Mötley Crüe - Saints Of Los Angeles

Album, mille nimeks pidi algselt saama The Dirt (samanimelise bestselleri järgi, mille autoriteks ei keegi muu, kui bändimehed ise). Saints Of Los Angeles on raamatu muusikaline versioon, kui nii võib öelda.

Mul kulus ikka jupp aega, enne kui seda siin kirjutama hakkasin. Nüüd on vähemalt kindel see, et ei ole esmase eufooria mõju all, vaid olen plaadi enda jaoks läbi seedinud.

On see siis hea album? Jah, minu arvates küll. Plaadi pealt fillereid nagu ei leiagi, igal lool on oma tähendus ja koht sellel albumil. Avarajaga "L.A.M.F." tervitatakse kõiki Los Angelesse. "Face Down In The Dirt" ja "What's It Gonna Take" on mõlemad otsejooneline rock. Esimseseks singliks sai "Saints Of Los Angeles", mis albumile ka nime andis. Loos teevad kaasa nende bändide ninamehed, kes koos Crüe-ga Crüefestil esinevad. Meeldejäävad on ka "Just Another Psycho" ja "White Trash Circus". Viimane neist on põhimõtteliselt bändi 27 aasta pikkuse karjääri kokkuvõtte. Viiamane lugu on ka põhjuseks, miks plaat plaanitust nädal aega hiljem poelettidele jõudis. Minu isiklikuks lemmikuks on seitsmes rada, "The Animal In Me". Selline mõnus ballaad, mille sõnad on väga huvitavad. Loomulikult ei tasu Mötley Crüe puhul sõnadest rääkida, sest need on alati huvitavad. Kuulake kasvõi selle albumi pealt sellist toredat lugu nagu "This Ain't A Love Song". Nüüdseks on väljas ka teine singel. Selleks on "MF Of The Year", mis on juhutumisi Tommy Lee lemmik.

Väga tore on albumi juures see, et Mick Mars on kirjutamisprotsessis taas rohkem osalenud. Tommy ja Vince ei saanud sellega eriti tegeleda, kuna neil oli palju eelnevaid lepinguid ning kohustusi, mis ootasid täitmist. Nikki on, nagu ikka, põhiline lugude autor. Seekord on ta albumi kirjutanud põhiliselt oma kaaslastega kõrvalprojektist Sixx:A.M. (DJ Ashba ja James Michael, kes oli ka produtsent). See, kes lootis plaadikaante vahelt leida ka pisikese raamatukese sõnade ja tänuavaldustega, peab pettuma. Selle asemel tasub aga külastada seda lehte, eal on olemas kõik vajalik.

Seda albumit üha uuesti ja uuesti kuulates saab selgeks, et ükskõik, mida Crüe teeb, kõlab see ikka nagu Crüe. Nüüdseks on aga eksperimenteerimise aeg läbi ning kõik liikmed on seal, kus nad olema peavad. Aga loomulikult, oma kõrv on kuningas, nii et kõik Crüe ja rockifännid võivad ise otsustada.

*Pilt pätsatud netist.