Pole ammu kirjutanud. Sai American Beauty Car Show'l käidud. Ja eile polnud mingit viitsimist ega jaksu midagi kirjutama hakata. Kuna täna muud ei tee, kui sajab vihma, siis võin rahus kirjutada.
Reedel sai siis autodest pilte tehtud ja niisama mõnusalt chillitud. Esinesid Me, Myself & I ja Peer Günt. Mõlemat sai lava ees vaadatud ja ilusti kaasa elatud. Laupäev oli aga veelgi parem. Sai uuesti autodest pilti tehtud, sest päike paistis. Reedel oli enamuse ajast pilves. Sai kaasa elatud Singer Vingerile, Kosmikutele, Superhumanile ja loomulikult Hanoi Rocksile. Selle viimase pärast saigi ju tegelikult sinna mindud. Esinesid ka Groundhog Day, Agent M ja Taak. Neid vaatama ei jõudnud, esinesid nad ka väikesel laval. Minul oli suure lava juures hängida vaja :)
Väga lahe üritus oli. Tutvusin paljude uute inimestega. Siinkohal tervitangi neid kõiki. Vaevalt, et kõik enam mäletavadki, kes ma olen :) Ütleme nii, et joobeaste oli vist kõigil erinev ;) Kuna hea tuju oli kaasa veetud, siis sai lava ees kisatud ikka palju. Toodi lausa teistele eeskujuks. Jällegi sain aru, kui tuimad on eestlased. Mõne erandiga, kuid erand kinnitab reeglit. Ja kõik teised põhjamaalased, kes kohal olid, pole sugugi paremad. Põhjamaalased on aeglased ja pika taibuga, vist. Või on õllepudel või -tops parem kaaslane kui live muusika?
Väga hea energiasüsti sain Superhumani esinemisest. Kaasa laulma hakkasin kohe esimesest loost, millena tegid nad Brides Of Destructioni loo "I Don't Care". Loomulikult teadsin ma sõnu ja see jäi ka lauljale silma. Pärast sai bändimeestega pilti tehtud ja niisama natukene räägitud. Isegi kalli saime :D Täitsa päeva lõpus õnnestus meil juba tasuta plaatidega minema jalutada ;) Vot nii laheda bändiga tegu! Ei jõua ära oodata, et neid jälle kusagil näha.
Loomulikult oli suursündmuseks Hanoi Rocksi lavale tulek. Rahvas läks pöördesse. Me lõhkusime lava ees oleva piirde ka ära. Siis oli Meeskond kohe platsis ja sinna lava ette valvama nad jäidki. Ups! Michael Monroe on päris segane tegelane. Tema liikumist laval oli lausa lust vaadata. Arvestades seda, et tegu juba päris vana mehega. See loomulikult ei ole solvavalt mõeldud! Ronis ja hüppas ja kargas. Ka mul õnnestus paaril korral teda katsuda. Hiljem öeldi, et ma ei tohi enam kunagi käsi pesta :) Sai täiest kõrist igale laulule kaasa karjutud. Seekord õnnestus mul hääl isegi alles jätta. Hea tunne, et vahel saad ka seda, mida soovid. Tahtsin Hanoid näha, nägin. Need, kes kohal olid, teavad. See oli lihtsalt super! Neid läheks vaatama veel ja veel ja veel. Lava eest sain lõpuks tulema sõjahaavadega: sinikad ja kriimustused. Pole õrna aimugi, kuidas need sain. Aga nojah, sinikad on viimasel ajal kerged tulema. Ja seal lava ees ei saa arugi, kui midagi juhtub. Sa lihtsalt ei tee sellest välja, kui keegi sulle küünarnukiga ribidesse lööb või tagantpoolt selga lendab. Sul pole selleks lihtsalt aega, sest keskendud bändile, mida kogu oma elu näha oled tahtnud.
Kolmel õnnelikul õnnestus aga bändiga lava taga kohtuda. Selle peale lubasime meie, kes sinna lolli näoga vahtima jäime, neile pärast peksa anda. Seda me loomulikult ei teinud. Vahel on teistel lihtsalt rohkem õnne. Mõni rõõmustas nende pärast väga siiralt. Mõni ronis lavale ja said sealt lava taha ja autogrammi. Siis oli kohe jama ning Meeskond ajas nad minema. Pärast sai nendega paar sõna juttu aetud ;) Naersime, et nad on nüüd kuulsad.
Pidu käis müüride taga hommikuni. Mina hommikuni ei jäänud. Lasin varem jalga. Võtsin kogu oma varanduse. Sinna kuulusid paar setlisti, trummipulk, medikas, plaat ja mõnede uute tuttavate msnid ja telefoninumbrid. Loomulikult ka eredad ja igavesed mälestused. Investeerige mälestustesse nagu mina 😉
Reedel sai siis autodest pilte tehtud ja niisama mõnusalt chillitud. Esinesid Me, Myself & I ja Peer Günt. Mõlemat sai lava ees vaadatud ja ilusti kaasa elatud. Laupäev oli aga veelgi parem. Sai uuesti autodest pilti tehtud, sest päike paistis. Reedel oli enamuse ajast pilves. Sai kaasa elatud Singer Vingerile, Kosmikutele, Superhumanile ja loomulikult Hanoi Rocksile. Selle viimase pärast saigi ju tegelikult sinna mindud. Esinesid ka Groundhog Day, Agent M ja Taak. Neid vaatama ei jõudnud, esinesid nad ka väikesel laval. Minul oli suure lava juures hängida vaja :)
Väga lahe üritus oli. Tutvusin paljude uute inimestega. Siinkohal tervitangi neid kõiki. Vaevalt, et kõik enam mäletavadki, kes ma olen :) Ütleme nii, et joobeaste oli vist kõigil erinev ;) Kuna hea tuju oli kaasa veetud, siis sai lava ees kisatud ikka palju. Toodi lausa teistele eeskujuks. Jällegi sain aru, kui tuimad on eestlased. Mõne erandiga, kuid erand kinnitab reeglit. Ja kõik teised põhjamaalased, kes kohal olid, pole sugugi paremad. Põhjamaalased on aeglased ja pika taibuga, vist. Või on õllepudel või -tops parem kaaslane kui live muusika?
Väga hea energiasüsti sain Superhumani esinemisest. Kaasa laulma hakkasin kohe esimesest loost, millena tegid nad Brides Of Destructioni loo "I Don't Care". Loomulikult teadsin ma sõnu ja see jäi ka lauljale silma. Pärast sai bändimeestega pilti tehtud ja niisama natukene räägitud. Isegi kalli saime :D Täitsa päeva lõpus õnnestus meil juba tasuta plaatidega minema jalutada ;) Vot nii laheda bändiga tegu! Ei jõua ära oodata, et neid jälle kusagil näha.
Loomulikult oli suursündmuseks Hanoi Rocksi lavale tulek. Rahvas läks pöördesse. Me lõhkusime lava ees oleva piirde ka ära. Siis oli Meeskond kohe platsis ja sinna lava ette valvama nad jäidki. Ups! Michael Monroe on päris segane tegelane. Tema liikumist laval oli lausa lust vaadata. Arvestades seda, et tegu juba päris vana mehega. See loomulikult ei ole solvavalt mõeldud! Ronis ja hüppas ja kargas. Ka mul õnnestus paaril korral teda katsuda. Hiljem öeldi, et ma ei tohi enam kunagi käsi pesta :) Sai täiest kõrist igale laulule kaasa karjutud. Seekord õnnestus mul hääl isegi alles jätta. Hea tunne, et vahel saad ka seda, mida soovid. Tahtsin Hanoid näha, nägin. Need, kes kohal olid, teavad. See oli lihtsalt super! Neid läheks vaatama veel ja veel ja veel. Lava eest sain lõpuks tulema sõjahaavadega: sinikad ja kriimustused. Pole õrna aimugi, kuidas need sain. Aga nojah, sinikad on viimasel ajal kerged tulema. Ja seal lava ees ei saa arugi, kui midagi juhtub. Sa lihtsalt ei tee sellest välja, kui keegi sulle küünarnukiga ribidesse lööb või tagantpoolt selga lendab. Sul pole selleks lihtsalt aega, sest keskendud bändile, mida kogu oma elu näha oled tahtnud.
Kolmel õnnelikul õnnestus aga bändiga lava taga kohtuda. Selle peale lubasime meie, kes sinna lolli näoga vahtima jäime, neile pärast peksa anda. Seda me loomulikult ei teinud. Vahel on teistel lihtsalt rohkem õnne. Mõni rõõmustas nende pärast väga siiralt. Mõni ronis lavale ja said sealt lava taha ja autogrammi. Siis oli kohe jama ning Meeskond ajas nad minema. Pärast sai nendega paar sõna juttu aetud ;) Naersime, et nad on nüüd kuulsad.
Pidu käis müüride taga hommikuni. Mina hommikuni ei jäänud. Lasin varem jalga. Võtsin kogu oma varanduse. Sinna kuulusid paar setlisti, trummipulk, medikas, plaat ja mõnede uute tuttavate msnid ja telefoninumbrid. Loomulikult ka eredad ja igavesed mälestused. Investeerige mälestustesse nagu mina 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar