Here in Pleasantville ehk tõelised ühikarotid oleme meie

They say I'm too young to really understand
They say I'm too old to be where I am
They say just fit in, you'll be just fine

Kuigi meil on kogu aeg sitaks õppida ja hommikul vara algavad loengud, on meil ikka aega pidu panna. Esmaspäeval oli ühe toakaaslase sünnipäev, eile minu. Seega kaks päeva järjest põhjust juua. Meil hakkab vaikselt taaraladu tekkima ning kruvikeeraja avab kõik veinid. Pool kümme trammi peale jooksmine on normaalne. Šampusepudeliga Hessis söömas käimine on normaalne. Poole ööni Bailat mängida ning tarka juttu ajada on ka normaalne. Täiesti arusaadav on see, et veini juuakse Cocaga ning see tegevus ajab juustuisu peale.

Kõrvaltoas on meil paar toredat vene neidu, kes reaalselt igal hommikul kraanikaussi nuuskavad. Või ma ei tea, mida kõike nad seal teevad. Ja päeva jooksul tehakse vähemalt neli korda süüa, oma toas, kuigi meil on ühisköök ja tubades on elektriseadmete kasutamine keelatud. Mingi ülekoormuse jutt kogu aeg ning kellelgi õnnestus oma toas toit ära kärsatada, mille tõttu meil siin juba häire oli. Meil aga veab, see häire lõugab täpselt ukse kohal. Lühidalt võib öelda, et igav meil siin ei hakka. 

Mina aga olen ikka veel sinikaid täis. See on see Tivoli. Ainult loll laseb end raha eest niimoodi läbi klobida. Ja veel KAKS korda! Käisingi ükspäev apteegis Badjaga 911 geeli ostmas. Isegi aitab natuke. Olgu värviga, kuidas on, aga vähemalt need sinikad ei valuta enam kogu aeg. Eriti see, mis reie peal on. 

Koolis käin ma ka väga korralikult. Esmaspäeval sinna ei jõudnud ja eile ka ühte loengusse ei läinud. No ma ei pea sita enesetundega kohale ronima ju. Lubasin, et oktoobris käin ilusti koolis. Näis, kas ma seda lubadust ka pean. Tegelikult tuleb pidada, sest meil on see karm kord.

Peaks magama minema, homme ka vaja kooli jõuda...