kellelegi, et ootab toda...loomulikult üksi. No tõesti, mine põõsasse. Ma oleksin sinna magama ju jäänud!

Kõige parem asi siin maailmas on siiski päikese poole koju jalutada, tennised kontsade vastu vahetada, sest need on mugavamad, ja mõelda, et "jumal küll, ega mind põõsas nähtud"...

I dreamed a dream

William Shakespeare's in my cat

Well I'm a dreamer you don't care
At least it seems so when you're there
But leaving earth is sometimes lonely
When your feet are on the ground

Mu kiisud suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Timmu näiteks jumaldab meie lehmi. Tänagi läks ta koplisse nende juurde. Seda tõestab ka üks postituse juurde kuuluvatest piltidest ;)

Kata aga on asju kuidagi rahulikumalt võtma hakanud. Ta on aru saanud, et välja saab õhtu poole, sest siis pole palavat päikest. Tuppa minemise üle otsustab ta juba ammu ise. Kui ta kord uuesti tuppa saanud, siis on ta vana rahu ise. Magab nii sügavalt ja ei tee väljagi, kui uks lahti on.

I thought we'd always live forever
So one and one and one make three

Heinategemine on taas täies hoos, seega on orjapõli taas alanud. Kõige toredam selle juures on tõsiasi, et mu vennal on mingisugune kompleks või midagi...Kõike teeb tema, ka siis, kui kõik teised tema ümber rabelevad, on tema see, kes alati kõike tegema peab. Mul hakkab vaikselt juba üle viskama, aga ma üritan sellest mitte välja teha. Las pahiseb ja räägib, mida sülg suhu toob.

Tegelikult on peas materjali mitme pika vinguva postituse tarvis, aga mitte ei suuda end neid kirjutama panna. Maybe one day. Eks ma kirjuta neid siis, kui aega rohkem on. Või siis, kui ikka närv nii mustaks läheb, et ei saa enam muudmoodi, kui lihtsalt peab absoluutselt kõik välja elama, et siis uue hooga seda paska endasse koguda saaks. Tavaline asi, mis parata. 

be ok

I just want to be ok, be ok, be ok
I just want to be ok today
I just want to be ok, be ok, be ok
I just want to be ok today

Just embrace what's everywhere.

Oh what a night is tonight
I think I'm ready to fight
Now that my broken bones all have been healed
I think I'm starting to feel

Kuna eelnevad päevad on kõik olnud ilusad päikesepaistelised, siis oli vaja teha heina. Kuna täna sadas vihma, siis lõppes tänasega orjapõli...vähemalt mõneks ajaks. Pole vaja enam kõrvetava päikese käes lolli mängida ning kõigile demonstreerida, et tegelikult olen mina Liivimaa parim riisuja. Loomulikult on asi nii ka ilma demonstreerimata ;) 

Nagu ikka, ei möödunud tööpäevad ilma vigastusteta. Reedel hammustas mind mingi räige putukas - neid hammustajaid oli ikka rohkem, kuid ühe hammustused olid kohutavad. Siiamaani on need ilusti-kenasti näha. Mingil imelikul põhjusel hakkas mu põlv, kus 2 hammustusjälge, hiljem hullult valutama. Valutas veel terve eilse päevagi. Eile õnnestus mul end rohutüükaga vigastada. Tore auk suure varba juures. Juhhei! Peale selle hakkas väikese sõrme pealt nahk maha tulema. Kõige hullemaks vigastuseks võib vist aga pidada seda, et mingist hetkest alates lakkas mu mõistus töötamast ning suust tuli ainult lolli iba, mida ise ka kuulata ei suudaks. Kõik kuulasid ja naersid...ei tea, kas see tuli sellest, et kõik olime enamuse ajast päikese käes veetnud?

Tegelikult pole see asi nii hull midagi. Täna on kõik juba korras. Mõistus töötab jälle nii nagu peab.

Päikeseloojangud on ilusad olnud. Kõige ilusam oli vist täna, aga mul ei olnud kaamerat käepärast. Ja ärge laske end pildil eksitada, tegelikult ei olnud väljas nii pime midagi :) 

Mosquito, mosquito
Buzzing around
Landing on my knee
How can I truly be angry with you?
All you want is to be part of me

Mis värvi on Timmu silmad?

There's something in your style
In the sun
You turned into the wind and took all my surprise
And like a million eyes on me, on me, on me

summer wine

My guitar and old blue jeans ehk Catwalk No. 7

Olgu, tunnistan, tegu on mu õe kitarriga...mida ta maha tahab müüa, nii et võtke ühendust, kui soovi on ;) 

Grilled pussy?

Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele fotogeenilisest kutsast üks pilt teha.

Kata jalutamas vastu päikeseloojangule...olgu, mitte just päris, aga peaaegu.

Sellega võib nädala siis lõppenuks lugeda. Päris lõbus oli...võib-olla kordab kunagi veel.

The hours tick away ehk Catwalk No. 6

Täna jätkus eile alguse saanud heinapakisaaga. Seega polnud jälle mingit erilist jalutamist, aga kiisud said siiski väljas aega veeta. Enamuse ajast veetsid nad küll kuskil varjus, sest ega see musta kassi elu ole suvel kerge :)

Kus on kass?

Kata otsustas, et heinapakkide varjus on parem kui päikese käes.

Meie pääsukesed armastavad kasse rünnata. Õnneks pakkusid heinapakid kaitset ka selle eest.

Timmu otsustas vahekuuris bossi mängida.

I followed working hard to try and break the chain ehk Catwalk No. 5

Tänasega on nii, et enamuse ajast me kõik õues veetsimegi. Meile toodi eile kaks koormatäit heina, mille laka peale panemisega me täna siis algust tegimegi. Meil on õu heinapakke täis, so much fun...

Esialgu polnud Kata heinapakkidest sugugi huvitatud...

...kuid peale väikest tutvust meeldis talle kuhja otsas käia ja uudistada küll.

Timmu see-eest eelistas ronida katete all teiste eest peidus. Asjatas ta seal peale minu lahkumist veel tükk aega.

Mina olen peale väsitavat tööpäeva üpriski väsinud. Asja ei tee paremaks tõsiasi, et päeva alustasin ma siiski poodlemisega. Olen terve päeva jalul olnud ning tahaks ainult puhata...Need paganama heinapakid on ikka rasked küll...eriti, kui sa juba 70 tükki oled ümber kuhja kuuri tassinud ning siis veel lõpuspurdina 10 pakki kiiresti-kiiresti õige koha peale viid. Homme tuleb pikk päev, see on kindel. Kogu selle aja sisse peab mahtuma ka ühe jalgpallimatši vaatamine, mis tõotab huvitav tulla. 

Kiisud aga on paksult rahul sellega, et täna oli nii ilus ilm, et nad said peaaegu terve õhtupooliku õues inimeste juures veeta ega pidanudki toas akna peal kräunuma.

This world is freezing cold ehk Catwalk No. 4

Esiteks andestage, et see postitus nii hilja tuleb. Ma lihtsalt ei saanud õigel ajal arvuti taha. Teiseks pean mainima, et tegelikult polnudki mingit jalutuskäiku. Timmu küll käis korra õues, aga jalutamas me ei käinud. Vastik külm tuul oli, mis võttis minu kiisudelt isu õue minna. Selle asemel magasid nad enamuse päevast keras tugitoolis või diivanil, aknast välja vaadati ka vaid paaril korral...

Mina veetsin oma aega natuke teistmoodi...

Kata vaatab, mis õues toimub

Timmule ei andnud rahu aga see, et ühel pääsukesel tõsised psüühikahäired on.

My life got cold
It happened many years ago

When summer slipped away

I even painted my toenails for you ehk Catwalk No. 3

Täna püüdis Timmu oma esimese hiire. Ma olen tema üle nii uhke. Lõpuks tüdines ta sellest küll ära seetõttu, et see kukkus vette ja sai märjaks. Märja laibaga ei meeldinud talle enam mängida.

Andestage, et oma varbaid eksponeerin.

Tundub, et miski ei meeldi Katale...

Ristteel...Timmu ei suuda otsustada, kas minna tagasi, edasi või hoopiski järgneda Katale ning minna koju.