Raggedy Anne From Hell

Emilie Autumn. Kui keegi ei tea, siis soovitan välja uurida. Täiesti juhuslikult avastasin ja armusin esimesest kuulmisest. Täiesti tõsiselt räägin praegu. 

I don't want to be a legend
Oh well that's a god damned lie - I do
To say I do this for the people
I admit is hardly true
You tell me everything's all right
As though it's something you've been through
You think this torment is romantic
Well it's not except to you
Twenty years
Sinking slowly
Can I trust you
But I don't want to

I will swallow
If it will help my sea level go down
But I'll come back to haunt you if I drown
I will swallow
If it will help my sea level go down
I'll take a deep deep breath
But I'll come back to haunt you if I drown

Ülaltoodud sõnad on loost "Swallow". Mul pole öösel midagi targemat teha, kui selliseid lugusid kuulata. Kas kellelgi on midagi selle vastu?

I'm your Opheliac I've been so disillusioned I know you'd take me back
But still I feign confusion
I couldn't be your friend
My world was too unstable
You might have seen the end

Lugu "Opheliac" on ta 2006. aastal ilmunud albumi nimilugu. Mul on arvutis päris mitu sellelt albumilt pärit lugu. Mulle meeldivad need kõik. Saaks ma kuskilt nüüd veel albumi :) Kõik siin tutvustatud loodki on just sellelt albumilt.


I want my innocence back
I want my innocence back
I want my innocence back

And I demand
You put my heart back in my hand
And wipe it clean
From the mess you made of me
And I require
You make me free from this desire
And when you leave, I'd better be the innocent
I used to be

"I Want My Innocence Back" on ühe testi järgi just see lugu, mis mulle kõige paremini sobima peaks. Mina peaks olema selle loo moodi. Ma ei tea, kuidas inimesed selliseid teste välja mõtlevad ja mille põhjal need tulemused siis lõpuks tulevad. Mille põhjal saab otsustada, et keegi on just see lugu?

4-aastaselt hakkas ta viiulit õppima. Hea, et ta hakkas improviseerima. Kaua sa ikka seda klassikat mängida jaksad. Ja taaskord pean ma mängu tooma Cortney Love'i, sest just tänu sellele hullule naisele sai Emilie rohkem tuntust. Kuna ta ema oli õmbleja, siis teeb ta oma kostüümid ise. Tal on ka väike firma WillowTech House. Loomulikult tegeleb see moega. 

Kes tahab, võib lugeda wikipediast rohkem. Siin on ta ametlik koduleht. Ja kui sellest kõigest veel vähe on, siis võite ka MySpace'i lehel ringi vaadata. (Sealt leiate ühe toreda coverloo.)

Dead is the new alive...

Kogu pere huumor

Vanaisa (oma toas) laulis: "Ma tulen taevast ülevalt..."
Vanaema (elutoas) jätkas: "...häid sõnumeid toon teile sealt."
Ema: "Selge, nüüd hakkas piiblitund!"

P.S. Loodan, et usklikud ei solvunud...

Guns N' Roses - Chinese Democracy (2008)

I got an itchy finger
An they'll be hell to play
I'm gonna pull the trigger
An blow them all away

22. novembri õhtu. Istun arvuti taga ja kuulan läbi MySpace'i GN'Ri uut albumit. 24. novembri õhtul kuulen, et Chinese Democracy on R2 nädala plaat. Nüüdseks olen juba mõnda aega seda albumit kuulanud. Kas see on väärt 14 aasta pikkust ootamist? Ütlen ausalt, et mitte miski pole nii pikka ootamist väärt. On see hea album? Minu arvates küll.

Oleks tegu mingi tundmatu bändi albumiga, oleks kõik sillas ja kiidaksid seda taevani. Kuna tegu on Guns N' Rosesiga, siis on arvamusi seinast seina. Paljud ütlevad, et see pole enam Guns N' Roses. Võib-olla, aga Axl omab õigusi nimele. Ta võib välja anda albumi krooksumise ja peeretamisega ning seda ikka Guns N' Rosesi albumiks nimetada. Kõik on juriidiliselt korrektne.

Albumil on 14 lugu. Nende seas on küllaltki palju ballaade. Üldmulje on veidi melanhoolne. Võib-olla on see tingitud kõigist nendest ballaadidest, võib-olla millestki muust. Nimilugu ja "Shackler's Revenge" rokivad täiega. Paljud ütlevad, et see pole enam see. See pole õige. Aga mis on õige?

Tunnistagem ausalt, et endast ei kirjuta keegi paremini kui Axl. Kui tahate selle mehe kohta veidikenegi teada saada, siis tuleb lihtsalt ta laulusõnu korralikult kuulata. Võtkem näiteks loo "Sorry". Selline rahulik lugu, aga piisavalt in your face. Axl andis välja enda arvates perfektse albumi. Jah, vahel on selline tunne, et võiks tüübile öelda, et kõike pole vaja viimseni lihvida. Siia on segatud päris palju erinevaid stiile ja see isegi ei häiri. Võib-olla seepärast, et Axl Rose'ist võib kõike oodata. Kui uskuda Sebastian Bachi, siis on Axlil varrukas veel 2-3 albumi jagu muusikat. Loodan, et see on tõsi ja järgmist ei pea enam 14 aastat ootama. Loomulikult tahan ma rohkem kuulda, sest albumil olevast 14-st loost olin ma enne kuulnud 11. Arusaadav, et ma tahan kuulda rohkem ja sellist kraami, mis minu kõrvu varem kostunud pole.

Ära pean veel mainima loo pealkirjaga "This I Love". Geniaalne pealkiri, sest see sobib hästi kirjeldama enamus inimeste arvamust sellest loost. Tegu on dramaatilise ja kauni ballaadiga. See on ka ainus lugu plaadil, mis on pärit ainult Axli sulest.

Kõige paremini võtab vist selle albumi kokku viimane lugu "Prostitute":

Why would they/Tell me to please those/That laugh in my face

Või siis

Ask yourself/Why I would choose/To prostitute myself/To live with fortune and shame

Ma ju ütlesin, et kõige paremini suudab endast kirjutada Axl. Ta sõnad lihtsalt panevad mõtlema kõigele sellele, mis nende taga peituda võib. W. Axl Rose'i näol on vist tegu inimesega, keda vihatakse või armastatakse. Ei tea, kas vahepealne variant ka võimalik on...

Chinese Democracy ei ole tavaline album, see on ühe mehe eepiline suurteos. Kahju ainult, et see nii kaua aega võttis, sest just seepärast on paljud selja keeranud. Oleks pidanud aasta alguses ikka mõne inimesega kihlveo sõlmima. Ma ütlesin juba siis, et album tänavu välja tuleb, aga keegi ei uskunud.

*Pilt taas netiavarustest.

Haual Sosistatud Sõnad

Vaikselt peitud väikse toa pimedaimasse nurka
Seda kohta mõttes kutsud ikka väikseks urkaks
Esimesed lumehelbed akna taga langevad alla
Mitte miski ei suuda sind meelt muutma panna
Asi on otsustatud, kuid teised seda veel ei tea
Ja mõtled, et kõik seda teadma tegelikult ei pea
Küünal tekitab kollasele seinale uusi varje
Lased äkki kuuldavale kõige õõvastavama karje
Mida inimkõrv veel siin maamuna peal kuulnud
Arvad, et seda pidid kuulma ka kõik koolnud
Viimases hädas langed põlvili ja lausud palve
Kuigi Jumalat ei usu, üks kuul jäänud salve
Tõused, laua juurde lähed, kastad sule tindipotti
Kirjutad paberile kolm sõna, paned relva enda kotti

Pimedas sa surnuaial otsid õiget kohta kaua
Lõpuks leiad aga selle murtud ristiga haua
Põhjatuul kisub raevukalt su musti juukseid
Külm vihm püüab vaigistada kurbi nuukseid
"Mitte kunagi enam," vannud vaikselt enda ette
Oma mured kaotad ära kõik soolasesse silmavette
Paljajalu tammud ümber värske hauaplatsi
Tuules lehvivad juuksed ja kleidisatsid
Lõpuks väsinu ja nõutuna langed taas maha
Ütled, et tõesti enam mitte midagi ei taha
Kõrvus kostuvad ikka seinale kirjutatud read
Selle kõige pärast end südamepõhjani nead
Tema aga leiab sinu jäetud kirja, otsides sind
Kostub lask, sosistad:" Ma armastan vaid sind."

Sex Machine

Ja et teie nädalavahetus nii üksluine ei tunduks, siis tuleb siit midagi väga huvitavat. Kahjuks olen mina vaene inime ja ei ole ennast kuhugi seda bändi vaatama vedada suutnud. Äkki keegi oleks hea ja kutsuks nad siia maarjamaale kah? Dream on!

Long hair big lips
Little doll frame round her plastic tits
She's automatic super clean
Little bang baby all American dream
American dream

Ja te saate kõik nüüd vähemalt esimese salmi kaasa laulda ;)


You know you love me,
Trixi

Hollywood Whore

Ja siin ma jälle olen korralikke inimesi terroriseerimas. Tunnistage ausalt, et see meeldib teile. Kuna on esmaspäev, siis tuleb mul teha jälle nädala soovitus.


Hollywood whore, passed out on the floor
I’m sorry but the party’s over

Kill The Drama

Kill The Drama on: Jason - trummid
Steve - kitarr
Mars - bass
Bryan - vokaal/kitarr

Ma saatsin poistele mõned küsimused ning neile vastas kitarrist Steve Stiller.

1. Kuidas te muusika juurde jõudsite? Või jõudis muusika teie juurde?

Me kõik alustasime oma piirkonna erinevates bändides. Mina ja meie trummar Jason olime ühes Pittsburgh'i bändis, mis läks 2006 aasta lõpus laiali. Alguses lisasime naislaulja, kes osutus parajaks nuhtluseks (sealt ka nimi Kill The Drama) ja me pidime ta bändist eemaldama. Lisasime mõni nädal hiljem Bryani ja Kill The Drama oligi moodustatud. Üsna pea võitsime kohaliku bändide konkursi ja võidusumma abiga salvestasime oma esimese albumi "Close Friends with Sharp Knives". Sealt alates on kõik olnud nagu üks suur keeristorm.

2. Kes on teie eeskujud, lemmikbändid?

Bryan pooldab eriti bände nagu Coheed And Cambria ja Deftones ning ka 80-ndate rocki nagu Iron Maiden ja Randy Rhoads. Mulle meeldib Muse, Placebo, Failure, Rage... lmselgelt meeldib mulle kitarririffidel põhinev muusika. Marsile imponeerib rohkem Tool, Alice In Chains, raskem ja tusasem muusika. Ja J (trummar Jason) kuulab bände nagu Dredg ja 90-ndate grunge ajastu asju nagu Screaming Trees. See on veider kombinatsioon, mis teeb meist selle, kes me oleme.

3. Millised lood albumil on teie enda lemmikud? Miks?

'Close Friends with Sharp Knives' on minu lemmik, sest ma arvan, et selle tempo ja ülesehitus on meie lugude seast parim. Sõnad on teravmeelsed ja ausad ning see tõmbab alati käima nii meid kui ka publikut. Ma arvan, et see on nagu meie oma hümn reetmisest ja mässumeelsusest, millega minu arvates suudavad kõik mingil eluhetkel samastuda.

4. Kas mõne laulu taga on ka sügavam lugu?

Paljud meie laulud on bändisisesest segadusest. Sunshine ja Close Friends on sellised, mis teeb nad live-is mängides nii tugevaks. Mõned 'Collapse-i' sõnad kirjutasin ma duši all olles, mõeldes ühe sõbra peale, kes sai ragbit mängides viga, kui ta jalust maha joosti. Selle tagajärjel tekkis tal õhkrind (ingl. k. collapsed lung) ("run until I collapse a lung") ja mingil moel seostas Bryan selle millegagi oma elus. Tihti on nii, et ma tulen lagedale ühe reaga või mõnede absurdsete ridadega ja Bryan teeb selle sisukaks. Me oleme selline meeskond.

5. Rääkige mõni lugu bändiga juhtunud asjadest, kas siis kontserdil või niisama.

Meiega asutamisest saadik koos olnud bassimängija ja lihtsalt hea sõber Ben "Skinny" Solnik lahkus bändist aprillist, et investeerida firmasse, mis peab beer pong'i turniire (beer pong on ameerika joomismäng, otsetõlkes oleks siis tegu õlle pongiga). See oli veider ja järsk tagasilöök, arvestades meie saavutatud edu, aga nüüd, kuid hiljem, ei saaks me olla õnnelikumad. Meie uus bassist Mars on meie võitlusvaimu tõstnud ja toob bändile uut liikumapanevat jõudu. Meie uus muusika näitab uut iseloomu ja uusi mõjutusi ning ma arvan, et seni oleme me tulemusega rahul. Ma arvan, et Kill The Drama kombib piire ja teeb julgemaid asju, mida inimesed lootsid, et me praegusel ajal teema, ning me näeme siis, kui oma järgmise albumi salvestame, kas meil oli õigus või ei.

Lõpuks küsisin, kas nad ka Eestis esineda tahksid, kui neid keegi kutsuks.

JAH! Meil läheb ka USA-st väljaspool päris hästi ja meie arvates on edasine edu paljuski seotud Euroopas ja mujal tuuritamisega. Mida rohkem meist maailmas teatakse, seda lähemale saame me massilisele edule, mille nimel me elame.

Nii et kõik, kellel tutvusi, võtke ühendust ja kutsuge poisid Eestisse esinema :D

Kill The Drama - Close Friends with Sharp Knives (2007)

Kill The Drama on neljaliikmeline punt USA-st. Tegu päris andekate muusikutega. Stiililiselt on neid päris raske kuhugi paigutada nende erinevate mõjutuste pärast, kuid lihtsalt võttes on tegu rockmuusikaga. Bändi kohta võib rohkem uurida nende kodukalt või MySpace'i lehelt. Hea uudis neile, kes videosid armastavad. Neil on ka oma YouTube'i kanal, mis viimasel ajal artistide seas üha populaarsem. Endale hankisin selle albumi siis, kui nad seda tasuta internetist alla laadida lubasid. Mina seevastu lubasin sellest kirjutada. Nüüd siis aga albumi juurde.

Tegu väga tugeva ja hea albumiga, kuid nagu ikka, eks aernguruumi veel ole. Ära on mahutatud 11 rada. Lood on kõik hea minekuga. Loomulikult on sõnad väga head. Nt. "hands together with bullets in our backs" teises loos "Shudder" või siis "for you I'll run till I collapse a lung" viiendas rajas "Collapse".

Album tõmbab kuulaja enda kütkeisse juba esimesest loost, milleks ongi kauamängiva nimilugu. Kuidas saakski sõnad "so send a box full of insults when a knife in the back just won't do" ja Muse'ilik pala üldse kedagi külmaks jätta. Juba mainitud Shudder ei lase samuti niisama olla, vaid paneb kuulama.

Viies rada "Collapse" on vaieldamatult plaadi aeglaseim lugu. On ta kõige lähedam ballaadile, kuid on siiski natuke tempokam, kui need "imalad" lood, millega kõik harjunud on. "Collapse" on üks minu lemmikutest ja loomulikult on seda lugu hea kontserditel esitada. Saabki hoo natukeseks maha võtta. "Eyes Pried Open" ja "Your Spine Quivers", vastavalt siis 7. ja 8. rada, on mõlemad kontserditel vaieldamatud publiku lemmikud. Seda nende suurepärase energia ja rütmikuse pärast. On ju vaja ka midagi, mille saatel näppu visata saab.

Kümnendana kõlav "Live Before It Kills You" on üks neist lugudest, millele ka video tehtud on. Lugu ise on päris hea ja mõtegi õige. Plaadi lõpetab toreda pealkirjaga "Death of an Arrogant Rockstar". Loos on hoogu ja minekut. Mulle meenutab midagi, aga siiamaani pole kohale ajanud, mida. Lugu lõpeb sõnadega "I'd die before I'd eat the fruit from the forbidden tree". Kas me kõik saaksime seda öelda?

*Pilt võetud siis poiste enda lehelt.

SuperHuman - As Human As We Are (2007)

Enne, kui kõige tähtsama juurde asun, siis jah, tegu on selle plaadiga, mille ma bändi trummari käest peale kontserti sain. See on nüüd siis selge, võime edasi minna.

SuperHuman on Läti bänd, millele pani aluse kitarrist Uldis. Tema on ka põhiline lugude autor, seda koos laulja Kristianiga. Kui teate, millist muusikat teeb Tanel Padar & The Sun, siis teate, mida neilt lätlastelt oodata. Eesti publikule peaks bänd tuttav olema, sest on nad ju korduvalt ka siinmail lavalaudadel üles astunud.

Albumil on 11 lugu. Nende lugude seas on ka 1 cover. Selleks on Prince'i "Cream". Alguses tundus see üllatav, aga pärast kuulamist oli see täiesti arusaadav. Avarada "Lost In Time" juhatab su kohe rock'n'rolli maailma. Plaadi teine lugu "Voices" läheb sama teed. Selle loo juures on üks huvitav fakt, nimelt sõnad, mida sa lugeda võid ja sõnad, mida sa kuuled ei ole päris samad. Kohe soovid, et kuuleksid neid sõnu, mis kirja on pandud. Aga eks siin ole mängus tsensuur.

Ära märkimist väärib ka tõik, et bänd suudab kirjutada väga häid ballaade. On ju just ballaadid need, mis teismeliste tüdrukute südamed võitma peavad ja sedasi bändile fänne juurde võidavad. Loole "Hey You" on tehtud ka video, mida isegi MTV Eesti eetris paar korda näinud olen. Võin kohe ära öelda, et sellel lool ja ka lool "Overcome" teeb kaasa keelpillikvartett. "Overcome" on minu arvates parim ballaad. Lugu sellest, et ollakse valmis armastuse nimel oma nõrkustest üle saama.

Üks parimaid lugusid on üheksas rada "Transformation". Loomulikult on siin oma osa mängida ka sõnadel, nt. "sex and drugs are plenty". Plaat lõpeb looga "Alone". Selle südamliku ballaadi sõnum on nimelt selles, et peale suhet tuleb edasi minna. Üldiselt on tegu päris hea plaadiga. Tore on kuulda lugudes ka kitarrisoolosid. Kuna mulle meeldivad ka ballaadid, siis on see minu jaoks nagu rusikas silmaauku. Ja loomulikult kõige tähtsam pisiasi, kui rockbänd kaverdab Prince'i. See lihtsalt tekitab uudishimu.

Bändi kodukas
Bändi MySpace
Hey You video YouTube'is

*Pilt netist.

Unenägu või reaalsus

Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas. Mis juhtus, võite nüüd küsida.

Ta magas õndsalt und oma voodis väikeses katusekambris. Nii kaunis oli ta seal uinuvana. Ta pikad ripsmed olid imeilusasti kaardus. Ta nägi välja nagu ingel. Äkki aga avas ta silmad ja tõusis istuma. Ta lausa võpatas nähtavalt. Külm higi kattis kogu ta keha. Ei, see ei olnud unenäost. Alumisel korrusel toimus midagi.

Ta kuulatas, kikitas kõrvu veelgi. Alt tuli kõnekõminat. Seal oli tüli. Ta ei osanud isegi aimata, kes seal tülitseda võisid. Selles majas oli ju nii palju elanikke. Mõned tulid ja läksid, mõned jäid. Tal polnud õrna aimugi, kes ta naabritest praegu all olla võisid.

Ta otsustas alla vaatama minna. See aga oli viga. Ta hiilis vaikselt mööda treppi allapoole. Sinna, kust tulid hääled. Need tulid esikust. Järsku kõlas lask. Ta tardus paigale. Seal ta seisis keset koridori ja ootas, millal laskja ta avastab. Tal vedas, et ta trepist alla oli jõudnud, sest trepp on vana ja väsinud. Vahel kriiksub ta päris kuuldavalt.

Sammud. Ta süda pidi seisma jääma. Ta arvas, et need tulevad koridori ukse suunas, aga ei. Välisuks avati. Ta kasutas juhust ja hiilis akna juurde. Avas selle ja ronis välja. Sinna majja ta kauemaks jääda ei kavatsenud. Kuidas ta oleks saanudki?

Teda kuuldi. Ta sai sellest aru siis, kui tagasi vaadates aknal üht tumedat kuju märkas. Ta ehmus ka pani jooksu. Ainus võimalus pääseda on joosta. Lihtsalt joosta ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Ta ei tea, kas teda jälitatakse või mitte. Tagasi ta ei vaata ja ka kuulid ei vihise tast mööda. Seega tundub kõik veel korras olevat. Tundub, et ta on pääsenud.

Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas.

Ta aeglustab sammu. Ühte asja ta ei mõista. Kuidas on võimalik, et tema ainsana tüli kuulis? Ja lask!? Seda oleks ju pidanud kõik teised ka kuulma. Mis oli seal majas juhtunud? Ta ei tea seda täpselt. Ainus, mida ta teab, on see, et nüüd lamab seal esikus kellegi surnukeha. Kelle? Kes ta tappis? Seda ta ei tea. Miks see juhtus? Ta tunneb kaasa mõrvatu perele. Kui tal loomulikult üldse oli perekond. Kas tal üldse keegi oli? Paljudel selle maja elanikel nagu polekski minevikku ja perekonda. Neist ei räägita ja minevikku ei mainita. Ka tema oma mitte.

Ikka on tal tunne, et keegi teda jälitab. Ta vaatab selja taha, kuid seal ei ole kedagi. Ta ohkab kergendatult. Tundub, et oht on ikkagi möödas.

Ta hakkab tänavat ületama. Järsku märkab ta autotulesid, kuid on juba hilja. Auto kihutab talle otsa, jättes tema sinna tänavale surema.

Ta ärkab oma voodis katusekambris. Ta on külma higiga kaetud. Oli see vast unenägu! Ta tõuseb istuli. Järsku kuuleb ta hääli. Ta saab aru, et all tülitsetakse. Ta hiilib trepist alla, et teada saada, kes tülitsevad. Järku kõlab lask...

Isiklik Eeden

Vahel tuleb jätta hüvasti millegagi,
mis oli armsam veel kui enese elu.
Ei, see ei ole mingi suhe kellegagi,
vaid koht, mille rikkus suur melu.

Vahel tuleb aeg, mil lahkume kodust,
sest tuleb rajada taas nullist uus.
Viimane kord sulgeda tuttavat ust,
lahkuda majast, mis su lihas ja luus.

Vahel on vaja värskust ja uut algust,
lootuses mujal leida igatsetud rahu.
Tunneli lõpust näha natukene valgust,
lootust, et kõik uude kohta mahub.

Vahel tuleb teha otsuseid väga valusaid,
sest raskusi on me kõigi eluteedel.
Valada salajasi pisaraid kibemagusaid,
et lõpuks leida omaenda isiklik Eeden.

Sain lõpuks selle Murutari "Eedeni aia" läbi loetud. Kahju, et raamatu lugemiseks viimasel ajal eriti aega ei jätkunud. Igatahes, nüüd on ta läbi ja sellest raamatus inspireerituna sündis ka luuletus. Oleks seda inspiratsiooni igas asjas ja rohkem!

Inhale

Hey!

Ahjaa, nädala soovitus :) Esmaspäeva puhul ikka.


Laters!

Mötley Crüe - Saints Of Los Angeles

Album, mille nimeks pidi algselt saama The Dirt (samanimelise bestselleri järgi, mille autoriteks ei keegi muu, kui bändimehed ise). Saints Of Los Angeles on raamatu muusikaline versioon, kui nii võib öelda.

Mul kulus ikka jupp aega, enne kui seda siin kirjutama hakkasin. Nüüd on vähemalt kindel see, et ei ole esmase eufooria mõju all, vaid olen plaadi enda jaoks läbi seedinud.

On see siis hea album? Jah, minu arvates küll. Plaadi pealt fillereid nagu ei leiagi, igal lool on oma tähendus ja koht sellel albumil. Avarajaga "L.A.M.F." tervitatakse kõiki Los Angelesse. "Face Down In The Dirt" ja "What's It Gonna Take" on mõlemad otsejooneline rock. Esimseseks singliks sai "Saints Of Los Angeles", mis albumile ka nime andis. Loos teevad kaasa nende bändide ninamehed, kes koos Crüe-ga Crüefestil esinevad. Meeldejäävad on ka "Just Another Psycho" ja "White Trash Circus". Viimane neist on põhimõtteliselt bändi 27 aasta pikkuse karjääri kokkuvõtte. Viiamane lugu on ka põhjuseks, miks plaat plaanitust nädal aega hiljem poelettidele jõudis. Minu isiklikuks lemmikuks on seitsmes rada, "The Animal In Me". Selline mõnus ballaad, mille sõnad on väga huvitavad. Loomulikult ei tasu Mötley Crüe puhul sõnadest rääkida, sest need on alati huvitavad. Kuulake kasvõi selle albumi pealt sellist toredat lugu nagu "This Ain't A Love Song". Nüüdseks on väljas ka teine singel. Selleks on "MF Of The Year", mis on juhutumisi Tommy Lee lemmik.

Väga tore on albumi juures see, et Mick Mars on kirjutamisprotsessis taas rohkem osalenud. Tommy ja Vince ei saanud sellega eriti tegeleda, kuna neil oli palju eelnevaid lepinguid ning kohustusi, mis ootasid täitmist. Nikki on, nagu ikka, põhiline lugude autor. Seekord on ta albumi kirjutanud põhiliselt oma kaaslastega kõrvalprojektist Sixx:A.M. (DJ Ashba ja James Michael, kes oli ka produtsent). See, kes lootis plaadikaante vahelt leida ka pisikese raamatukese sõnade ja tänuavaldustega, peab pettuma. Selle asemel tasub aga külastada seda lehte, eal on olemas kõik vajalik.

Seda albumit üha uuesti ja uuesti kuulates saab selgeks, et ükskõik, mida Crüe teeb, kõlab see ikka nagu Crüe. Nüüdseks on aga eksperimenteerimise aeg läbi ning kõik liikmed on seal, kus nad olema peavad. Aga loomulikult, oma kõrv on kuningas, nii et kõik Crüe ja rockifännid võivad ise otsustada.

*Pilt pätsatud netist.

Bitch in plastic wonderland käis ameerika autosid vaatamas

Pole ammu kirjutanud. Sai American Beauty Car Show'l käidud. Ja eile polnud mingit viitsimist ega jaksu midagi kirjutama hakata. Kuna täna muud ei tee, kui sajab vihma, siis võin rahus kirjutada.

Reedel sai siis autodest pilte tehtud ja niisama mõnusalt chillitud. Esinesid Me, Myself & I ja Peer Günt. Mõlemat sai lava ees vaadatud ja ilusti kaasa elatud. Laupäev oli aga veelgi parem. Sai uuesti autodest pilti tehtud, sest päike paistis. Reedel oli enamuse ajast pilves. Sai kaasa elatud Singer Vingerile, Kosmikutele, Superhumanile ja loomulikult Hanoi Rocksile. Selle viimase pärast saigi ju tegelikult sinna mindud. Esinesid ka Groundhog Day, Agent M ja Taak. Neid vaatama ei jõudnud, esinesid nad ka väikesel laval. Minul oli suure lava juures hängida vaja :)

Väga lahe üritus oli. Tutvusin paljude uute inimestega. Siinkohal tervitangi neid kõiki. Vaevalt, et kõik enam mäletavadki, kes ma olen :) Ütleme nii, et joobeaste oli vist kõigil erinev ;) Kuna hea tuju oli kaasa veetud, siis sai lava ees kisatud ikka palju. Toodi lausa teistele eeskujuks. Jällegi sain aru, kui tuimad on eestlased. Mõne erandiga, kuid erand kinnitab reeglit. Ja kõik teised põhjamaalased, kes kohal olid, pole sugugi paremad. Põhjamaalased on aeglased ja pika taibuga, vist. Või on õllepudel või -tops parem kaaslane kui live muusika?

Väga hea energiasüsti sain Superhumani esinemisest. Kaasa laulma hakkasin kohe esimesest loost, millena tegid nad Brides Of Destructioni loo "I Don't Care". Loomulikult teadsin ma sõnu ja see jäi ka lauljale silma. Pärast sai bändimeestega pilti tehtud ja niisama natukene räägitud. Isegi kalli saime :D Täitsa päeva lõpus õnnestus meil juba tasuta plaatidega minema jalutada ;) Vot nii laheda bändiga tegu! Ei jõua ära oodata, et neid jälle kusagil näha.

Loomulikult oli suursündmuseks Hanoi Rocksi lavale tulek. Rahvas läks pöördesse. Me lõhkusime lava ees oleva piirde ka ära. Siis oli Meeskond kohe platsis ja sinna lava ette valvama nad jäidki. Ups! Michael Monroe on päris segane tegelane. Tema liikumist laval oli lausa lust vaadata. Arvestades seda, et tegu juba päris vana mehega. See loomulikult ei ole solvavalt mõeldud! Ronis ja hüppas ja kargas. Ka mul õnnestus paaril korral teda katsuda. Hiljem öeldi, et ma ei tohi enam kunagi käsi pesta :) Sai täiest kõrist igale laulule kaasa karjutud. Seekord õnnestus mul hääl isegi alles jätta. Hea tunne, et vahel saad ka seda, mida soovid. Tahtsin Hanoid näha, nägin. Need, kes kohal olid, teavad. See oli lihtsalt super! Neid läheks vaatama veel ja veel ja veel. Lava eest sain lõpuks tulema sõjahaavadega: sinikad ja kriimustused. Pole õrna aimugi, kuidas need sain. Aga nojah, sinikad on viimasel ajal kerged tulema. Ja seal lava ees ei saa arugi, kui midagi juhtub. Sa lihtsalt ei tee sellest välja, kui keegi sulle küünarnukiga ribidesse lööb või tagantpoolt selga lendab. Sul pole selleks lihtsalt aega, sest keskendud bändile, mida kogu oma elu näha oled tahtnud. 

Kolmel õnnelikul õnnestus aga bändiga lava taga kohtuda. Selle peale lubasime meie, kes sinna lolli näoga vahtima jäime, neile pärast peksa anda. Seda me loomulikult ei teinud. Vahel on teistel lihtsalt rohkem õnne. Mõni rõõmustas nende pärast väga siiralt. Mõni ronis lavale ja said sealt lava taha ja autogrammi. Siis oli kohe jama ning Meeskond ajas nad minema. Pärast sai nendega paar sõna juttu aetud ;) Naersime, et nad on nüüd kuulsad.

Pidu käis müüride taga hommikuni. Mina hommikuni ei jäänud. Lasin varem jalga. Võtsin kogu oma varanduse. Sinna kuulusid paar setlisti, trummipulk, medikas, plaat ja mõnede uute tuttavate msnid ja telefoninumbrid. Loomulikult ka eredad ja igavesed mälestused. Investeerige mälestustesse nagu mina 😉

Veel elan ehk käisin Rabarockil

Hääl ära. Kael valutab. Tegelikult kõik kohad, aga ma ei tee sellest enam välja. Vähemalt sain seekord tulema ilma suuremate sinikatega. Jee! Ja taas kord lasime rabakalt enne lõppu jalga.

Esimene päev algas pikka bussisõiduga Raplasse ja siis chillisime natuke aega seal ringi. Järvakanti viiva bussini oli veel aega. Ja siis sinna jõudes tuli veel oodata festivali algust. Seda sai tehtud tutvusi sobitades. Ma räägin kogu aeg, et rokirahvas on üks suur pere, aga keegi ei usu. 

Esimene päev oli ülikõva, ilm oli hea ja bändid olid head. Pilti sai ka tehtud. Pildid jõuavad ka kunagi üles. Vaadatud sai siis Psychoterrorit, Truckfightersit, natuke HU?d, Electric Eel Shocki, Helloweeni ja loomulikult Danko Jonesi. Helloween hakkas isegi mu vennale meeldima, veelgi rohkem aga Danko Jones. Danko ise küsis, miks nad varem Eestis esinenud ei ole. Kurat, mina ka ei tea, aga parem hilja kui mitte kunagi. Hea, et ära nägin. Võin kohe öelda, et kõik bändid - va. HU? - meeldisid mulle kohe väga. Loodan, et keegi ei solvu, kuid HU? ei ole lihtsalt minu maitse.

Teisel päeval sadas vihma. Lava ette kobisin ainult Pitchshifteri pärast. Plaan oli ka Black Lipsi vaatama minna, kuid see ei õnnestunud. Pilti sita ilma pärast ka ei teinud. Polnud tahtmist oma pisikest digikat ikka märjaks teha. Kahetsen, sügavalt kahetsen.

Pidasime ka Hixi sünnat. Oli selline vanakooli sünnipäev. Meil olid telgi laes õhupallid ja kartulisalatit ning Napoleoni kooki sai. Siinkohal tänaks kohalikku AjaO-d, kes festivali ajal pidi saama teise aastakasumi :) See pole muidugi sugugi üllatav.

It's a perfect crime

Siin ma nüüd olen. Peaks paar asja vist selgeks tegema. 

Esiteks: kui mu jutt seosetu tundub, siis ta arvatavasti ongi seda. Ärge pange pahaks, enamuse ajast olen mingite ravimite mõju all. (Vähemalt veel praegu.) 

Teiseks: kommentaarid on teretulnud. Jumaldan kriitikat! 

Kolmandaks: vahel olen liiga optimistlik, teine kord jälle liiga pessimistlik. Tujukõikumised... 

Neljandaks: kirjutan, kui aega saan või kui mingi ilgelt hea idee tuleb. (See võib juhtuda tihti või väga, väga harva.) Ja kindlasti, kui mu igavas ja mõttetus elus midagi põnevat toimub. 

Viiendaks: kahtlen, et keegi üldse minu blogi lugeda tahab, aga tasub ju proovida ;) 

Kuuendaks: vahel lihtsalt esitan lollakaid küsimusi, millele loodan vastuseid leida. 

Seitsmendaks: mu elus on praegu imelik aeg ning sellest ka see suur vajadus blogi pidama hakata. 

Kaheksandaks: pean tunnistama, et need punktid võivad aja jooksul kehtivuse kaotada ning neid ei tasu liiga tõsiselt võtta. (Ma polegi liiga tõsiselt võetav isik.) 

Üheksandaks: kui arvate, et kirjutan siia 10 punkti, siis eksite. See üheksas ongi viimane! 

Nüüd, kui need kaela pealt ära saadud, võin öelda (õigemini kirjutada), et kõige isiklikumad asjad on kirjas minu ilusas roosipildiga kaustikus, mis on mu madratsi all ...