5. september

Mul on siiralt hea meel teile teatada, et ma olen veel elus ja terve. Minu esimene nädal tudengina on läbi ning teine just alanud. Ausalt öeldes tunnen ma end nagu mingi paganama zombie. Ühikaelu on suhteliselt normaalne, kui üle pea lendavate lennukite, haukuvate ja ulguvate koerte, kaugemal sõitvate rongide ning põranda kriuksumisega ära harjub. Ma, muide, ei ole veel ära harjunud. Minu jaoks on kõik see suur müra ning ma üritan kuidagi sellega toime tulla. Nii palju siis rahulikust ja vaiksest linnajaost.

Siiamaani on ainult üks loeng olnud. Või noh, tehniliselt kaks loengut keeleteaduse aluseid. Mõnus. Mõni oli isegi valesse kohta tulnud ning lasi peale paari lauset jalga. Vähemalt tundus, et oli valel ajal vales kohas. Teine variant on see, et tal oli lihtsalt igav või tahtis kuhugi minna.

Kui ma homme loengutesse ära ei kõnge, siis hakkab siin jälle elu keema. Vist.