I self-medicate with tea

I got my own remedy
I self-self-medicate with tea
Boom
It's chamomile
Yeah

Ainus asi, mis ma eile (kella järgi üleeile) suutsin teha, oli poes käia. Mul oli ingverit ja muna vaja. Ma oleksin nii mõndagi teha saanud, kui igakuine külaline poleks mind peaaegu halvanud. Seetõttu oli mul tegelikult ka ingverit vaja. Nimelt aitab sellest tehtud tee valu ja krampide vastu. Jah, naised, hakake nüüd päevade ajal ingveriteed jooma.

1 sl hakitud värsket ingverit
1 sl kummelit
250 ml vett (oli vist 250)

Igatahes tuleb ingver ilusti vette panna ning siis 5-10 minutit tasasel tulel keeta. Seejärel pott/pann/kastrul/jumal-teab-mis-muu-anum pliidilt tõsta ning kummel lisada. Lasta 10 minutit kaane all tõmmata ning siis kurnata. Lisage mett või suhkrut ning jooge rahus. Loomulikult võib seda teed muul ajal ka juua.

Mina sain selle retsepti mingist raamatust, aga ma olen kindel, et internetist leiab ka hästi palju erinevaid ingveritee retsepte. Kindlasti on tal ka palju teisi häid omadusi, nii et tasub ingverit tarbida.

Ja nüüd tagasi selle juurde, miks ma üldse ingverit ostma läksin. Ma vihkan seda, et vahetevahel tabavad mind nii laastavad päevad, et jube. Pea on paks, kõht valutab ning verejooks on ka normist suurem. Tegelikult oli see alati nii, kui mul kuupuhastus üldse hakkas. Viimasel ajal tundub asi jälle samamoodi minevat. Mulle üldse ei meeldi, aga eks viimasel ajal ole palju stressi olnud. See ka mõjutab.

Siinkohal palun nüüd kõigi blogilugejate käest vabandust, et sellisest asjast üldse kirjutasin. Tegemist on siiski millegipärast tabuteemaga. Kui keegi suudab mulle ära seletada, miks see nii on, siis teen ma talle pika pai. See on samamoodi tabu nagu see, et naisel on jalad või kaenlaalused karvased. Võdistate juba õlgu, jah? Loomulikult, naised ju on siidiselt siledad, ei krooksu ega peereta, ei käi kusel ega sital ning kohe kindlasti ei voola meie kehadest korra kuus välja emaka paksenenud limaskest koos viljastamata munarakuga. Ja jõuluvana on olemas.

Võib-olla ületasin ma taas mingi piiri, millest üle astuda ei tohi, ükskõik kui avameelne sa ka olla ei taha. Samas võivad kõik kuradile käia, kui tahan, kirjutan siin verisest kõhulahtisusest või postitan pilte oma oksest. Või oleks viisakas end mingitesse raamidesse suruda ning alati poliitilisest korrektne olla?