Sixx:A.M. avaldas paar kuud tagasi oma duubelkogumiku esimese osa. Prayers For The Damned on siiamaani nende kõige raskekõlalisem album, mida annab kirjeldada kui kahe esimese plaadi ristsugutist. Kui Modern Vintage oli eklektiline kogumik täis erinevaid stiile ja mõjutusi, siis Prayers For The Damned on ainult Sixx:A.M.-i nägu. Seda juba kaanepildist alates, sest selle kujundas bändi kitarrist DJ Ashba. Plaadi produtsendiks oli taas laulja James Michael, nii et kõik on algusest lõpuni bändimeeste endi töö.
Avalugu ja esimene singel "Rise" tõmbab albumi korralikult käima. Ülestõusmine on mõnes mõttes terve plaadi teema. Laulusõnadest kumab läbi mõtteviis, et vaatamata kõigele tõusen ma ikka ja jälle üles, mind ei saa peatada. Pala "I'm Sick" meenutab kõige rohkem The Heroin Diaries Soundtracki. Albumi nimilugu on aga tummine ballaad, millele järgneb kohe teine, palju klassikalisem "Better Man". Mõlemas loos on väikene lootusekiir, mis Sixx:A.M.-iga alati kaasas käib.
"Can't Stop" räägibki sõna otseses mõttes sellest, et minategelast ei saa peatada. "Everything Went To Hell" on vägagi isikliku sisuga, selline olukord on tõesti lauljal olnud. Kui sa ikka oma partneri petmiselt tabad, siis kirjutad sellest hiljem laulu. Tegelikult olevat sel palal algselt hoopis teised sõnad olnud, aga need polevat sobinud. Nii tuligi Jamesil kõige hullem mälestus sõnadesse panna. Tulemuseks kaasakiskuv rokkpala. "The Last Time..." jätkab põhimõtteliselt sealt, kus eelmine lugu lõppes. See tõestab ilmekalt, et lugude järjestus pole sugugi suvaline.
Kogumiku lõpetab "Rise of the Melancholy Empire". Tunnistan, et esimesel kuulmisel tuli mul kananahk peale. Kuna ma sel ajal veidi tõbine olin, siis kirjutasin selle halva tervise arvele. Kui see aga hiljem kordus, siis pidin tõdema, et mehed said hakkama väga hea looga. Sõnad kirjutati peale Bataclani kontserdimaja rünnakut, nii et siin on sügavam tähendus. Järgmine album pidi algama täpselt sealt, kus "...Melancholy Empire" lõppes, nii et jääme ootama.
Avalugu ja esimene singel "Rise" tõmbab albumi korralikult käima. Ülestõusmine on mõnes mõttes terve plaadi teema. Laulusõnadest kumab läbi mõtteviis, et vaatamata kõigele tõusen ma ikka ja jälle üles, mind ei saa peatada. Pala "I'm Sick" meenutab kõige rohkem The Heroin Diaries Soundtracki. Albumi nimilugu on aga tummine ballaad, millele järgneb kohe teine, palju klassikalisem "Better Man". Mõlemas loos on väikene lootusekiir, mis Sixx:A.M.-iga alati kaasas käib.
"Can't Stop" räägibki sõna otseses mõttes sellest, et minategelast ei saa peatada. "Everything Went To Hell" on vägagi isikliku sisuga, selline olukord on tõesti lauljal olnud. Kui sa ikka oma partneri petmiselt tabad, siis kirjutad sellest hiljem laulu. Tegelikult olevat sel palal algselt hoopis teised sõnad olnud, aga need polevat sobinud. Nii tuligi Jamesil kõige hullem mälestus sõnadesse panna. Tulemuseks kaasakiskuv rokkpala. "The Last Time..." jätkab põhimõtteliselt sealt, kus eelmine lugu lõppes. See tõestab ilmekalt, et lugude järjestus pole sugugi suvaline.
Kogumiku lõpetab "Rise of the Melancholy Empire". Tunnistan, et esimesel kuulmisel tuli mul kananahk peale. Kuna ma sel ajal veidi tõbine olin, siis kirjutasin selle halva tervise arvele. Kui see aga hiljem kordus, siis pidin tõdema, et mehed said hakkama väga hea looga. Sõnad kirjutati peale Bataclani kontserdimaja rünnakut, nii et siin on sügavam tähendus. Järgmine album pidi algama täpselt sealt, kus "...Melancholy Empire" lõppes, nii et jääme ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar