Ma vihkan seda kuumust. Ma ennem kannatan tõepoolest talvel seda krõbedat külma, kui et suvel palavust. Muidu poleks vigagi, aga siis ei saa ma üldse magada ning pea on ka kogu kuradima aeg paks. Roniks hea meelega lihtsalt veevanni ja oleks. Oleks vee sees ja üritaks kõrgele temperatuurile mitte mõelda.
Nii väga tahaks midagi kirjutada, aga kõik on seal sees sügaval kuskil kinni. Ehk siis saan kirjutada, kui jahedamaks läheb. Luuletuse või jutu või... Midagi joonistada ka pole eriti saanud. Niimoodi on raske elada. Naeran küll, et muusa on mu jätnud, sest ma pole enam nii kuradi depressiivne, aga see ei saa ju ometi tõsi olla. Ei saa ju?
Kui see tõsi oleks, et üritaks ma peaaegu kogu ööd lugedes veeta, et mitte tuld kustutada. Nii, kui tule kustu panen, hakkan nutma. Vähemalt nii on olnud viimased kaks ööd. Kui ma isegi teaks, mille pärast ma töinan.
Vahel soovin, et meil oleks vann. Meil pole isegi veevärki, on vaid kaev, mille vesi peale paari ämbri väljapumpamist hallikaks muutub. Vähemalt pole see enam kusekollane ning selles ei leidu konni. Kui meil oleks vann, siis ma paneks klassikalise muusika valjult mängima, roniks sooja vanni ning lõikaks veenid läbi. Küll oleks stiilne viis siit ilmast lahkumiseks. Kas pole mitte hea, et meil vanni pole?
Nii ma joongi siin odavat veini. Kui ma seda ei teeks, kannataksin ma peavalu käes ning ütleks kellelegi halvasti. Seda ma ei taha. Vahel on mul tunne, et elan närvivapustuse ääremail. Kohe-kohe ütlevad viimasedki pingul närvid üles ning kõik läheb persse. Arvatavasti seepärast ma olengi nii haige kogu aeg, et kõike endas hoian.
Telekas mängib "Kevade".
Telekas mängib "Kevade".
Lähed ujulasse vette mõnulema, siis pole ka ohtu, et sa oma veenid läbi lõikas (i think) -_-'
VastaKustutaAga nutta ei keela keegi ja vahel ongi lihtsalt vaja niisama nutta, et natukenegi kergendust saaks :D
Ujulasse ma nüüd küll ei lähe. Õudne mõeldagi, kes kõik seal vees enne mind ligunenud on. Pealegi ei lähe mul see mullivannis hulpinud junn kunagi meelest.
VastaKustuta