Üks aastake on jälle läbi saamas ning on käes aeg kokkuvõtteid teha. Sel aastal sai väga vähe kirjutatud, aga ma luban, et järgmine aasta tuleb parem. Tunnistan, et mul lihtsalt ei olnud jaksu selle blogiga tegeleda. Nüüd aga traditsiooniliselt iga kuu esimese postituse esimene lause, kõige lõpus veel Spotify playlist nädala soovitustega. Paar lugu pole kahjuks Spotify's saadaval, aga see pole mingi uudis. Head vana aasta lõppu!
Jaanuar Uue aasta esimene soovitus on Amanda Palmeri pala. Veebruar Hundikuud alustame vanameistri Iggy Popi palaga. Märts Kevadkuud alustame rokiga. Aprill Mahlakuud alustame Emma Deani uue palaga. Mai Lehekuud alustame vana hea rokiga. Juuni Mõni teist ehk juba teab, et ma käisin selle suve suurimal kontserdil. Juuli Kuuldused minu surmast on selgi korral liialdatud. August Viljakuu esimene soovitus on teie ees. September Mihklikuu esimene soovitus on teie ees. Oktoober Cheap Trick mulle meeldib, Steel Panther sümpatiseerib ka. November Lumekuu esimene soovitus on teie ees. Detsember
Loodan, et teil oli ilus esimene advent. Ühtlasi palun vabandust, et siin vaikus on olnud, aga selle teeme kohe tasa ühe üsnagi omamoodi lauluga. Sxip Shirey on siis see hallipäine geenius. Üritage see lugu siis peale kuulamist oma peast välja saada.
Eelmisel kuul ilmus Lady Gaga kauaoodatud uus album, mis on järjekorras juba viies. Tegu kõige isiklikuma kauamängivaga artisti diskograafias. Gaga on alati hea laulukirjutaja olnud, aga eelnevate albumite puhul juhtus tihti, et loo sõnum kogu produktsiooni juures veidi kaduma läks.
Albumi esiksingel "Perfect Illusion" on ka kõige n-ö. turvalisem lugu. Lihtne tantsutümakas, mis peaks üldisele publikule hästi peale minema. "A-YO" ja "John Wayne" on väga Gagalikud, meenutavad tema loomingut enne ARTPOPi. Ka eneserahuldamisest rääkiv lugu "Dancin' In Circles" on sama masti.
Minu arvates on Lady Gaga hiilanud alati ballaadidega, nii ka antud kogumiku puhul. Nii "Million Reasons" kui ka "Angel Down" on klass omaette, just vokaalse poole pealt. Viimase puhul meeldib mulle deluxe versioonil olev work tape isegi rohkem, mis tõestab taas, et üleprodutseerimine on patt. Albumi üks läbivaid mõjutusi on kantrimuusika, mis on kõige tuntavam loos "Sinner's Prayer". Ka nimilugu ise on selline tore lõkkeõhtu pala.
Paljuski on see album minevikku vaatav, nii sisu kui ka teostuse poolest. On pilkuheite nii 60ndatesse kui ka 70ndatesse. Sellele on kaasa aidanud ka Gaga jazzalbum Tony Bennettiga, mis on võib-olla üks parimaid asju, mis noore naise karjääris kunagi juhtunud. Tundub, et nüüd usub ta oma vokaalsetesse võimetesse rohkem. Tõestuseks duett Florence Welshiga, keda Gaga ise üheks hetke parimaks vokalistiks peab.
Joanne on laulja-laulukirjutaja album, mis praegusel singlite ajastul on väga tervitatav. Paljuski on "Perfect Illusion" eksitav singel, sest tantsumuusikat leiab sellelt plaadilt tegelikult vähe. Rohkem meenub aeg, mil Lady Gaga veel Stefanina lokaalides klaveri saatel esines. Kuigi naine pani albumile sellise nime oma surnud tädi auks, siis võtabki tema enda keskmine nimi Joanne selle kõige paremini kokku. Joanne on kuldne kesktee Stefani Germanotta ja Lady Gaga vahel.
Seekordne nädala soovitus tuleb veidi hilisemal kellaajal kui tavaliselt. Ma ootasin just nimelt seda videot. Kuigi ma ei teadnud täpselt, millega tegu saab olema, arvasin ma siiski, et Amanda Palmeri Halloweeni üllatus saab olema veel üks video just antud loole. Esimest võite näha siin ja selle kohta lähemalt lugeda siit. Antud video kohta on postitus Patreonis. Kas pole mitte ilus?
Täna kuulame taas Beth Harti. Mõni aeg tagasi mainisin, et tal on uus album välja tulemas. Igatahes on see nüüd väljas ning teie ees on esimene singel.
Pean tunnistama, et käisin nädalavahetusel üle hulga aja jälle väljas. Õudne mõeldagi, ma tean, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Kuna ikkagi Terminaator meie depressiivsesse väikelinna esinema tuli, siis pidi kohalik koorekiht end kohale vedama.
Africa on üks eesti vanimaid klubisid ja antud üritus oli siis "suurejooneline avapidu" peale väikest remonti. Kahjuks polnud see sugugi suurejooneline ning avapeoks ei anna seda nimetada samuti, sest tööd on tegelikult alles pooleli. Üsna mage nägi kõik tegelikult välja ja ma ei ole ainus, kes nii arvab. Teisel korral jooke tellides saime jäävee asemel lihtsalt kaks klaasi veega, ei mingit jääd ega sidruniviilu. Teenindaja ütles lihtsalt, et tal on kiire. Samahästi oleks võinud oma klaasid WC-s täita, vahet nagu polnudki. Teised, kes alkohoolseid jooke manustasid, kurtsid, et kokteilid olid kas liiga kanged või liiga lahjad. Uue pehme mööbli kohta ei oska midagi nagu öelda, sest toolid, mille peale meie oma tagumikud saime toetada, olid küll kasutatud. Nojah, kellegi vana ongi teisele uus. Pool klubi haises sigaretisuitsu järele, sest suitsuruumi uks oli pidevalt lahti. Kontserdi lõpuks nõretasid kõik higist ning isegi lagi tilkus. Väidedavalt ütles ventilatsioonisüsteem üles, aga külastajate meelest polnud see algusest peale töös.
Kontsert ise oli muidugi äge. No vähemalt nende arvates, kes Terminaatorit kuulavad ja fännavad. Härra Langi mängis alguses oma kitarri õllepudeliga, mis ajas rahva päris pöördesse. Kaasa said laulda kõik, ka need, kes seda väga valesti ja valjusti tegid. Vahepeal tekkis juba tunne, et Jaagup laulis ainult poole ajast ja teise poole laulsime siis meie. Ei kurda, päriselt ka.
Setlisti kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda. (Ei, "Juulikuu lumi" ei kõlanud.) Vahepeal tehti paar lugu n-ö akustiliselt, nende seas ka "Kaktusviin", mis on üks minu lemmikuid. "Ajateenija" pakkus publikule laulmiseks ühe parimatest võimalustest. Üllataval kombel läks see kõigil päris hästi. Mulle muidugi meeldis, et kõlasid ka "Muinasjutu mets" ja "Tänapäeva muinaslugu", omal ajal sai neid ikka kõvasti kuulatud, eriti seda viimast.
Termika puhul ongi üks hästi hea omadus see, et kontsert on enamasti päris suur nostalgialaks. Muidugi tehakse uuemaid lugusid ka, aga suurem osa lugusid on vanemad. "Nagu esimene kord" on juba oma kümme aastat vana, mis me veel teistest räägime. Kui mõtlema hakata, siis on veidi kõhe ka. Kuidas aeg küll lendab...
Ma tegin paar videot ka, üritan need mingi aeg YouTube'i üles panna. Eks ma siis annan märku.
EDIT: Videod on juba paar päeva üleval olnud. Üleval lingiribal on YouTube'i link, sealt saab sisule pihta.
Amanda Palmer andis hiljuti välja EP viie looga, mis on kirjutatud kahasse Jason Webley'ga. Nende koostöös sündis mõned aastad tagasi ka Evelyn Evelyn. Lood on mõeldud muusikali JIB tarvis, mis nüüd kohe kinlasti ka valmib, kuna Kickstarteriga saadi raha projekti tarvis kokku.
"The Box Song" on klassikaline Amanda Palmer oma tuntud headuses. Lugu kuulates tekib tunne, et ta laulab endast ja mitte mingist väljamõeldud tegelasest. "The Wolf Song" on veidi judinaid tekitav. Jasoni sosistamine tuleb väga hästi esile kõrvaklappides. Kui te loo lõpuks olete aru saanud, kes siis ikkagi ukse taga on, siis andke mulle ka teada. "The Boat Song" on ehtne punk-kabaree, isegi rohkem kui The Dresden Dolls oli/on. See on kõige pungilikum lugu, mis Palmer kunagi kirjutanud. "The Fear Song" meenutab taas Amanda soololugusid, "The Star Song" laseb ka Jasoni vokaalil rohkem särada, mis on vägagi tervitatav. Ka selles laulus on palju sosistamist, nii et ärge siis seda maha magage.
The Dresden Dollsi ja Evelyn Evelyni fännidele on need lood nagu mesi nende kõrvadele. Samuti läheb see peale teistele punk-kabaree austajatele. Tänu Patreonile on EP Bandcampis saadaval lausa tasuta, kuigi võimaluse korral oleks ilus ikkagi oma kukrut natuke kergendada. Jason Webley kodulehelt saab tellida piiratud koguses vinüüli, millel pidavat kaks lugu veel olema. Kogu värgi kohta saab natuke rohkem lugeda Amanda Palmeri kodulehelt, sealt leiate ka laulusõnad. Plaadiümbrise kujunduse autoriks on Vladimir Zimakov, kes on mõlemaga ka varem koos töötanud.
Cheap Trick mulle meeldib, Steel Panther sümpatiseerib ka. Mis siis saab, kui viimati nimetatu kaverdab esimest? No ma teie kohta ei tea, aga mulle meeldib isegi see. Originaalvideost on eeskuju võetud ja siis Steel Pantherile omaselt vinti täiega üle keeratud. Klipis näeb peale Cheap Tricki laulja Robin Zanderi ka näiteks Paris Jacksonit.
Sel korral soovitan teile Lady Gaga uut lugu. Ma ootan juba huviga tema oktoobris ilmuvat albumit Joanne. Minimalistlik kujundus mulle igatahes meeldib. Ja see video meeldib ka, see on täpselt selline nagu ma ette kujutasin.
Kätte ongi jõudnud reede, mis tähendab, et NOVA on lõpuks ilmunud. RavenEye debüütalbum tõestab taas, et mõnede inimeste arvamusele vaatamata pole rock sugugi mitte surnud. Nii mõnigi hetk plaadil meenutab selliseid sauruseid nagu Led Zeppelin ja Black Sabbath.
Üsna rahulikult kulgev avarada "Wanna Feel You" meelitab kuulaja enda rüppe, kuid siis alles õige küte algab. Mõnusa bassigruuviga "Come With Me", millele järgneb rokkiv "Inside", tõmbab kuulaja käima. Hoog ei rauge ka "Hero" juures, mis peaks esimese singlina kõigile juba tuttav olema. Kõik kolm lugu on täpselt selline RavenEye, millega paljud kahe aasta jooksul harjuda on jõudnud.
Albumi keskpaik on taas veidi rahulikum, "Supernova" on üks paladest, mis kvalifitseerub ballaadiks. See oleks peaaegu ka kogumiku nimeks saanud, aga kutid tahtsid lühikest ja löövat nime, nii et jäi ainult Nova. "Oh My Love" on kindlasti üks väljapaistvamaid lugusid, samuti on siin tuntav laulja-kitarristi Oli Browni bluusitaust. See kumab muidugi läbi bändi kogu loomingust. "Madeline" tõstab jälle tempot ja sama jätkab "Hate", esimene neist on ka üks mu lemmikuid. Kogumiku lõpetab "Eternity", mis on lihtsalt imeline. Mis alguses tundub kõigest akustiline ballaad, kasvab üsna pea millekski palju suuremaks. Vääriline punkt tugevale debüütalbumile.
Peale muusika on ka kujundusel tähtis roll. Selle ülaloleva ilusa pildi autoriks on Inetta Key, kelle joonistus kaunistab ka bändi EP ümbrist. Kujutava kunsti austajana loodan, et see koostöö jätkub.
Tänane soovitus tuleb taas RavenEye repertuaarist, sel korral tegu looga Madeline. Antud pala on singel nende juba sel reedel ilmuvalt albumilt Nova. Saate muidugi ise aru ka, et peale laulu meeldib mulle väga ka antud video. Nüüd jääb üle ainult reedet oodata. 😉
Täna on teie ees Poets of the Falli video singlile Drama for Life. Bändil tuleb kuu lõpus uus album välja, mis on järjekorras seitsmes. Tundub, et meestele sobib umbes 2-aastane tsükkel, mis muidugi meeldib ka fännidele. Kes ikka viitsib aastaid uut plaati oodata?
Mihklikuu esimene soovitus on teie ees. Beth Harti uus album Fire On The Floor ilmub juba oktoobris. Nagu isegi aru saate, siis allpool olev pala ongi albumi nimilugu. Beth on mulle juba pikalt meeldinud, aga peale tema live'i nägemist olen ma veelgi suurem fänn. Ma loodan, et ma pole ainus, kes arvab, et see naine võrratu on.
Seekordne soovitus on Brooke Candy lugu Nasty. See on nii paganama catchy, et ma lihtsalt pean seda teiega jagama. Ma lihtsalt loodan, et see teid ka kummitama jääb. Brooke Candy on mulle silma-kõrva jäänud juba varem, aga just see pala on minu maitsele vastav. Videost ei tasu rääkidagi, see on lihtsalt nii cheesy. Seda muidugi kõige paremas mõttes.
Ma lihtsalt pean seda jagama. Selles loos on nii palju elemente, mis mulle meeldivad. Videost ei tasu rääkidagi, see on täpselt minu maitse. Kerli tegi seda jälle. Siit leiate hunniku linke, et siis laulu vastavalt soovile kas osta või striimida. Vaadake nüüd seda ägedat videot.
Viljakuu esimene soovitus on teie ees. RavenEye on kolmeliikmeline punt Inglismaalt, kes koos tegutsenud 2014. aastast. Nüüd on neil valminud debüütalbum, mis kannab nime Nova ja ilmub septembris. Antud lugu ongi selle plaadi esimene singel. Video on üsnagi minimalistlik, mis sobib selle bändiga nagu valatult.
Sel nädalal siis Ginger Wildhearti uus singel, mille võite leida ta albumilt Year Of The Fanclub. Nime järgi võite juba isegi aimata, et suurtemate fännideni jõudis see pala - ja paljud teised - juba palju varem. Te peaksite teadma, et must-valge pildikeel mulle meeldib. Pealegi on see lugu nii Ginger kui Ginger üks lugu olla saab. Jätke siis laulus kõlavad näpunäited meelde.
Sixx:A.M. avaldas paar kuud tagasi oma duubelkogumiku esimese osa. Prayers For The Damned on siiamaani nende kõige raskekõlalisem album, mida annab kirjeldada kui kahe esimese plaadi ristsugutist. Kui Modern Vintage oli eklektiline kogumik täis erinevaid stiile ja mõjutusi, siis Prayers For The Damned on ainult Sixx:A.M.-i nägu. Seda juba kaanepildist alates, sest selle kujundas bändi kitarrist DJ Ashba. Plaadi produtsendiks oli taas laulja James Michael, nii et kõik on algusest lõpuni bändimeeste endi töö.
Avalugu ja esimene singel "Rise" tõmbab albumi korralikult käima. Ülestõusmine on mõnes mõttes terve plaadi teema. Laulusõnadest kumab läbi mõtteviis, et vaatamata kõigele tõusen ma ikka ja jälle üles, mind ei saa peatada. Pala "I'm Sick" meenutab kõige rohkem The Heroin Diaries Soundtracki. Albumi nimilugu on aga tummine ballaad, millele järgneb kohe teine, palju klassikalisem "Better Man". Mõlemas loos on väikene lootusekiir, mis Sixx:A.M.-iga alati kaasas käib.
"Can't Stop" räägibki sõna otseses mõttes sellest, et minategelast ei saa peatada. "Everything Went To Hell" on vägagi isikliku sisuga, selline olukord on tõesti lauljal olnud. Kui sa ikka oma partneri petmiselt tabad, siis kirjutad sellest hiljem laulu. Tegelikult olevat sel palal algselt hoopis teised sõnad olnud, aga need polevat sobinud. Nii tuligi Jamesil kõige hullem mälestus sõnadesse panna. Tulemuseks kaasakiskuv rokkpala. "The Last Time..." jätkab põhimõtteliselt sealt, kus eelmine lugu lõppes. See tõestab ilmekalt, et lugude järjestus pole sugugi suvaline.
Kogumiku lõpetab "Rise of the Melancholy Empire". Tunnistan, et esimesel kuulmisel tuli mul kananahk peale. Kuna ma sel ajal veidi tõbine olin, siis kirjutasin selle halva tervise arvele. Kui see aga hiljem kordus, siis pidin tõdema, et mehed said hakkama väga hea looga. Sõnad kirjutati peale Bataclani kontserdimaja rünnakut, nii et siin on sügavam tähendus. Järgmine album pidi algama täpselt sealt, kus "...Melancholy Empire" lõppes, nii et jääme ootama.
Juba 16. aastat muutus kuurortlinn Haapsalu juuli keskpaigas väikeseks Ameerikaks. Tänavaid täitis kummikärsatamislõhn ja mitu tuhat tonni rauda. Vanemad ja uuemad ameerika autod olid puhtaks pestud ja läikima löödud. Kel endal sobivat marki neljarattalist pole, see rentis nädalavahetuseks endale meeldiva ning sõitis ikka kohale. Suurest peost tahavad ju osa saada kõik.
Sel korral polnud esimesel päeval ilmaolud just kiita, aga laupäevane päike tegi reedese vihma kõvasti tasa. Ka rongkäik ja kiirendus toimusid pühapäeval ilusa ilma saatel, olgugi et hommikul natukene tibutas. Mina käisin kohal teisel päeval, seega mul vedas. Mind meelitasid kohale peale autode ka välismaised esinejad. Nüüd võin uhkusega öelda, et nii Imelda May kui ka Beth Hart on oma silmaga ära nähtud. Võimsad naised.
Päeva alustasin autode uudistamisega. Kohale jõudsin natuke enne autode tutvustamist, seega jõudsin enne ka pilgu peale visata ning siis huvitamate masinate juures hoolega kuulata. Päeva esimene bänd oli Rusty Roaders, mille üks liige Haapsalust pärit. Publlik tõmmati rockabillyga nii käima, et paljud lausa tantsu vihtusid. Juba see oli omaette vaatepilt, sest kui tihti sa ikka näed ajastutruud stiili ja tantsu. Bändi uuenenud koosseisu tuleb ainult kiita, sest lood kõlasid küll nii, nagu oleks juba aastaid koos mängitud.
Teisena astus üles vana hea Boogie Company. Muide, Kättemaksukontor ja Eesti Laul said mõlemad ära mainitud. Kasesalul jutt jooksis, seega mõnusad muusikapalad olid pikitud muheda huumoriga. Täpselt nii nagu peab. Rahvas tantsis ja naeris, naeris ja tantsis. Päike paistis, muusika oli hea ja seltskond niisamuti. Mida paremat veel tahta?
Imelda May astus lavale veidi aega peale auhindade jagamist. Kui Imelda ütles, et on esimest korda Eestis, lausus üks mu tuttav, et ta võiks siia jäädagi. Ma loomulikult nõustusin. Peale selle, et ta lihtsalt sitaks hea välja nägi, laulis ta ka sitaks hästi. No olgu, mõlemat teadsin ma enne ka. Ilm oli selleks hetkeks küll pilve läinud, aga see ei paistnud enam kedagi morjendavat. Laval toimuv kiskus kaasa ning millelegi muule polnud enam aega mõelda. Välja arvatud paar soomlast, kes mõtlesid vist ainult selfidele, sest neid nad seal klõpsutasid ja ninapidi telefonis oldi päris pikalt. Siiski suutis Imelda ka nemad lõpuks kaasa laulma panna. Maailmaklassi esitus.
Peale seda jäin mina lava ette Beth Harti ootama. See tähendas aga seda, et DND jäi nägemata. Pole hullu, nad pole just minu teetass nagunii. Mõne aja pärast sai selgeks, et minu otsus oli õige, sest lava ette kogunes juba ammu enne DND etteaste lõppu päris palju rahvast. Pealegi, Beth oli ka üks põhjustest, miks ma üldse sinna üritusele läksin. See ootamine tasus ennast ära. Loodetavasti on nüüd kõigil selge, miks ta üks hinnatumaid bluusiartiste on. See emotsioon, mis ta hääles on, on lihtsalt kirjeldamatu. Beth Hart sai hakkama sellega, mis Imelda Mayl peaaegu õnnestus. Nimelt suutis Beth pisarad lõpuks välja kiskuda. Ise ta tänas meid mitmel korral, sest meil õnnestus tema tuju tõsta. Ta olevat enne lava taga isegi nutnud, aga publiku soe vastuvõtt ja pidev kaasaelamine tegi kõik paremaks. Seda muutust oli ka ta näost näha ning oli aru saada, et see tänutunne oli tõeline.
Olgu veel mainitud, et muidu jahe põhjamaine publik ei tahtnud ühtegi artisti niisama ära lubada. Marulise aplausi ja hüüete saatel üritati kõigilt lisalugusid välja meelitada. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kõik olid otsustanud ühe jutiga oma setlisti algusest lõpuni ette kanda. Samas on see festivalide puhul ka üsna tavaline. Samuti tuleb tõdeda, et sel korral ei täheldanud ma ka eriti purjus kodanikke, kes kõiki teisi tülitanud oleks. Paar üksikut jäi silma, aga need leidsid enamasti teineteist ja jätsid enda ümber olevad inimesed rahule. Üsna kultuurne rahvas oli :)
Ka sel aastal leiab rohkem pilte Facebookist. Album on ilusti kõigile avalikult nähtav, mida mul seal ikka varjata. Muide, ma olen sel korral oma fotode üle päris uhke isegi. Väikese järeltöötlusega on neist üsnagi professionaalse väljanägemisega kaup saanud. Läks õnneks.
Kuuldused minu surmast on selgi korral liialdatud. Siin on viimasel ajal päris vaikne olnud, aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Nüüd on taas aeg nädala soovituse käes. Brendan Macleanil tuli alles hiljuti välja EP funbang1. Teie ees on selle viimane singel. Taas pean ütlema, et ka video on äge.
Mõni teist ehk juba teab, et ma käisin selle suve suurimal kontserdil. Võin kohe ära öelda, et mulle väga meeldis. Isegi mu ema kiidab nüüd Lambertit ja see ütleb nii mõndagi.
Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma Queeni alati kuulanud. Või noh, alguses kuulasid vanemad ja mina lihtsalt kuulsin kõrvalt. Teadlikum kuulamine tuli ikka hiljem, koos sellega ka fännamine. Seega ostsin 2 piletit kohe, kui need müüki tulid. Algusest peale oli mul plaan ema kaasa võtta, sest ta on olnud ikka tõsisem Queeni fänn. Viimasel hetkel otsustas isa ka ikkagi kontserdile tulla, nii me siis kolmekesi pühapäeval Lauluväljakule suundusimegi.
Soojendajateks olid meie oma The Princes ja inglaste Electric Pyramid. Viimane meeldis mulle kõvasti rohkem. Oleks kauem pealinna jäänud, oleks esmaspäeval neid ka Clazzi kuulama-vaatama läinud.
Queen oli laval peaaegu et minutilise täpsusega ning üllataval kombel läksid tuimad eestlased käima kohe. Seal, kus meie seisime, elasid ikka kõik kaasa. Rahvas laulis, plaksutas ja isegi tantsis kontserdi algusest lõpuni välja. Ma siiralt loodan, et fännitsoonis oli kõik samamoodi. Adam Lambert on tõesti parim valik. Ta on jäänud iseendaks ega ürita kedagi imiteerida. Olgem ausad, Freddie Mercuryt ei annagi imiteerida. Ka Adam ise mainib publikuga rääkides alati, et Freddie't on ainult üks.
Enamus esitusele tulnud lugusid on teada-tuntud hitid, nii et kaasa said laulda kõik. Brian May rääkis meiega eesti keeles, tegi selfie video ja laulis loo "Love Of My Life". Tal oli enda sõnade kohaselt hääl natuke ära, seega palus ta publikul laulda. Peab tunnistama, et see ei kõlanud just kõige paremini. Nii mõnigi laulis oma viisiga. Ka Roger Taylor tegi suu lahti. Tema esituses kõlas lugu "A Kind Of Magic" ning koos Adamiga esitas ta pala "Under Pressure". Samal ajal oli põhilise trummikomplekti taga Rogeri poeg Rufus Taylor. Andekas noor trummar, kes praegu The Darknessi rütmi eest hoolt kannab. Võib-olla olen ma veidi erapoolik, aga Rufus teeb vaikselt oma isale juba silmad ette. Drum battle, kus isa ja poeg vaheldumisi mängivad, on selle tõestuseks.
Valgusshow oli üliäge, eriti Brian May soolo ajal. Mulle need laserid meeldisid. Ka see diskokera, mis lõpus laval keerles oli äge. Sellised asjad on täpselt minu teetass. Emale hakkas meeldima see uhke tool, mis pala "Killer Queen" ajaks lavale toodi. Lambert tegi sellel siis oma tükke. Ta on kohati ülimalt teatraalne, aga see ei häirinud. Vastupidi, see oli hoopis positiivne. Vähemalt minu arvates, aga maitseid on erinevaid. Nii mõnigi asi tõi muige näole ning paaril korral sain isegi naerda.
Facebookis on mõned pildid ka. Lõpetuseks teile aga väike video, mille ma enda filmitud klippidest kokku keevitasin. Pildi kvaliteet pole just kõige parem, aga heli on tegelikult päris hea. Ma üritasin meeleolu ja publikuga suhtlemist edasi anda. Loodan, et see mul õnnestus.
Sel nädalal siis kodumaist muusikat. G.O.S.H. on valmis saanud oma esimese EP, mida saab kuulata SoundCloudis. EP nimi on samuti Roller Coaster ning see koosneb 6 ingliskeelsest palast. Veel leiab sellelt sama loo eestikeelse versiooni Karussell. Bändi tegemistel saab silma peal hoida ka Facebookis. Nüüd aga vaadake seda värvilist ja suvist videot.
Sel korral siis taas üle pika aja üks Anouki lugu teile. Tänavu märtsis ilmus tal järjekorras juba kümnes stuudioalbum, mis kannab nime Queen For A Day. Peale oma muusikukarjääri on ta viljakas ka eraelus ning seda sõna otseses mõttes, nimelt peaks varsti ilmavalgust nägema ta kuues laps. Lapsed on ka allpool oleva video staarid. Võib-olla seepärast see video mulle nii väga meeldibki.
Meil Donnaga on igal pärastlõunal pikem jalutuskäik plaanis. See toimub alati enam-vähem samal ajal ja pole mingit võimalustki seda ära jätta. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et pean absoluutselt iga ilmaga välja ronima. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et vihmane ilm Donnale eriti ei meeldi ning siis on meie tavapärane ring natuke lühem.
Nüüd aga tundub, et ma pean meile teistsuguse raja välja mõtlema, sest mere äärde pole vist mõtet enam minna. Samas ei hakka meil seal kunagi igav. Eelmisel kuul komistasime hülgepoja otsa. Ma ei saanudki alguses ise aru, mida see Donna nii hoolega nuusutas. Silmanurgast tundus tegu jänesega, aga siis tõstis see loomake pead. Koer hüppas ise eemale, nii et sellega polnud muret. Väike hüljes mind eriti ei kartnud, nii oleks võinud ta vist isegi koju viia. Seda ma aga ei teinud, hoopis sai nii mõnelgi numbril helistatud. Õigemini, ema otsis numbreid ja helistas, mina valvasin koeraga hüljest. Nagu isegi pildilt näha võite, siis väikesel oli üks silm viga saanud. No kõigi kõnede tulemuseks oli see, et ma pidin ta lihtsalt sinna jätma. Meie teada siin läheduses hülgeid ei ela, nii et see oli ürna huvitav lahendus. Veel parem on muidugi tõsisasi, et reedesel päeval ei võetud paaris kohas telefoni vastugi. Hiljem tuli välja, et nende tööpäev saab juba üsna varakult läbi ja enne esmaspäeva polegi mõtet üritada ühendust võtta. Säh teile siis looduse ja keskkonna kaitsjaid!
Ma tean ise ka, et hülgepojad veedavadki suure osa oma elust maa peal. Ma tean seda ka, et mul ei tasu teda koju ega kuhugi mujale tassima hakata. Seda ma aga ei teadnud, et mitte kedagi absoluutselt ei huvita, kui väike vigastatud hüljes on üsnagi käidava koha peale sattunud. Lõpuks õnnestus mul väike veele lähemale roostikku ajada. Õnneks ei paistnud ta sealt enam välja, nii et sinna ma ta siis jätsin. Rohkem pole ma teda näinud. Pole leidnud ka ühtegi märki, mis viitaks sellele, et ta oma õnnetu lõpu leidnud oleks. Loodame siis, et väikesel tegelasel õnnestus siiski ema juurde tagasi jõuda.
Täna aga juhtus sealsamas mere ääres midagi esmakordset. Tavaliselt jalutan ma koeraga sel ajal just seetõttu, et nädala sees on samal ajal vähe teisi inimesi liikumas. Nädalavahetustel on teine lugu, aga siis me enamasti sinnakanti ei satu ka. Igatahes tuli täna suure jooksuga metsatuka seest teine koer, kes siis minu omale kallale kargas. Donna oli mul rihma otsas, sest teda siin lahti lasta ei saa, kaob metsloomade jälgi ajama. Suur kummardus muidugi teise koera peremehele, kes suure jooksuga tuli ja oma koerale kaela kargas. Minul sellist julgust pole. Võtsin siis jalutusrihma, mis vahepeal mul käest ära tõmmati, uuesti kätte ja käsutasin oma koera koju. Lakub teine veel praegugi oma haavu, üks auk oli ikka päris suur. Teise koera vigastuste kohta andmed puuduvad, aga küllap temalgi paar kihvajälge kuskil on, sest Donna hakkas lõpuks vastu ka.
Seega ma nüüd mõtlengi, et peab vist hakkama teisi radu mööda jalutamas käima. Vähemalt mõnda aega. Kuigi jah, vaevalt et koergi praegu enam mere äärde minna tahab.
Selle nädala soovitus tuleb kollektiivilt nimega Mount Holly. Loo pealkirjaks siis Stride by Stride. Sügisel peaks ilmuma ka nende samanimeline debüütalbum. Minu vaatevälja ilmus see California bänd kitarristi Nick Perri tõttu. Nimelt oli mul au teda eelmisel suvel koos Dee Snideriga rokkimas näha. Antud loo põhjal võin öelda, et ootan huviga tervet kogumikku.
Kuna ma sel nädalal olen pidanud päris hilja tööl olema, siis jäid mul mõlemad poolfinaalid nägemata. Te võite ise ka ette kujutata, kui kurb ma selle tõttu nüüd olen. Võin aga öelda, et nüüdseks olen kõik lood ära kuulanud-vaadanud, nii et ma juba tean, mis juhtuma hakkab. Kahju muidugi, et Jüri edasi ei saanud. Lugu oli meil ju päris hea, aga eks see võistlus ole rohkem ikka lavastuse ja kärtsu-mürtsu peale üles ehitatud.
Paari finaali pääsenud loo puhul oli küll küsimus, kuidas selline asi edasi sai. Samas, mul endal on kuidagi kahju, et Moldova oma kosmonaudiga finaalist välja jäi. Ja San Marino oli lihtsalt nii halb, et selle üle oleks küll tahtnud veel naerda. Teisest poolfinaalist ei jäänudki nagu eriti midagi meelde, Valgevene oma hundiga võib-olla ainult. Ja muidugi oli teise poolfinaali täheks saatejuhtide esitus. Nüüd on aga suure finaali aeg käes, nii et keskendun sellele.
Ma ei saanudki alguses aru, kas tegu on Eurovisiooni või moeshowga. No ajas veidi segadusse. Ema küsis, palju inimesi saalis on, Reikop kohe vastas. Ma kahtlustan, et mamps on Reikopiga otseühenduses. Eks õhtu jooksul saab sellele ehk kinnitust.
Reikopil on õigus, täiesti arusaamatu, millest ta laulab. Ema jaoks oli aga poole laulu ajal üllatuseks tõsiasi, et pooled taustatantsijatest olid naised. Ma pidin naerukrambid saama.
Vaese mehe Johnny Cash. Ausõna, ma pean nüüd Google'i abi kasutama, sest ma tahan rohkem tätoveeringuid näha. Pealegi, sellel tüübil on seos ka Anoukiga, seega ma pean natuke nagu neile pöialt hoidma nüüd.
Ma ka vahel laulan duši all, aga see ei vii mind Eurovisioonile. (Kui just nüüd pakkumisi ei tule.) Taustalauljad on nagu mingid hipsterid seal. Ei, see ei ole kompliment.
Mingi imelik hakkab laulma, räägib oma klaveriga. Ma räägin oma koera ja kassiga, see on juba mõne inimese arvates imelik. Berta veetis kogu loo plekk-kruusi loopides ja haukudes. Ma ei oska seda tõlgendada, seega ei saa ma öelda, kas see on hea või halb.
Mulle see lugu isegi natuke meeldib, sellel võib päris hästi minna. Ta esinemiskostüümi tahaks nüüd endale, saaks selle pärast rahaks teha. Muide, see rõnga asi ajab mind natuke hulluks. Seal peavad kuskil mingid trossid mängus olema, või siis must maagia.
Kui armastus oleks kuritegu, siis tema istuks kinni. Ta istuks kinni ka siis, kui sellise jama laulmine kuritegu oleks. Pean aga mainima, et ta esinemiskostüüm täitsa meeldib mulle, välja arvatud need tulukesed.
Kuna ma teadsin, et see lugu mulle eriti peale ei lähe, kasutasin oma aega targalt ja käisin vetsus. Kui tulin tagasi, siis teatas ema, et see on siiamaani kõige mõnusam lugu. Me ei ole ilmselgelt omavahel sugulussidemetes.
Esimese asjana tulevad meelde sellised artistid nagu Kerli, Iiris ja Melanie Martinez. Ma kujutan ette, et nii mõnigi mõtles, et laulja on super kawaii. See lugu meenutab mulle üht teist lugu ja see ajab mind hulluks. See jääb mind nüüd veel mitu päeva häirima...
Ma ei saa aru, miks ta ei võinud sokke jalga panna. See on mingi fashion statement või? Ema hakkas mingi hetk kaasa laulma, kuigi alguses käskis tüübil kusagile mujale inisema minna. Pisarad olid veel puudu, siis oleks täislaks olnud.
Kleit sädeles, kuubik sädeles, kõik sädeles. Ma olen võib-olla loll, aga mina ei tea, kuidas vaikuse hääl kõlab. Millal keegi Austraaliale meelde tuletab, et nad ei ole Euroopa?
Ma ei suuda ikka uskuda, et see tüüp on 28. Ainus asi, mis ta vanust natukene reedab, on need kortsukesed silmade ümber. Hüpe tuli vist välja, vähemalt tundus nii.
Ma ei saa, miks nad kõik finaali saades šokis on ja välja kukkudes on nad õnnelikud, et üldse Eurovisioonil esineda saanud on. Pullikaka! Muide, ma teadsin kohe seda kostüüm nähes, et sellega tehakse väike trikk. See oli lihtsalt nii läbinähtav.
No olgem ausad, Kirkorov oskab alati kaasakiskuva looga seotud olla. See lavashow mõjus isegi mu emale, kes tavaliselt sellisest asjast huvitatud ei ole. Jah, sellised trikid mõjuvad.
Ma naeran ennast ribadeks, see on lihtsalt liiga hea. See ilus sädelev kleidike pidi olema tavaline rasedate kleit. Kui ma kunagi peaksin imeläbi rasedaks jääma, siis näete mind ainult sellistes kleitides. Päriselt.
See "asi" mulle natuke isegi meeldib. Ainult tuledega oleks võinud tagasi tõmmata, sest see oli ausõna epileptiku õudusunenägu. Õde arvas, et tüüp oli laksu all. See seletaks ka nii mõndagi.
No laula siis prantsuse keeles, kui see sulle nii väga meeldib. Minu arvates näeb ta välja nagu mingi Disney printsess, ainult et need laulavad inglise keeles. Või meil siis eesti keeles, sest dubleerimine on praegu moes.
Ema arvas, et see on "nii mage". Ma nõustun temaga täielikult. Robbie Williams võib seenele sõita. Bertat ajas see jooma ja Tixi avastas, et ta varbaküüned on liiga pikad. Nagu isegi aru saate, siis me ei olnud sellest loost vaimustuses.
Tema arvates lähevad need kolm minutit liiga ruttu, minu arvates just liiga aeglaselt. Eks see olene kõik ikka sellest, kummal pool vetsuust sa oled.
Nii, Justin Timberlake ongi Eurovisioonil. Polnud paha, polnud üldse paha. Me kõik hakkasime siin vaikselt kaasa tantsima ja puha. Saatejuhtide lugu oli kogu selle õhtu parim osa. No ausõna, enam paremaks minna ei saa. Ja ma pidin kohe oma sõnu sööma, sest Lynda Woodruff on tagasi. Ma naersin nii kõvasti, et ma ei peagi nüüd kõhulihaseharjutusi tegema.
Kas nad tõesti arvavad, et kui neid punkte niimoodi esitletakse, siis on lõpuni põnev? Austraalia juhib Eurovisiooni, selgitage seda nüüd oma geograafiaõpetajatele. Võitis Ukraina! Ma olin selle punktisüsteemi suhtes skeptiline, aga see tõesti töötas.
Kuna mul oli siin vahepeal suur purk kikerherneid, siis otsisin huvitavaid retsepte. Lõpuks jäigi pilk pidama muffinitel. Originaalretsepti leidsin Toidutarest, mida siis natukene muutsin.
60 g kookosrasva
150 g tumedat šokolaadi
1 banaan
0,5-0,75 dl pruuni suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
400 g kikerherneid (konservist)
Sulata potis kookosrasv, tõsta pliidilt ära ja murenda hulka šokolaad. Sulata segades. Vajadusel kuumuta natuke veel, et ikka kogu šokolaad ära sulaks. Loputa kikerherned külma vee all ja purusta köögikombainis. Sega juurde banaan ja suhkrud ning püreesta ühtlaseks. Lisa ka küpsetuspulber ja sulašokolaad ning sega ühtlaseks. Hoiatus: tainas on maitsev, üritage siis mitte kogu tainast ära süüa.
Jaga tainas silikoonist või rasvainega määritud muffinipanni pesadesse ja küpseta 200-kraadises ahjus 8-10 minutit. Ära üle küpseta - ahjust võttes peaksid muffinid olema pealt veel lausa pehmed, siis jäävad nad ka jahtudes mahlased ja head. Mina tõstsin segu paberiga vooderdatud muffinipanni pesadesse ning nii hästi paberi küljest lahti tulevaid muffineid polnud minu silmad veel varem näinud. Meie vana puuküttega pliidi ahi natuke kõrvetas ühe laari pealt ära, aga tuhksuhkruga sai see iluviga varjatud.
Need muffinid lausa sulavad suus. Algses retseptis oli ka veidi vürtsi lisatud, aga meil ei ole suuri tšillifänne, nii et see jäi kohe ära. Ema arvates sobiksid nende juurde veel vaarikad ja tal on õigus. Me kõik ju teame kui hea kooslus on šokolaad ja vaarikad.
Mark Gemini Thwaite'il, tuntud ka kui MGT, tuleb selle aasta juunis välja esimene sooloalbum. Plaadi esimeseks singliks on vana hea ABBA lugu uues kuues. Laulab ei keegi muu kui HIMi solist Ville Valo. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mulle täitsa meeldib.
Mahlakuud alustame Emma Deani uue palaga. Emma teatraalsus on alati kütkestav ja tema hääl lausa kutsub kuulama. "Feed It" on natuke elektroonilisem kui suur osa tema varasemast loomingust. Samas stiilis muusikat aga peaks selle aasta jooksul veel tulema, sest tegu esimese singliga. Lugu ise on saadaval Bandcampis.
Melanie Martinez on siit blogist ka varem läbi käinud. Sel korral on teie ees tema eelmisel aastal ilmunud albumi nimilugu. Taas pean tõdema, et mulle tema veidi veidrad videod meeldivad.
Amanda Palmer on sel aastal juba üsna palju muusikat välja andnud. Machete on taas tänu Patreonile teoks saanud pala. Loo sünni kohta võib rohkem lugeda siit ja vaadata siit. Mõni aeg tagasi küsis Amanda Twitteris, kas kellelgi on matšeetet laenata. Täiesti lambist. Nüüd aga on kõik selge ;)
what do i do with this stuff? it seems like yesterday you were alive and it’s as if you never really died
Kevadkuud alustame rokiga. Sixx:A.M.-il on järgmise kuu lõpus ilmumas uus album. Tegu siis duubelalbumi esimese osaga. Eks see natuke omamoodi ole, et duubelkogumik kahes osas ilmub ja veel eri aegadel. Mehed ise selgitavad seda sellega, et nad tahavad anda fännidele aega kuuldut seedida. Rise on siis nende esimene singel sellelt kauamängivalt. Tundub, et nad on naasnud kahe esimese albumi kõlapildi juurde.
Veebruari viimane soovitus ongi nüüd teie ees. Selleks on Kerli uus lugu Feral Hearts. Esimest korda lugu kuulates oli mul tunne, et see ei ole päris minu tassike teed. Pean aga tunnistama, et iga korraga on lugu mulle rohkem meeldima hakanud. No videost ei tasu rääkida, see meeldib mulle nagunii. Müstiline ja natuke maagiline, täpselt minu maitse.
Tänane soovitus tuleb kollektiivilt nimega PVRIS. Tegu USA bändiga, kelle soundi on kirjeldatud kui segu elektropopist ja staadionirokist. Sel kuul on nad fänne rõõmustanud mitme videoga, millest Mirrors ongi viimane. Nüüd on kõigil nende debüütalbumi lugudel oma video. Juba täna tuleb välja täiesti uus pala, nii et võite vaid ette kujutada, kui tore veebruar PVRISi fännidel olnud on.
Sel nädalal toon teieni uue Wolfmotheri loo nende kohe-kohe ilmuvalt albumilt Victorious. Tinglikult võiks Wolfmotherit härra Stockdale'i sooloprojektiks nimetada, sest seda see põhimõtteliselt antud ajahetkel ka on. Pretty Peggy on selline mõnus ballaad, vastupidiselt plaadi nimiloole. Peaaegu et kohustuslik pala, mille sõnadesse on pikitud piisavalt klišeesid, täpselt nii nagu peab. Kes aga albumit oodata ei suuda, võib seda juba praegu täies pikkuses kuulata siit.
Sel korral kuulame siis popmuusikat. Florrie on vaikselt tegutsenud juba mõned aastad ning trummarina nii mõnegi tuntud artistiga koos töötada jõudnud. Fännide arvu suurenemisele vaatamata pole ta soolokarjäär siiski veel n-ö tuult tiibadesse saanud. Kui aga sel aastal tõesti album välja tuleb, siis võib-olla see muutub. Siiamaani on neiult ilmunud EP-d ja singlid, antud pala ongi kõige värskem singel. Loole tehtud retrohõnguline video muidugi imponeerib mulle laulust isegi rohkem.
Hundikuud alustame vanameistri Iggy Popi palaga. Ka Iggyl tuleb sel aastal uus album välja, seda juba märtsis. Lood on kirjutatud Josh Hommega kahasse, Homme on ka albumi produtsent. Seda on muidugi praeguseks avaldatud paari loo põhjal ka tunda. Igaühe enda otsustada, kas see on siis hea või halb. Mina isiklikult kaldun ikka hea poole.
The 69 Eyes'il tuleb selle aasta aprillis välja uus album, järjekorras juba üheteistkümnes. Nüüd ongi teie ees nende värske singel. Antud lugu meenutab mulle Blessed Be ja Paris Kills aega, nii et jään albumit ootama.
Teie ees on nüüd Hey! Hello! uus singel. Sel aastal tuleb neil välja ka uus album, nii et hoidke silmad-kõrvad lahti. Tähelepanelikum lugeja ehk märkab ise, aga teistele mainin ära, et naisvokalist on vahepeal muutunud.
Kuna ma horoskoope ei usu, siis pean ma taas ise ennustama hakkama. Eelmise aasta ennustus läks küll väga mööda, aga ehk läheb sel korral paremini. Loota ju võib. Winamp shuffle peale ja minek...
Seekordne soovitus tuleb ansambli Blossoms repertuaarist. Blossoms on viieliikmeline bänd Stockportist Manchesteri lähedalt. Inglismaal on nad vaikselt tegutsenud juba paar aastat ning nüüd ongi aeg ülejäänud maailma käes. Nii mõnegi arvates on just see bänd tänavu üks neist artistidest, kellel tuleb silma peal hoida. Nende muusikat on kirjeldatud kui psühhedeelset indie poprocki, aga selle üle saate juba ise otsustada.
Uue aasta esimene soovitus on Amanda Palmeri pala. Tegu coverversiooniga The Handsome Family loost, millele Amanda ise - originaalesitajate lahkel loal - ühe salmi lisas. Antud laulu teeb eriliseks veel see, et siin laulab ka proua Palmeri isa. Nad salvestasid suvel terve albumitäie lugusid, mis sai teoks tänu Patreonile.
