Sooner or later we'll be lookin' back on everything...

Aeg taas üks aasta kokku võtta. Pean kurbusega tõdema, et blogisin sel aastal üsnagi vähe. Päriselu hakkas vaikselt segama, mis muud. Nüüd siis aga iga kuu esimese postituse esimene lause.

Jaanuar

Ennustamine on tänamatu töö, aga praegu on aeg just seda teha.

Veebruar

Selle aasta esimesed.

Märts

For there's toast and honey

Aprill

Siit leidsin taaskord midagi toredat.

Mai

Mul tuli ilge tahtmine teiega veidi muusikat jagada.

Juuni

Suur oli mu õõvastus, kui eelmine nädal kaalule astusin.

Juuli

Palun väga vabandust, et viimasel ajal eriti kirjutanud ei ole.

August

...what a way to make a livin'

September

Mul on siiralt hea meel teile teatada, et ma olen veel elus ja terve.

Oktoober

The sound tires on my lips

November

Ja inimesed veel mõtlevad, miks mulle Sheldon meeldib.

Detsember

Ma olen kõigest kaks päeva tagasi tööl olnud, aga juba kahetsen, et nõustusin.

Be a child at Christmas time...

Paras aeg jälle kümme asja ritta seada :)

1. Piparkoogid. Millal siis veel, kui mitte jõuluajal? Poes on igasuguseid erinevaid piparkooke, aga kõige paremad on ikkagi enda küpsetatud ja kaunistatud. Õige piparkoogitainas tehakse päev või paar varem valmis ning kooke küpsetatakse ikka koos pere või sõpradega, oleneb inimese enda eelistustest.

2. Jõululaulud. Ma arvan, et praeguseks oleme jõuludele nii lähedale jõudnud, et võib neid kuulama hakata küll. Veab neil, kel siiamaani on õnnestunud jõulumuusikast eemale hoida, sest liiga palju head asja ajab südame pahaks ning jõululaupäeval ning -pühadel ei taha sellest enam isegi mõelda. Õnneks on mul sel aastal vedanud, nii et saan nüüd rahus vaikselt end jõulude lainele viia. Klassikaliste esitajate kõrval on minu playlistis ka Puppini Sisters ja isegi Lady Gaga. Usun, et mõni leiab endale lemmiku Michael Bublé või Scott Weilandi uuest jõulualbumist. Ei imestaks ka selle üle, kui eeliimasena mainitu kontserdipiletid nii mõnegi kuuse alla oma tee leiaksid.

3. Maiustused. Täna sööme kommi, homme sööme kommi... Advendikalendrist saab väikese šokolaadi, päkapikk toob midagi magusat sussi sisse, koolis antakse head ja paremat, mõni saab emme-issi töökohast kommikoti. Miks mitte poest ostetud kommikarbi asemel ise mõni maius valmistada? Retsepte leiab igast jõuluraamatust, laiast Internetist või naabrinaise käest. Nendega saab külalisi kostitada või siis ilusasse karpi panduna kellelegi kinkida.

4. Jõulumakaronid. Selveris nägin toredaid lastemakarone. Pakis on tähed, kuused ja isegi jõuluvanad. Ausalt öeldes on tegu ikkagi üsna kallite makaronidega. Samas ei tea ma, kui odavaid või kalleid mu lugejad muidu söövad. Lastele meeldivad makaronid, nii et enne jõule sobivad need vigurid väga hästi lauale panna. Samas, keegi ei keela külalistele just nendega tehtud makaronisalatit pakkuda.

5. Kuum siider. Glögi kõrval on mõnusaks kuumaks talvejoogiks loomulikult vürtsidega siider. Laisematele on asi aga väga lihtsaks tehtud, nimelt sobib Kiss Winter Apple ideaalselt kuumutamiseks. Keegi ei keela vürtsikat õunasiidrit ka külmalt juua, aga kuumast peast on ta minu arvates mitu korda parem. Soovitan natuke suhkrut lisada, sest muidu tõmbab mõnel joojal suu krimpsu.

6. Päkapikumütsid pole sugugi ainult laste pärusmaa, ka täiskasvanud võivad selle hooajakohase aksessuaariga ringi käia. Muidugi, nii mõnigi vaatab viltu, aga rohkem on neid, kelle näole see punane mütsike naeratuse või vähemalt muige toob.

7. Lumehelbed. Kuna lumega on meil kitsas, tuleb ise helbeid teha. Neid võib heegeldada, paberist meisterdada, joonistada või hoopiski Internetis teha.

8. Mandariinid. Ma arvan, et sellest saab igaüks ise aru.

9. Litrid, kristallid ja muu sädelev. Ehime kuuski ja ehime ennast. Just praegu on aeg, mil võime särada ja sädeleda. Kes kuusega võistelda ei taha, võib uue aasta saabudes ilutulestikuga võistelda. Sädelev kampsun, litriega top, kivikestega küüned - kõik on lubatud.

10. Õhtused jalutuskäigud. Just õhtuti on kõige toredam jõuluajal ringi liikuda, sest siis on kõik tuledesäras. Majade akendel on advendiküünlad, rõduservadel ja puudel on lambid. Kuna meil läheb üsna vara pimedaks, siis ei ole vaja hiliseid jalutuskäike karta, ka normaalsel ajal saab õige tunde kätte.

Emma Dean - Dr Dream and the Imaginary Pop Cabaret (2010)

Hingekriipiv popkabaree. Just see sõnapaar iseloomustab austraallanna viimast albumit kõige paremini. Loomulikult on tegu veidi veidra kauamängivaga, aga ega selle nimi muud arvata lasegi. Kui Tori Amosest  ja Amanda Palmerist enam ei piisa, siis on paras aeg ka Emma Dean oma lemmikute hulka lisada.

Albumi teine rada "Bigger Than You Bigger Than Me" räägib, nagu nimigi vihjab, unistusest olla osa millestki enamast, millestki suuremast. Ausalt öeldes preili Dean seda ongi, eriti tänu sellele albumile. On ju ammu teada, et enamus laule maailmas räägivad armastusest ning sellest ei pääse ka Emma. "Thieving Hearts" on uusklassikaline pala, mis räägib armastusest natuke teise nurga alt. Võib ju arvata, et sellest suurest tundest on raske uudsel moel pajatada, aga Emma tõestab vastupidist ja lausa kaks korda. Teiseks "asitõendiks" on "Thunder", mis võrdleb armastust kõuekõminaga, mis kõlab nagu bassihääl koori seas.

Emma on avameelne, nt kahtlustest rääkivas palas "Stuck In The Mud". Just see on ka üks albumi kõige hingekriipivamaid radu. Oma hirmudele vastu astumisest räägib emotsionaalne "Sincerely Fearful", mille muusika on aga kontrastselt lõbus. Hingekeeli puudutab ka ballaad "Something They Can Hold".

Albumi läbivaks motiiviks on Dr Dream, artisti ihupsühhiaater, keda tutvustatakse albumi avaloos ning keda Emma kutsub appi ka viimases palas. Albumit võibki seetõttu vaadelda kui Deani ja Dr Dreami vestlust, kujutletavat vestlust muidugi.

Kuigi album on välja antud juba eelmine aasta, jõudis Emma minu huviorbiiti alles tänavu. Ma ei kahetse seda hetkekski. See album sobib nagu rusikas silmaauku igaühele, kes armastab kabareed ja veidrusi, Dresden Dollsi ja leekivpunaseid juukseid, ausat lüürikat ja oskust pugeda hinge. Praegusel ajal võib öelda, et see on ka igati paslik jõuluvana kingikotti.

Emma koduleht, mida soovitan külastada kõigil, keda ta muusika rohkem huvitama hakkas. Tasuta failid allalaadimiseks, väikesed katkendid kuulamiseks ning võimalus kõik Emma albumid ja EP-d endale muretseda.

look at those eyes

Kellele lugu meeldima hakkas, see vaadaku ka siia.

I get by

natuke ravimiteemal

Ma tavaliselt ei võta sellistel teemadel sõna, aga ma ei saa sinna midagi parata, et pean end välja elama. Kas ma olen ainus loll, kes ei saa aru, mille kuradi pärast oleks vaja käsimüügiravimeid poes müüa? Mind ei huvita need, kes tulevad ütlema, et igal pool mujal maailmas saab valuvaigistit ka poest koos toidukaupadega osta. Kas on tõesti nii väga vaja olla ülejäänud maailma moodi?

Ma saan täiesti aru, et mõnes maapiirkonnas pole apteeki ning vanamemmedel ja -taatidel oleks hea külapoest ravimeid osta. Samas peaks kõik endale tunnistama, et enamus ravimeid, mida need vanurid võtavad, on paraku retseptiravimid ning nende ostmiseks tuleb ikkagi lähimasse apteeki minna, olgugi et see võib mitme kilomeetri kaugusel asuda. 

Loomulikult mängib sellise asja pooldamises rolli ka inimeste enda laiskus. Üsna hea on ju minna poodi ning sealt koos muu vajalikuga ka ravimeid osta. Pole mitmesse kohta vaja minna. Kui nüüd aga täiesti ausad olla, siis on suurtes kaubanduskeskustes ka vähemalt üks apteek. Enamasti suletakse need küll veidi varem kui kogu keskus, aga lahti on need vähemalt kuueni küll. Igaüks peaks jõudma enne sulgemist apteegist läbi käia, peale seda on teiste ostude tegemiseks aega küll.

Mina ei leia, et müüjad oleksid pädevad inimestele ravimeid müüma. Esiteks ei oska enamus müüjaid oma kaupluses müüdavate kaupade kohta midagi öelda, mida oskaks nad öelda ravimite kohta. Teiseks tuleks neid pidevalt koolitada. Kust selle jaoks raha võetakse? Kolmandaks tuleb tunnistada, et kauplustes vahetuvad müüjad üsna tihti. Iga kuu on uued näod, kellele jälle kõike õpetada tuleb. 

Veel tuleb tunnistada, et klienditeenindaja töö on üsnagi stressirohke. Kas tasub müüjate koormusele lisada veel ravimitega seonduv? See on ju ammu teada, et rahulolematu klient läheb elab end kassapidaja peal välja. Kujutage ette nüüd olukorda, kus valuvaigisti ei võtnud inimese valu ära ning ta läheb sõimab selle eest müüjat oma lähimas poes. Ilmselge, et müüja on süüdi, kuna tema müüs inimesele selle ravimi, mis ei mõju. Vahet pole, et tegelikult ei vastuta selle eest müüja. 

Peale kõige selle on käsimüügiravimite ostmisel oht, et ostetakse midagi, mis ei sobi teiste ravimitega koos võtmiseks. Apteeker oskab ikka soovitada mingit muud ravimit, mis sama sümptomiga võitleb, aga mille toimeaine sobib ka näiteks võetavate retseptiravimite toimeainega. Võin elust üsna mitu näidet tuua. Viimatine on seotud valuvaigistite ja arsti kirjutatud retseptiravimiga. Nimelt tuli välja, et mõlemaid koos tarvitades võib inimene tõsise neerukahjustuse saada. Ei tea küll miks, aga arst unustas seda mainida.

Võib-olla tuleks lihtsalt sellises kohas, kus 5 apteeki lähestikku, mõni neist kinni panna ning avada kuskil maakohas hoopis apteek? On ka memmedel-taatidel kergem ning peale käsimüügiravimite saab ka kõik retseptiravimid ilusti kätte. Peaks piisama sellest, et toidulisandeid, millega nii mõnigi oma tervisele kasu asemel kahju teeb, saab ka kauplustest. Kui loomale rohtu vaja, läheme ju veterinaarapteeki, mitte loomapoodi. Miks siis mitte ka juba loomadele mõeldud ravimeid tavalistes poodides müüma hakata?

mida suguühet=msü=emme süü*

Cheers to the freakin' weekend
I drink to that, yeah yeah
Oh let the Jameson sink in
I drink to that, yeah yeah
Don't let the bastards get ya down
Turn it around with another round
There's a party at the bar everybody put your glasses up and I drink to that
I drink to that

Ma arvan, et kõik teavad, mis laulust need sõnad pärit on. Seesama lugu sai meie esmaspäevade hümniks. Järelikult algas meie nädalavahetus alati juba esmaspäeval ja kui nüüd täiesti aus olla, siis nii ka oli. Käest ära läks asi juba teisipäeval. Ilmselgelt on üks rumm kahele tütarlapsele liiga vähe, sest tuli minna poodi Vana Tallinna järele. Peale selle tuli minna Hixi juurde, sest ta lubas viineripirukaid. Ma arvan siiamaani, et ta poleks pidanud meile ütlema, et viineripirukaid tegema hakkab.

Ühesõnaga tuldi meile autoga ilusti ühikasse järele ning sõitsimegi juba pirukate poole. Nojah, neid pirukaid hakkas ta tegema alles siis, kui me kõik sinna olime jõudnud. Muide, Vana Tallinn on koola ja sidruniga vaat et paremgi kui rumm. 

Täiesti loomulik oli muidugi see, et meil oli vaja teletorni juurde minna. Nii lähedale, kui võimalik. Siis me poseerisime seal mõned korrad. (Palun ignoreerida meie purjus nägusid.)

Hommikul lasime me A-ga lõpuks jalga, sest tal tuli burgeri isu. Pererahvas oli loomulikult õnnelik, et me lõpuks lahkusime, sest mingil imelikul põhjusel ei suutnud me vait jääda ning seetõttu ei saanud nemad magama jääda. Täiesti normaalne on ronida hommikul vara bussi, endal lõhnad küljes, kui kõik teised lähevad kooli ja tööle. Pole vist vaja öelda, et kolmapäeval ei jõudnud meist kumbki kooli, kuigi ega mul sinna asja eriti olnud ka, aga see on hoopis teine jutt. 

Kõik algas neljapäeval uue hooga peale. Seekord tuli Hixi meie juurde ühikasse rummi jooma. Mingil hetkel küsisin teistelt kaks kanamuna, sest mu kaaslastel tuli praemuna isu. Hixi pipardas enda oma ikka väga üle, aga talle maitses, nii et kõik on korras. Kanamunad vahetasin ma kolme kommi vastu, sest niisama ei saa ma kelleltki midagi võtta. Naturaalmajandus, mis muud. Mingil hetkel läksime välja, sest suitsu oli vaja. A ei suutnud ise ka uskuda, et me temaga suitsujahile läheme. Räägust sai süüa ostetud ning mingist bensukast lõpuks need suitsud. Kui me ühikasse tagasi jõudsime, siis oli noormees, kes ka suitsu soovis, juba magama läinud. Magavale kassile hiir suhu ei jookse, nii ta suitsust ilma jäigi. 

Üleliigne oleks vist mainida, et meie naabrid meid ei armasta. Üks neist käis jälle meie uksele koputamas ning meid vene keeles sõimamas. Olgu, see ei olnud eriline sõim, aga ikkagi. Ma olen nende uksele ka nii mõnigi kord koputanud, et neid korrale kutsuda, aga meile on uks alati suletuks jäänud. Nojah, eks ole raske ka ukse eest tool ära võtta ja pärast tagasi panna.

Kõik tühjad pudelid rändasid prügikotti, mis seisab nüüd toanurgas. Ma loodan, et A selle ikka välja viib.

Kes pealkirjast aru ei saa, kuulaku seda.

people ain't no good

skin

No one wants to listen to me talk about my boring life

But I think you know
I can't explain what's in my brain
That tells me where to go
But I think you know

For I would draw a diagram
To signify the things I am
But I think you know

Ma ei suudagi otsustada, mis oli tänase päeva juures kõige toredam. Peale esimest tundi, kus meil juhtus kontrolltöö olema, otsustas mu keha natuke streikida ning ma tõesti tundsin, nagu oleksin suremas. Midagi sellist ma vist olingi, sest pinginaaber küsis, kas ma hakkan surema või elan veel. Ma otsustasin siiski elada, hoolimata tõsiasjast, et midagi head mind ees ootamas polnud. Kolmandasse ja viimasesse loengusse ma ei jõudnudki, sest mul oli tõesti nii kuradi halb olla, et silme eest läks vahepeal mustaks. Nojah, ega 3 tundi ööund ole piisav, aga see oli maksimum, mis ma eelmisst ööst võtta sain. Pealegi on mul jälle midagi viga, millest ma ise väga hästi aru ei saa, aga sellest kunagi hiljem. Ma pean enne kõik sümptomid kirja panema.

Koju jõudnud, töinasin ma natuke. Või noh, kohe päris palju. Ise ka aru ei saanud, mis hakkas, lihtsalt töinasin nagu mingi debiilik. Ma olen viimasel ajal ikka nii pagana labiilne, et hirmu ajab nahka. Jumal tänatud, et ma sel hetkel üksi olin, muidu oleks vist peldikusse nutma pidanud minema. Peale selle ronisin teki alla ning veetsin mõned tunnid looteasendis. Liiga tuttav tundus see kõik, liiga tuttav. Miks on nii, et just siis, kui sa arvad, et mingi asjaga on kõik, otsustab see tagasi sind piinama tulla? Miks ometi? 

Homme on kergem päev, ma arvan. Või vähemalt loodan. Ehk saab täna öösel ka rohkem magada. Ehk hakkab parem, igas mõttes. Duši all käies avastasin, et mul on jala peal taas mingi sinikas. Mõned päevad tagasi tekkis üks sinikake käe peale. Ma ei saa enam aru, mis mul viga on. Viimasel ajal tulevad need sinikad ikka eriliselt kergesti. Samas ma enamasti ei tajugi, et nii kõva lops on, et sinika tekitaks. Nojah, eks tuleb niimoodi edasi elada.

And in the end it all boils down
A useless bit of running 'round
'Cause I think you know

stuck in the mud

Kuna eelmine nädal vahele jäi, siis sel korral midagi eriliselt head. Enjoy!

Yes another Wednesday of things I haven't done

Ma pole surnud, lihtsalt tudeng. Kolmapäev oli tore päev. Me magasime sisse ning mingil hetkel otsustasime veini jooma hakata. Punane vein ja sinihallitusjuust, sellest paremat lihtsalt pole. Õhtuks oli sellest saanud juba 5 pudelit veini ja 2 pudelit dlighti. Täis peaga sada korda poes uue veini järel käimine pole sugugi imelik. Vähemalt oli see lõbus.

Kuidagi juhtus nii, et lõpetasime Hollys. Kuigi jah, seal ei olnud me sugugi kaua. See ei tee mind isegi kurvaks mitte, sest ma sain taas kinnitust sellele, et ma pole eriline klubihunt. Isegi mitte umbjoobes olles. Korra astusime ka Shootersisse sisse, aga see pole meie maitse järgi. Valli baaris sai millimallikat joodud ning edasi ootas meid juba mingi burgeriputka. Drunken munchies, mis muud.

Jala ühikasse tagasi minna polnudki nii hull. Mis sest, et mul kontsad all ning jalatallad juba tuld lõid. Kuigi jah, võtsin saapad jalast ning käisin rahus edasi. Ime, et mul praegu kopsupõletikku pole või midagi muud. Tee oli suht märg ning mul õhukesed sukad jalas, varvaste vahel lirtsus lausa. Neljapäev oli seetõttu toredast toredam. Terve päeva tundsin, nagu oleks ikka veel täis. Kui ma õhtul koju jõudsin, siis hakkasin alles kaineks saama.

Kuna Mannu otsustas kõik kuradile saata ning koju naasta, siis oli see mõnes mõttes ka goodbye party. Me hakkame teda igatsema, mina eriti. Me iseloomud sobisid. 

birthday bunny and other things

Teatavasti harjub inimene kõigega, nii ka mina. Harjun tudengieluga, ühikarotiks olemisega ning perekondlike lõuna- ja õhtusöökidega. No olgem ausad, tänu viimasele saan hommikul süüa kala taignas ning tõdeda, et on sitaks hea, kui ei pea mingeid võileibu tegema. Thanks grandma.

Kui mu mõõnad välja jätta, siis on suhteliselt hästi läinud. Või noh, eelmine esmaspäev ropsisin sisikonda välja, selle asemel et loengusse minna. Oleksin võinud ju sinna ka oksendama ronida, oleks huvitav olnud. See esmaspäev ei jõudnud ma samuti loengusse, sest õppisin ladina keelt. Ma siiralt loodan, et see töö mul hästi läks. Või noh, piisavalt hästi, et tehtud saaks. Ma ikkagi õppisin palju ja oskasin enamus asju.

Sain Hixiga kokku. Ta andis üle sünnipäevakingi, millele me põhimõtteliselt päkad silma ajasime. Natuke jäi seda Jägermeistrit pudeli põhja. Ma jõin selle loomulikult siis ära, kui koju jõudsin. Vähemalt on nüüd teada, kuidas kahe loengu vahelist aega tegelikult sisustada tuleb. Ei tea, kas foneetika õppejõud lõhnu ka tundis. Mu hääldus ja muu jama oli imelikul kombel isegi veidi parem kui tavaliselt. Fenomen missugune. 

Nüüd tuleb see nädal kuidagi lõpuni vedada. Või noh, neljapäevani. Siis ära koju ning reedel juba arstile. Eks näis, mis saama hakkab, aga midagi hullu vist ei tohiks tulemas olla. Kuigi, never say never.

Ja lõpetuseks midagi täiesti teemavälist.

blueberry kisses

hooked on a feeling

Here in Pleasantville ehk tõelised ühikarotid oleme meie

They say I'm too young to really understand
They say I'm too old to be where I am
They say just fit in, you'll be just fine

Kuigi meil on kogu aeg sitaks õppida ja hommikul vara algavad loengud, on meil ikka aega pidu panna. Esmaspäeval oli ühe toakaaslase sünnipäev, eile minu. Seega kaks päeva järjest põhjust juua. Meil hakkab vaikselt taaraladu tekkima ning kruvikeeraja avab kõik veinid. Pool kümme trammi peale jooksmine on normaalne. Šampusepudeliga Hessis söömas käimine on normaalne. Poole ööni Bailat mängida ning tarka juttu ajada on ka normaalne. Täiesti arusaadav on see, et veini juuakse Cocaga ning see tegevus ajab juustuisu peale.

Kõrvaltoas on meil paar toredat vene neidu, kes reaalselt igal hommikul kraanikaussi nuuskavad. Või ma ei tea, mida kõike nad seal teevad. Ja päeva jooksul tehakse vähemalt neli korda süüa, oma toas, kuigi meil on ühisköök ja tubades on elektriseadmete kasutamine keelatud. Mingi ülekoormuse jutt kogu aeg ning kellelgi õnnestus oma toas toit ära kärsatada, mille tõttu meil siin juba häire oli. Meil aga veab, see häire lõugab täpselt ukse kohal. Lühidalt võib öelda, et igav meil siin ei hakka. 

Mina aga olen ikka veel sinikaid täis. See on see Tivoli. Ainult loll laseb end raha eest niimoodi läbi klobida. Ja veel KAKS korda! Käisingi ükspäev apteegis Badjaga 911 geeli ostmas. Isegi aitab natuke. Olgu värviga, kuidas on, aga vähemalt need sinikad ei valuta enam kogu aeg. Eriti see, mis reie peal on. 

Koolis käin ma ka väga korralikult. Esmaspäeval sinna ei jõudnud ja eile ka ühte loengusse ei läinud. No ma ei pea sita enesetundega kohale ronima ju. Lubasin, et oktoobris käin ilusti koolis. Näis, kas ma seda lubadust ka pean. Tegelikult tuleb pidada, sest meil on see karm kord.

Peaks magama minema, homme ka vaja kooli jõuda...

happy birthday to me

Mõned sünnipäevakingid saabusid juba eile. Seda ka ainult seetõttu, et ma veedan oma tänase toreda päeva loengutes. Vähemalt on ühikatuba nüüd kodusem :D

I start out with good intentions but mess it up like all the time

Kui ma aasta lõpus veel elus olen, siis elan ma veel kaua-kaua. Jah, inimesed, see oli ähvardus.

Ma olen nüüd vähemalt enam-vähem terve, nii et saan ilusti koolis käia. Kuigi jah, ma käisin eelmisel nädalal haigena ka koolis. Arst ütles, et seepärast mul asi hullemaks läkski. Tegelikult tuleb kohe voodisse jääda ja puhata ning teed juua, kui mingi viirus sind tabab. Oli kange tahtmine talle selgeks teha, et see ei ole kohe kuidagi võimalik, sest meie õppejõududel on toredad reeglid puudumise osas.

Oma esimese tunnika sain ma C. Ilgelt tore tegelikult, sest ma reaalselt ei suutnud nagu õppida. Samuti ei suutnud ma õppida ladina keele tunnikontrolliks, mis pooleldi aiataha läkski. Sõnade osa tuleb uuesti teha, pööramine oli mul ilusti selge. Nojah, mis seal ikka. Kaks rühmatööd on juba ootel ning teisipäeval on ladina keeles uus tunnikas. Võrreldes mõne teisega, on meil üsna palju õppida ja teha vaja kogu aeg.

Kooli kõrvalt tuleb leida aega ka isiklikuks eluks. Teisipäeval oli vanaemal sünnipäev, ma siis sõitsin ka trolliga maja ette. Olen ikka tubli lapselaps, keeleteaduse aluste loengus joonistasin vanaemale kaardi ka. Igatahes oli vanaema külaliste, kes olid kõik ilmselgelt pensionärid, seas huvitav isegi. Mind üritati vist täis joota, selline mulje lihtsalt jäi. Teiseks olid kõik vaimustuses, et ma ülikoolis õpin. Ütlesid, et inglise keelt läheb alati vaja. Rõhutasid ka seda, et loogiline oleks hiljem magistris õpinguid jätkata ning õpetajaks hakata. 

Eile käisime toakaaslasega tivolis. Ilgelt lahe oli. Kõige lahedam oli loomulikult see, et kõik need tüübid seal on venelased ning räägivad sinuga vene keeles. Olgu, Lasnamägi ka, saab aru, aga siiski. Igatahes oleme me üsna läbi klopitud ja seda sõna otseses mõttes. Mul on reie, käe ja põlvede peal sinikad. Super lihtsalt. Oleks me teadnud, et see nii karm saab olema, oleksime ainult teetassides istunud või tõuguga sõitmas käinud. 

Nüüd olete mu tegemistega uuesti kurssi viidud. Ma peaks veel veidi õppima, aga täna enam tõesti ei viitsi. Seega joon oma beershake'i lõpuni ning kuulan muusikat kuni öörahu hakkab. Kohe voodisse kerida ka ei taha. Oh seda rasket elu ikka...

bloodstained heart

Uus Põhjamaade moeillustratsioon

Käisime Hixiga augusti lõpus vaatamas näitust, mida ma ilgelt näha tahtsin. Soovitan seda kõigile moe- ja kunstihuvilistele, kes veel seda kaema pole jõudnud. Näitus on Rotermanni kvartalis avatud kõigile huvilistele veel paar viimaast päeva. Käige kindlasti enne 18ndat ära ;)

Anu Samarüütel-Long (Est)

Cecilia Carlstedt (Swe)

Cecilia Carlstedt (Swe)

Kätlin Kaljuvee (Est)

Kätlin Kaljuvee (Est)

Laura Laine (Fin)

Leana Salvet (Est)

Lovisa Burfitt (Swe)

Lovisa Burfitt (Swe)

Lovisa Burfitt (Swe)

Minni Havas (Fin)

Minni Havas (Fin)

Marju Tammik (Est)

Yeah it can get worse

Kui keegi arvas, et mu elu ongi nüüd lill, siis see keegi eksis rängalt, väga rängalt. Meil on hästi toredad õppejõud, kes lubavad semestri jooksul 2 või 3 korda puududa. Võrreldes kõigi teiste lebotamisega tundub ka see, et meile alati sitaks koduseid ülesandeid antakse, ebaaus. Kui selle kõigega saab veel hakkama, siis haige olemisega enam hakkama ei saa. Mu pea tahab kohe lõhkeda ning ninast tuleb ainult kollase-punasekirjut löga. See, et väljas üsna tuuline ja külm on, ei tee minu olemist kohe kuidagi paremaks. Tuleb ikkagi kahte loengusse jõuda ning nendes eepiliselt feilida. Mis ma muud seal ikka teha saan, kui minu õppimine piirdus uduse teksti vaatamisega. Või noh, tekst oli nagunii selge, aga minu pilk juba udune. Ja puududa ju ei taha, sest mine tea, mis semestri jooksul kõik veel juhtuda võib.

Hea meelega saadaks kõik kuradile, istuks bussi peale ja sõidaks ära koju. Magaks siin paar päeva ahju taga kahe teki all ning üritaks peale seda uuesti elama hakata. Kuna mu kohusetunne on aga nii suur, et südame ajab pahaks, siis sundisin endale hommikusöögi (kaks hädist võileiba) sisse ning ootan nüüd, millal kell nii palju saab, et trammi peale vaja joosta. See jooksmine saab selle tuulega muidugi tore olema.

Ma olen nagu mingi lasteaialaps, kes suvel on terve, rõõsa ja rõõmus, aga sügisel jääb teiste seltsis kohe haigeks. Ja siis inimesed imestavad, et mul mingid foobiad on. See on kõigest asjade loomulik käik. Ei noh, tegelikult võib ju mõelda, et sain lihtsalt külma, aga see pole nii huvitav. Ennast tunneb inimene ikka ainult siis paremini, kui kedagi teist süüdistada saab ja ilma süüdistamine pole sama, mis teise inimlooma süüdistamine. Viimane pakub kuidagi rohkem rahuldust, või mis?

Eriti tore on muidugi see, et meie ühikatuba asub täpselt nurga peal. Võite pakkuda, kui kuradi külm on see sein, mille najale ma praegu selga toetan. Seejärel pakkuge, kui külm on akna juures. Elu naerab praegu vist taas oma kurja naeru ja parastab. Olgu, mul on nagunii külmem kui kõigil teistel, eriti praegu, haigena, aga siiski...

Ma arvan, et mu püsilugejad võivad nüüd rahul olla. Taas tuli vingu ja hala. Või midagi sellist. Tegelikult ei oskagi ma seda niimoodi liigitada, vähemalt hetkel mitte. Ja kuidas ma siis veel 25 minutit ülikoolist jutustama peaks? Kui ma 5 tunni pärast veel elus olen, siis võib-olla kirjutan sellest, mis vahepeal teinud olen. Ütleme, et mul on üsna tihe graafik viimasel ajal olnud ning läheb arvatavasti veelgi tihedamaks. Sellest aga tõesti ja ainult siis, KUI ma veel elus olen. Või noh, elus võin ju olla, aga see ei tähenda, et ma elaksin. Kui see nüüd üldse arusaadav kellelegi oli, milles ma sügavalt kahtlen.

Nüüd aga löön ma läpaka kaane kinni ning loputan tassi üle, teen voodi ära ja torman trammipeatusesse. Mõnus, kas pole?

PS. Vabandan võimalike kirjavigade pärast, aga ma pole praegu just kõige paremas konditsioonis.

up here

enter telephone

Kuna ma lihtsalt varem pole selleni jõudnud. Valisin midagi, mis peaks tänasesse õhtusse sobima ;)

5. september

Mul on siiralt hea meel teile teatada, et ma olen veel elus ja terve. Minu esimene nädal tudengina on läbi ning teine just alanud. Ausalt öeldes tunnen ma end nagu mingi paganama zombie. Ühikaelu on suhteliselt normaalne, kui üle pea lendavate lennukite, haukuvate ja ulguvate koerte, kaugemal sõitvate rongide ning põranda kriuksumisega ära harjub. Ma, muide, ei ole veel ära harjunud. Minu jaoks on kõik see suur müra ning ma üritan kuidagi sellega toime tulla. Nii palju siis rahulikust ja vaiksest linnajaost.

Siiamaani on ainult üks loeng olnud. Või noh, tehniliselt kaks loengut keeleteaduse aluseid. Mõnus. Mõni oli isegi valesse kohta tulnud ning lasi peale paari lauset jalga. Vähemalt tundus, et oli valel ajal vales kohas. Teine variant on see, et tal oli lihtsalt igav või tahtis kuhugi minna.

Kui ma homme loengutesse ära ei kõnge, siis hakkab siin jälle elu keema. Vist.

black out the sun

In that small cafe...

Kui ma Valge Daami laadal käisin, siis istusin vahepeal kommipoes/kohvikus, sest aega oli vaja parajaks teha. Ma tegin seal pilte ka, sest mulle see koht väga meeldib. See on selline mõnus hubane poekene, kust saab head-paremat. Seinal on algkoolilaste joonistused ning nurgas on lastele isegi mänguasju täis korv. Peale kommide ja küpsiste saab sealt osta ka ehteid.

Yoü and I

Käsitöötänav Valge Daami ajal

trust

And I know those pills are aspirin for your head
An obvious fact ‘cause if they weren’t bitch you’d be dead

Trust is for fools

armistice

Workin' 9 to 5...

...what a way to make a livin'

Tegelikult ei pea ma kellast kellani käima, aga aknaid on teatavasti päevasel ajal parem pesta. Sama lugu on ka seintega, aga nendeni pole ma veel jõudnud. Jah, olete õigesti aru saanud, käin jälle tööl. See võtabki põhimõtteliselt kogu minu aja.

Tööl pole nagu vigagi, aga laste kisa tüütab veidi ära. Lasteaia mänguväljak on kohe akende all ning 8 väikest põngerjat suudavad üpris palju lärmi teha. Loomulikult jääb siis silma ka see, et kohalikud tassivad oma tited ka siis sinna lasteaia mänguväljakule, mis pole tegelikult mingi avalik mänguväljak. Peale selle on kasvataja ametis kellegagi jutustamisega ning eriti lastele tähelepanu ei pööra. Pole siis ime, et paaril korral ka kellegi hale nutt kostab.

Vähemalt kolleegid on toredad. Ja kõige toredam on muidugi see, et ma saan pausi ajal teed juua. Minusugusele teehoolikule on see kõige tähtsam. Ja lõunat saab ka. Kuna lasteaed jälle töötab, siis tehakse süüa. Seega saab kõhu ka veel peale kõige muu korralikult täis. Niimoodi on ju lausa lust tööd teha.

Tegelikult tahaks vinguda, et olen jube väsinud, aga see pole minu süü, et viimastel öödel ainult 4 tundi magada olen saanud. Samas tahaks vigiseda ka töö pärast, aga ise ma ju sinna ronisin ning kõik on ju täitsa normaalne. Võib-olla siis vinguks, kui käed valutaks või midagi, aga kuna mu käed vaatamata kõigele üsna tugevad on, siis see väike aknapesu ei tee neile midagi. Ainus, mis juhtub, on see, et pean oma käsi rohkem kreemitama. Pole neist suurtest punastest kummikinnastest kasu ühti, ikka kuivatab kogu see koristamine käenahka. Küll ma üle elan, kõigest kuu aega. Või noh, nädalavahetused on ju vabad. Pealegi peaksid kõik aknad 20ndaks puhtad olema, siis jääb ainult põrandapesemise rõõm :D

over when it's over

Give me brandy or give me cheap wine

Kui magamiseks on liiga palav, siis loe raamatut. Kui enesetunne pole kõige parem, siis joo odavat veini, mis sind higistama paneb... nagu 32 kraadist juba ei piisaks. Hurraa, elagu suvi ja tema toredad kuumalained!

Ma vihkan seda kuumust. Ma ennem kannatan tõepoolest talvel seda krõbedat külma, kui et suvel palavust. Muidu poleks vigagi, aga siis ei saa ma üldse magada ning pea on ka kogu kuradima aeg paks. Roniks hea meelega lihtsalt veevanni ja oleks. Oleks vee sees ja üritaks kõrgele temperatuurile mitte mõelda.

Nii väga tahaks midagi kirjutada, aga kõik on seal sees sügaval kuskil kinni. Ehk siis saan kirjutada, kui jahedamaks läheb. Luuletuse või jutu või... Midagi joonistada ka pole eriti saanud. Niimoodi on raske elada. Naeran küll, et muusa on mu jätnud, sest ma pole enam nii kuradi depressiivne, aga see ei saa ju ometi tõsi olla. Ei saa ju?

Kui see tõsi oleks, et üritaks ma peaaegu kogu ööd lugedes veeta, et mitte tuld kustutada. Nii, kui tule kustu panen, hakkan nutma. Vähemalt nii on olnud viimased kaks ööd. Kui ma isegi teaks, mille pärast ma töinan.

Vahel soovin, et meil oleks vann. Meil pole isegi veevärki, on vaid kaev, mille vesi peale paari ämbri väljapumpamist hallikaks muutub. Vähemalt pole see enam kusekollane ning selles ei leidu konni. Kui meil oleks vann, siis ma paneks klassikalise muusika valjult mängima, roniks sooja vanni ning lõikaks veenid läbi. Küll oleks stiilne viis siit ilmast lahkumiseks. Kas pole mitte hea, et meil vanni pole?

Nii ma joongi siin odavat veini. Kui ma seda ei teeks, kannataksin ma peavalu käes ning ütleks kellelegi halvasti. Seda ma ei taha. Vahel on mul tunne, et elan närvivapustuse ääremail. Kohe-kohe ütlevad viimasedki pingul närvid üles ning kõik läheb persse. Arvatavasti seepärast ma olengi nii haige kogu aeg, et kõike endas hoian.

Telekas mängib "Kevade".

I self-medicate with tea

I got my own remedy
I self-self-medicate with tea
Boom
It's chamomile
Yeah

Ainus asi, mis ma eile (kella järgi üleeile) suutsin teha, oli poes käia. Mul oli ingverit ja muna vaja. Ma oleksin nii mõndagi teha saanud, kui igakuine külaline poleks mind peaaegu halvanud. Seetõttu oli mul tegelikult ka ingverit vaja. Nimelt aitab sellest tehtud tee valu ja krampide vastu. Jah, naised, hakake nüüd päevade ajal ingveriteed jooma.

1 sl hakitud värsket ingverit
1 sl kummelit
250 ml vett (oli vist 250)

Igatahes tuleb ingver ilusti vette panna ning siis 5-10 minutit tasasel tulel keeta. Seejärel pott/pann/kastrul/jumal-teab-mis-muu-anum pliidilt tõsta ning kummel lisada. Lasta 10 minutit kaane all tõmmata ning siis kurnata. Lisage mett või suhkrut ning jooge rahus. Loomulikult võib seda teed muul ajal ka juua.

Mina sain selle retsepti mingist raamatust, aga ma olen kindel, et internetist leiab ka hästi palju erinevaid ingveritee retsepte. Kindlasti on tal ka palju teisi häid omadusi, nii et tasub ingverit tarbida.

Ja nüüd tagasi selle juurde, miks ma üldse ingverit ostma läksin. Ma vihkan seda, et vahetevahel tabavad mind nii laastavad päevad, et jube. Pea on paks, kõht valutab ning verejooks on ka normist suurem. Tegelikult oli see alati nii, kui mul kuupuhastus üldse hakkas. Viimasel ajal tundub asi jälle samamoodi minevat. Mulle üldse ei meeldi, aga eks viimasel ajal ole palju stressi olnud. See ka mõjutab.

Siinkohal palun nüüd kõigi blogilugejate käest vabandust, et sellisest asjast üldse kirjutasin. Tegemist on siiski millegipärast tabuteemaga. Kui keegi suudab mulle ära seletada, miks see nii on, siis teen ma talle pika pai. See on samamoodi tabu nagu see, et naisel on jalad või kaenlaalused karvased. Võdistate juba õlgu, jah? Loomulikult, naised ju on siidiselt siledad, ei krooksu ega peereta, ei käi kusel ega sital ning kohe kindlasti ei voola meie kehadest korra kuus välja emaka paksenenud limaskest koos viljastamata munarakuga. Ja jõuluvana on olemas.

Võib-olla ületasin ma taas mingi piiri, millest üle astuda ei tohi, ükskõik kui avameelne sa ka olla ei taha. Samas võivad kõik kuradile käia, kui tahan, kirjutan siin verisest kõhulahtisusest või postitan pilte oma oksest. Või oleks viisakas end mingitesse raamidesse suruda ning alati poliitilisest korrektne olla?

No, I won't forget that I'm a country girl

Juhul, kui mõni veel aru pole saanud, siis elan ma talus. Ilusas looduslähedases kohas linna külje all. Lähimad naabrid on paarisaja meetri kaugusel. Julgelt võib väita, et ma olen läbi ja lõhki maatüdruk.

Minu suve juurde kuuluvad metsmaasikad ja muulukad, lambakarjas käimine, heinategu, pääsupoegade sirgumine, peenarde rohimine. Sekka ka mitmete kiletiivaliste tapmine, aga see kuulub igaühe suve juurde. Vähemalt ma arvan nii.

Viimased paar päeva olen palju aega kadakate vahel veetnud. Nimelt ei pea meie lambaid see okastraataed ning neil tuleb silma peal hoida, et nad kuhugi paha peale ei lähe. Põõsaste vahel on rahulik istuda ja lambad söövad siis ka palju rohkem, kui sa nende läheduses oled. Nagu kavatseksid sa nende eest rohu ära süüa. Täna õnnestus kotkast näha. Too tiirutas kadakate kohal nii rahulikult nagu polekski seal inimest olnud. Nojah, tavaliselt ei olegi. Tegi paar tiiru ja kadus mere poole.

Käisin täna ka vanades maasikakorjamiskohtades vaatamas, kuidas tänavu lood on. Enamus kohti kasvab iga aastaga üha rohkem rohtu ning maasikaid jääb aina vähemaks. See-eest leidsin palju muulukaid. Suured, küpsed muulukad. Muulukad kasvavadki kuivade ilmadega paremini kui maasikad. Kuigi tehniliselt on ka nende näol tegu maasikatega. Tore nostalgia tuli kohe peale, kui sai vanu lapsepõlvest tuttavaid radu tallatud ja ühelt marjaplatsilt teisele mindud. Ega tihti enam selle jaoks aega ole ju.

cry baby

Give me good times...

Laupäeval sai lõpuks korralikult siin paari sünnipäeva tähtistatud ja seda ühe toreda piknikuga. Kuna ma vihmavarju kaasa võtsin, siis oli enamuse ajast ka ilus ilm. Paaril korral tibutas natuke, aga väike vihm ei teinud meile siiski midagi. Saime Hixile kingi üle anda. Väga hea, et see talle ikka meeldis. Oleksime peaaegu ühte pulma kontvõõrasteks läinud, aga otsustasime, et meile piisab pruudi nägemisest ka. Siin siis mõned pildid meie toredast päevast. Aeg lausa lendas...

Eile käisime L-iga jalutamas. Taas kord Aafrika randa ja promenaadi peale. Kahjuks polnud mul kaamerat kaasas. Kahjuks seepärast, et mõnest hetkest oleks hea pildi saanud. Nägime toredat vanapaari. Naine oli rõdul ja mees rõdu all. Ma ütlesin L-ile, et need on Romeo ja Julia, sest täpselt seda see vaatepilt mulle meenutas. Täna läheme koos kinno. Hea on vahelduseks veidi aega sõbrannadega veeta. Suvi on ju nii lühike ning sügisel on meil kõigil jälle liiga palju tegemist.