Yeah it can get worse

Kui keegi arvas, et mu elu ongi nüüd lill, siis see keegi eksis rängalt, väga rängalt. Meil on hästi toredad õppejõud, kes lubavad semestri jooksul 2 või 3 korda puududa. Võrreldes kõigi teiste lebotamisega tundub ka see, et meile alati sitaks koduseid ülesandeid antakse, ebaaus. Kui selle kõigega saab veel hakkama, siis haige olemisega enam hakkama ei saa. Mu pea tahab kohe lõhkeda ning ninast tuleb ainult kollase-punasekirjut löga. See, et väljas üsna tuuline ja külm on, ei tee minu olemist kohe kuidagi paremaks. Tuleb ikkagi kahte loengusse jõuda ning nendes eepiliselt feilida. Mis ma muud seal ikka teha saan, kui minu õppimine piirdus uduse teksti vaatamisega. Või noh, tekst oli nagunii selge, aga minu pilk juba udune. Ja puududa ju ei taha, sest mine tea, mis semestri jooksul kõik veel juhtuda võib.

Hea meelega saadaks kõik kuradile, istuks bussi peale ja sõidaks ära koju. Magaks siin paar päeva ahju taga kahe teki all ning üritaks peale seda uuesti elama hakata. Kuna mu kohusetunne on aga nii suur, et südame ajab pahaks, siis sundisin endale hommikusöögi (kaks hädist võileiba) sisse ning ootan nüüd, millal kell nii palju saab, et trammi peale vaja joosta. See jooksmine saab selle tuulega muidugi tore olema.

Ma olen nagu mingi lasteaialaps, kes suvel on terve, rõõsa ja rõõmus, aga sügisel jääb teiste seltsis kohe haigeks. Ja siis inimesed imestavad, et mul mingid foobiad on. See on kõigest asjade loomulik käik. Ei noh, tegelikult võib ju mõelda, et sain lihtsalt külma, aga see pole nii huvitav. Ennast tunneb inimene ikka ainult siis paremini, kui kedagi teist süüdistada saab ja ilma süüdistamine pole sama, mis teise inimlooma süüdistamine. Viimane pakub kuidagi rohkem rahuldust, või mis?

Eriti tore on muidugi see, et meie ühikatuba asub täpselt nurga peal. Võite pakkuda, kui kuradi külm on see sein, mille najale ma praegu selga toetan. Seejärel pakkuge, kui külm on akna juures. Elu naerab praegu vist taas oma kurja naeru ja parastab. Olgu, mul on nagunii külmem kui kõigil teistel, eriti praegu, haigena, aga siiski...

Ma arvan, et mu püsilugejad võivad nüüd rahul olla. Taas tuli vingu ja hala. Või midagi sellist. Tegelikult ei oskagi ma seda niimoodi liigitada, vähemalt hetkel mitte. Ja kuidas ma siis veel 25 minutit ülikoolist jutustama peaks? Kui ma 5 tunni pärast veel elus olen, siis võib-olla kirjutan sellest, mis vahepeal teinud olen. Ütleme, et mul on üsna tihe graafik viimasel ajal olnud ning läheb arvatavasti veelgi tihedamaks. Sellest aga tõesti ja ainult siis, KUI ma veel elus olen. Või noh, elus võin ju olla, aga see ei tähenda, et ma elaksin. Kui see nüüd üldse arusaadav kellelegi oli, milles ma sügavalt kahtlen.

Nüüd aga löön ma läpaka kaane kinni ning loputan tassi üle, teen voodi ära ja torman trammipeatusesse. Mõnus, kas pole?

PS. Vabandan võimalike kirjavigade pärast, aga ma pole praegu just kõige paremas konditsioonis.