Minu aasta piltides

You Make It Feel Like Christmas

Tänavu andis oma jõulualbumi välja ka Gwen Stefani. Albumi nimilugu ongi nüüd teie ees ning sellel teeb noka lahti ka Gweni praegune kallim (ja maailma seksikaim mees) Blake Shelton.

 

Käisin ka lõpuks ERMis

Detsembrit alustasin väikese väljasõiduga. Meil oli kollektiivile ette nähtud koolitus ja muuseumikülastus, kutsuti kaasa mindki. Kuna ise ERMi veel jõudnud polnud, siis võtsin kutse ilusti-kenasti vastu. Koolitusel ma pikalt ei peatu, see-eest räägin veidi aga muuseumis nähtust.

Kaks püsinäitust sai ikka ära vaadatud. Esimene neist oli "Kohtumised", mis on tegelikult üks ajarada ja mitu väiksemat näitust. Mind häiris natuke see, et iga nurga peal hakkas kõlama mingi uus tekst. See tegi giidi kuulamise ka natuke raskemaks, seega sai iseseisvalt asja edasi uuritud. (Teised liikusid ikka giidiga kaasa ja nägid lõppkokkuvõttes vähem, nii et see igaühe enda otsustada.) Ise ringi liikudes saab muidugi rohkem keskenduda ühele või teisele huvipakkuvale eskponaadile. Kõige pikemalt peatusin ma vist "Talu elu ja talu ilu" juures. Võib-olla seepärast, et peaaegu kogu elu ühes talus veetnud. Tunnistan, et seal näeb asju, mis nii mõnegi jaoks on huvitavad või isegi üllatavad, aga meil kuuri allgi on need olemas. 😊

Muidugi tuli ära vaadata ka Eesti esimene sinumustvalge lipp. Hiljem avaldas nii mõnigi kahtlust, kas tegu on ikka originaaliga. Veel pean ära mainima näituse "Oma ase". Mind isiklikult häiris see nurgake kõige rohkem. Seitse voodit, seitse lugu, mis kõik kogu aeg mängivad. Ma tundsin hetkeks, et hakkan hulluks minema. Ehk poleks asi nii jube olnudki, aga mul tahtis pea hirmsasti valutada. Sai ikka peale lõunasööki ja enne muuseumiringi tabletid sisse võetud, aga täiesti ära sel korral peavalu ei kadunud.

Näitus "Uurali kaja" oli rohkem minu tassike teed. Sinna sisenedes oli väike puhkenurgakese moodi koht. See oli avar, seal oli piisavalt õhku, seal kostusid loodushääled. Ma mõtlesin vahepeal, et jäängi sinna. Läksin lõpuks ikkagi trepist alla ja liikusin mööda "jõge" edasi. Soome-ugri rahvaste elukeskkond on hästi edasi antud. Nende rõivad, elupaigad ja tarbeesemed on kordades huvitavamad kui vana pangaautomaat, vähemalt minu arvates. Kuulda oli veel loodushääli, tule praksumist, võis vaadata videolõike. Kahest püsinäitusest on see kohe kindlasti minu lemmik.

Praegu on veel võimalik ennast kurssi viia rahvarõivastega, see näitus on avatud järgmise aasta suve lõpuni vist. Eks muuseumi kodulehelt saab täpsemalt vaadata. Kuna ma kunagi tegelesin rahvatantsuga, siis sai ka ise rahvariideid kantud. Seepärast ehk oligi näitus minu jaoks huvitav. Põnev vaadata, millised erinevused Eesti eri paigus olid ja milliseid muutusi riietuses aastaajad kaasa tõid. Ja muidugi see, kas ja kui palju ehteid kanti.

Kõige rohkem pakkus mulle huvi ikkagi "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi." Mul on nii hea meel, et meie külastus sattus ajale, mil see näitus avatud on. Kui ma ei eksi, siis avatud on see märtsi keskpaigani. Nii mõnigi "pingviinide paraadil" nähtud kleit on näitusel välja pandud. Lähedalt vaadates jääb kohe teine mulje. Minu lemmikuks oli aga Kristina Viirpalu disainitud pruutkleit. See on lihtsalt imeilus.

Peale kõige muu sai muuseumipoest head-paremat osta. Mõni ostis endale uued vardad, meie ostsime söödavat kraami. Siinkohal kiidan nõgesemarmelaadi, mille puhul keegi nõgest koostisosaks ei pakkunud. Koju sõitsime igatahes kõik väikeste ERMi muuseumipoe kotikestega, seega on kaubavalikus midagi kõigile.

Under A Million Lights

Selle nädala pala on Tom Chaplini jõulualbumilt Twelve Tales of Christmas. Tegu siis Keane'i ninamehe teise sooloalbumiga.

 

Terminaator @ Africa

November kujuneski kontserdikuuks. Kuna vana hea Termikas taas Haapsalut väisas, siis olin kohal minagi. Uue omaniku all tegutsevas Africas on nad nüüd esinenud kolm korda. Tuleb tunnistada, iga kord on erinev setlist ja iga korraga on ka klubi arenenud. Esimese korraga võrreldes oli kõik juba täitsa okei. Õhku jätkus kõigile ja laest midagi tilkuma ei hakanud. Selleks korraks oli isegi päris backstage juba tekkinud. Au ja kiitus muidugi selle eest, sest nüüd saab bänd enne lisalugusid ka päriselt lavalt ära minna.

Samas tekkis mul võrdlusmoment eelneval nädalavahetusel toimunud kontserdiga. Publik oli Terminaatori kontserdil palju elavam. Võib-olla on süüdi ka ära joodud alkoholi kogus, sest depressiivses väikelinnas pole peale joomise midagi teha. Mina isiklikult olin muidugi täiesti kaine, aga ringi vaadates oli nii mõnigi end korralikult ära sättinud. See vist andis julguse ka kõvasti (ja valesti) kaasa laulda. Samas, äkki on eestlasel lihtsalt eesti keeles kergem kaasa laulda. (Ma tean, ma olen geenius.)

Lava ees olemisel on muidugi omad plussid, mida võite näha ka YouTube'ist. (Üleval ribal on minu kanalini viiv link.) Tore, kui bänd sind märkab, kuigi Jaagup tunnistas ausalt, et ei mäleta kõiki, kellega koos pilti on teinud jne. Veel kutsus ta üles naisi mehi ahistama ja jõudis reklaamida ka juubeliaasta viimaseid erikontserte. Mainiti ka mõnda kunagist liiget, kelle nimed kõik marulise aplausi teenisid.

Lugudest kõlas nii vanemaid kui ka uuemaid, kaasa lauldi kõigile. Sel korral tuli ära ka "Juulikuu lumi". Minu lemmikuks kujunes muidugi "Kaitseta", seda kuulda oli küll tore. Kunagi oli just see minu lemmiklugu. Õllepudeliga kitarrimängu nägime muidugi ka, sel korral filmisin ma kogu värgi isegi üles. No et ülejäänud maailmale näidata, kuidas ikkagi Eestis kitarri mängitakse. 😉

The 69 Eyes @ Cathouse

Ma olen selle postitusega lootusetult hiljaks jäänud, üritus toimus 10. novembril. Õudne, kuidas aeg küll lendab, praegu on juba detsember. Ma nägin The 69 Eyes'i esmakordselt Rabarockil aastal 2005. Polnud enne festivali suurt midagi sellest bändist kuulnud, aga peale nende kontserti olin müüdud ning nende käekäigul hoian siiamaani silma peal. Nad vahel ikka esinevad meil siin Eestis ka, kuigi ma iga kord kohale ei jõua. Sel korral jälle jõudsin.

Esimeseks esinejaks oli kodumaine Freakangel. Mingi aeg ma täitsa fännasin seda stiili muusikat, seega oli tore "vanu aegu meenutada". Teisena astus lavale Itaalia kollektiiv Sviet Margot. Nende esinemist ma isegi ootasin ning õnneks ei pidanud pettuma. Peale kontserti tegime lauljannaga koos isegi pilti. 

Südaöö paiku oligi aeg kauaoodatud goth'n'rolli meistrite käes. Ma jumaldan laulja Jyrki häält, ausõna. Kohe, kui ta suu lahti teeb, olen mina sulavaha. Ma tean, et seda on raske uskuda, aga nii see on. Muidugi tuleb meest kiita ka eestikeelsete väljendite eest, mida ta siis püüdlikult maha luges. Ilusad plikad ja kuumad puumad kõik kiljusid, või siis tegelikult eriti ei kiljunud, sest vahepeal tundus mulle küll, et suur osa publikust olid kas elavad surnud või lihtsalt magasid. Ma saan aru, et me olemegi külm rahvas, aga nii külm ei tasu ka olla. Bändi kiituseks olgu öeldud, et publikuga suheldi ikka korralikult. Iseasi, kas kõik seda hinnata oskasid. 

Ma pole kunagi pidanud The 69 Eyes'i kontserdis pettuma. Nad teevad alati oma asja südamega ning see paistab välja. Võib-olla aitab ka see, et ma tean kõiki lugusid, seega on endal kergem kaasa elada. Samas, raske on jääda külmaks, kui trummar Jussi - kes on paljajalu ja palja ülakehaga - õlut joob. Enamus sellest õllest voolas lihtsalt maha, meelelahutus missugune. Lugude valikusse mahtusid muidugi suuremad hitid läbi aegade, nagu te kõrvalt ise näha võite. Ühe video tegin ka, kuigi üritasin minimaalselt telefoni kasutada. Parem on hetkes kohal olla, kui et kõike telefoniekraanilt vaadata.

Christmas In New York City

Ilusat talvekuud kõigile. Ilma pikema jututa on teie ees põhjanaabrite The 69 Eyes'i uusim pala. Jah, ka neil on nüüd oma jõululaul.

 

Tibutants vol. 5 ehk elu nagu naistevanglas

Viimasest tibutantsust on üsna palju aega möödas ning selle aja jooksul on palju vett merre voolanud. Eelmised kanad on antud hetkeks kõik parematele jahimaadele edasi liikunud. Mõni aeg tagasi saigi soetatud 10 noorkana, kes kõik ilusti munema on hakanud. 

Otsustasime, et sel korral tibudega jändama ei hakka, võtame kohe noored linnud. Eelmiste tibudega saime ikka vett ja vilet näha, nii mõnigi viskas kahjuks sussid püsti. Praegused kanad aga elavad kõik üsna õnnelikku elu. Inimesed käivad pugu sügamas ja annavad head-paremat, mis elult veel tahta?

Peab aga tunnistama, et selgi korral pole kõik päris viperusteta läinud. Üks kanake tundus veidi loid ja sööma ei tõtanud ka nii kiiresti kui teised. Teised suhtusid ka temasse kuidagi imelikult. Ühel päeval aga olime tunnistajaks vahejuhtumile, mis seletas kana "sümptomeid". Nimelt tegid teised talle lihtsalt kambaka, mitmekesi kanal otsas ja togisid nokaga. Sellest ajast peale elab tema eraldi väikeses aedikus ja teised 9 on siis koos. 

Selle jutu peale on paar inimest öelnud, et see nagu naistevangla. Ega jah, selle moodi ta tundub küll. Kana tatsab oma aias uhkelt ringi, sööb isukalt ja on isegi munele hakanud. Nii et polnudki ta meil haige, sai lihtsalt teiste käest peksa. Paar suuremat mutti teisest aedikust vahel vaatavad ka kurja pilguga tema poole. Pole see kodulinnu elu nii kerge ühti.

Drowning In The Sound

Sügiskuud alustame Amanda Palmeri kõige värskema looga, mille kohta saab rohkem lugeda siit. Lugu valmis taas Patreoni toel, sel korral olid toetajate kommentaarid otseselt inspiratsiooniks. Laulu võite soetada endale Bandcampist, selle kuu tulud lähevad Texas Diaper Banki toetuseks, et nad saaks aidata orkaan Harvey ohvreid.

  

Run For Cover

Seekordne nädala soovitus on The Killersi septembris ilmuva albumi Wonderful Wonderful teine singel. Ikka ja jälle õnnestub neil meestel maha saada looga, mis kõvasti kummitama jääb. Tunnistan ausalt, et "Mr. Brightside" on minu jaoks ületamatu, aga konkurente on aja jooksul tekkinud päris mitu.

 

Down To The Bottom

Selle nädala pala on teie ees. Dorothy on ameerika bänd, mis nime saanud lauljanna Dorothy Martini järgi. Antud loo üks kaasautoritest on Linda Perry ning sügisel peaks ilmavalgust nägema Dorothy teine stuudioalbum, mille esiksingliks "Down To The Bottom" ongi.

heeliumihaldjad

mõtlesin sulle praegu,

olid mulle sõbra eest

oh neid vanu häid aegu,

kõrvale kaldusime teest

mida ma küll ajan?

nägin luulusid kogu aja!

polnud sind,

polnud mind

see kõik oli meelepete!

gaasid vist mõjuvad nii

oh, see on kohutav piin

ma olen

ma olen!

veel see viimane võte

põletav külmus siin orus,

jäised loomad, sabad sorus

vihmapiisad kipitavad nahal,

haavast tilgub kuuma vaha

ma kuulen neid

ma tunnen neid

nad lendlevad ümberringi

ainsad elusolendid,

nähtamatud olendid,

nad lendlevad ümberringi

šokolaad

mürgist kibedam

tume pool,

haavadel sool

rinnapiim

kibedam kui viin

väärisgaasidest udu

sellest pole lugu

haldjate tantsuga ühineda ei saa,

mina ei suuda ju lennata

endalt rebisin tiivad

ammu aega tagasi

ärge vaadake mind!

ärge haletsege mind!

ma ju tean, et te olete siin

tiibade sahin,

kleitide kahin.

teid enam mitte näha on piin

polnud sind, polnud mind, olid ainult haldjad

ära usu, kui ei taha,

kuid ära salga maha:

ainsad, kes tõelised olid, olid heeliumihaldjad

Seashore

Selle nädala pala tuleb ameerika pundilt The Regrettes. Antud loo võib leida nende jaanuaris ilmunud debüütalbumilt Feel Your Feelings Fool!. 

 

All The Pretty Girls

Lõikuskuu esimene soovitus on teie ees. Ma mainisin, et The Darknessil on oktoobris uus album tulemas. Nimeks on sel Pinewood Smile ning "All the Pretty Girls" ongi esimene singel. Kas pole mitte tore video?

My Name Is Ruin

Seekordne nädala soovitus on Gary Numani uus lugu. Vanameistril ilmub septembri keskpaigas uus album, mis kannab pealkirja Savage. Albumilt leiate ka antud pala.

   

The Darkness - Hot Cakes (2012)

Kuna The Darknessil ilmub oktoobris uus album, järjekorras viies, siis on paras aeg meenutada nende comeback albumit Hot Cakes. Tegu siis selle plaadiga, mis anti välja peale mõne aasta pikkust pausi taas algupärase koosseisuga. 

Esimene singel albumilt oli "Nothing's Gonna Stop Us", millele Thom Lessneri abiga naljakas animeeritud video tehti. Lugu ise on kirjutatud aga bändi algusaegadel, kui nelja liikme asemel oli veel viis. Avarada "Every Inch Of You" on parajalt kaasakiskuv, aga siis tuleb üks vastuoluline lause. Kuigi "suck my cock" on lauldud Justin Hawkinsile omase kõrge häälega, on see siiski veidi halvamaiguline.

Hot Cakes on üsnagi lihvitud toode, rohkem vaja oleks aga just bändi esikalbumile omast toorust ja jõulisust. Fännide lemmik "Concrete" suudab seda ka pakkuda. Võib-olla üllatuslikult on üks väljapaistvamaid lugusid "Street Spirit (Fade Out)", mis seni ainus bändi poolt salvestatud cover. Tegu siis teada-tuntud Radioheadi palaga. The Darknessi esituses kõlab see aga rohkem kui midagi Iron Maideni repertuaarist.

Sõnade temaatika on seinast seina, aga ikka ja alati humoorikas võtmes. Võtkem või "She Just A Girl, Eddie", mis pajatab meile trummar Ed Grahami suhtest, õigemini selle lõpust. Kirss tordil on aga deluxe versioonil leiduv demo "Pat Pong Ladies". Pole midagi teha, klassikaline The Darkness. 

Sedasi annab kokku võtta ka terve albumi. Kõik on justkui paigas, kõik on justkui õige. Olles plaadi lõppu jõudnud, mõistad, et see saabki olla ainult The Darknessi album. Vendade Hawkinsite kitarrikäigud ja -soolod ning Justini vokaal ei jäta kahtluseks ruumi. 

• The Darknessi koduleht
• Facebook
• Twitter
• Instagram

Hate

Nädala soovituseks on taas üks RavenEye pala. "Hate" on üks mu lemmikutest nende eelmisel aastal ilmunud albumilt NOVA. Videos näete te lõigukesi sellest, kuidas bänd esitab oma lugu peale tšillipipra söömist. Täiesti normaalne inimene sellist asja vist ei teeks...

 

kivi-paber-käärid

kivi-paber-käärid

kivi-paber-käärid

tead, et võitu väärid

kivi-paber-käärid

kivi-paber-käärid

mu head nime määrid

pole süüdi selles ma

et muudkui kaotad kiviga

The Clock At The Back Of The Cage

Seekordne nädala soovitus on Amanda Palmeri ja Edward Ka-Speli (The Legendary Pink Dots) pala "The Clock At The Back Of The Cage". Loo võite leida nende koostöös valminud kauamängivalt I Can Spin A Rainbow, mille kohta tuleb mingi aeg ka natuke pikem postitus. Seni aga võite Amanda kodulehelt lugeda albumi sünni kohta ning ka selle imeilusa video valmimisest.

 

Ruby

Õnneks või kahjuks on kuuldused mu surmast selgi korral tugevasti liialdatud. Ja mis saaks veel parem olla kui eetrivaikuse lõpetamine Eric Nally esiksingliga. Tegu on mehega, kes üle kümne aasta laulis bändis Foxy Shazam. Laiem publik võib teda teada muidugi tänu Macklemore'i hitile "Downtown". Nüüd on aga teie ees mehe soolopala "Ruby", mis on kõigest üks väike osa suuremast pildist, mida ma isikikult enam ära oodata ei jõua. 

 

Time

Selle kuu esimene soovitus on teie ees. Emma Deani uus lugu, mille saate endale soetada Bandcampist. 

Speak To Me

Sel korral on teie ees Amy Lee uus singel.

 

Ocean

Sel korral siis midagi natuke teistsugust. Goldfrapp on tegelikult mulle juba ammu meeldinud, nii et siin pole midagi imestada. Antud pala on duo 31. märtsil ilmuvalt albumilt Silver Eye, mis on järjekorras juba seitsmes. "Ocean" peaks olema nimetatud kogumiku viimane rada.

trips-traps-trull

trips-traps-trull

Sina ring ning mina rist ja viletsus

sel korral mina kull

kätte Sind eal ei saa, ma tean

"uka-uka mina prii!"

hüüdsid, kui viimast korda lahkusid

Black Tears

Kevadkuu esimene soovitus on Imelda May pala "Black Tears" tema peagi ilmuvalt albumilt LIFE. LOVE. FLESH. BLOOD. Kauamängiva võite tellida naise kodulehelt. Tegu olevat tema siiamaani kõige isiklikuma sisuga albumiga. Nagu isegi näha ja kuulda võite, siis on toimunud ka väike stiilimuutus.
  

White Russian Roulette

The Amorettes on šoti punt. "White Russian Roulette" on teine singel nende kolmandalt albumilt White Hot Heat. Muide, bändis on ainult tüdrukud.

Poontang Boomerang

Ka seekordse nädala soovituse video on selline, mida ma lihtsalt pean jagama. Steel Pantheri uus album Lower The Bar on kohe-kohe ilmumas ning "Poontang Boomerang" on taas üks singel. Kas ma olen ainus, kellele see kassipoeg meeldib?

John Wayne

Ma lihtsalt pean seda videot jagama.

Heartbreaker Soulshaker

Küünlakuud alustame Bad Touchiga. Antud briti pundile panid mehed alguse juba kolledžipäevil, kuid debüütalbum ilmus alles 2015. aastal. "Heartbreaker Soulshaker" on aga järjekordne singel nende eelmise aasta lõpul ilmunud teiselt albumilt, mis kannab nime Truth Be Told. Mulle meenutavad nad veidi The Black Crowesi, mis on aga ainult hea. 

 

Wonder Why

Seekordne nädala soovitus on teie ees. Scarlet Sailsi üks liige on Brian Viglione, kes moodustab täpselt poole The Dresden Dollsist. Just seetõttu ma antud bändini ka jõudsin. Tänan õnne, et nii läks, sest see on täpselt minu teetass. Ja Olya Viglione hääl on võrratu. Antud lugu on saadaval Bandcampis.

Kõnelesin taas oraakliga

Kuna ma ennustan endale igal aastal, siis teen seda ka tänavu. Eelmise aasta põhiülesanne jäi küll täitmata, aga pole hullu. See alateadvuse värk läks küll päris täppi, sest praegusel hetkel mõistan, et eelmisel aastal käiski mingi "klõps" läbi ja ma tõesti ei hooli enam sellest, kui minu üle naerdakse. Olen küll selle postitusega veidi hiljaks jäänud, aga Hiina astroloogia järgi algab tänasega uus aasta, seega võib ju ennustada küll. Vaatame, mida see tulikukk siis minu ellu toob. 

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2017 alguseks?
The Pierces - Sticks and Stones

And I could tell you a witch's spell
But it just might blow your top
And you start to run just as I'm having fun
And it's awfully hard to stop

2. Aasta 2017 põhiülesanne
The Darkness - Barbarian

3. Eneseteostus aastal 2017. Minu „mina“ 2017. aastal
Sunrise Avenue - Nasty

Nojah, nasty woman siis...

4. Rahaasjad aastal 2017
The Darkness - Sarah O'Sarah

5. Sugulased ja naabrid 2017. aastal
Dessa - Icing Burns

See pole just sugulaste vaatevinklist kõige parem.

6. Kodu aastal 2017
Todd Rundgren - Compassion

You'll get no judgment from me
I can only feel compassion
And if that's what you need
I will give you my compassion
Just don't forget about me
'Cause we all need some compassion

7. Armastus aastal 2017
Lady Gaga - Hey Girl

Mulle meeldib see lugu ja selle sõnum. Sellisel kujul armastuse võtan hea meelega vastu.

8. Tervis aastal 2017
The Darkness - Everybody Have A Good Time

Sel aastal pole suuri ja tõsiseid terviseprobleeme näha, sest raskelt haigel inimesel on üldiselt raske ka ennast hästi tunda ja lõbutseda. Mulle meeldib.

9. Partnerlus aastal 2017
Todd Rundgren - Mammon

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2017
The Dresden Dolls - Gravity

Hate to break it to you but its out of my control...

11. Reisid aastal 2017
Emilie Autumn - Second Hand Faith

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2017
Sunrise Avenue - Make It Go Away

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2017
The Darkness - Dinner Lady Arms

See on hea! 😂

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2017
The Dresden Dolls - Backstabber

See ei saa nüüd hea olla. Te ju mõistate, et ma veedan selle aasta paranoilisena, mõeldes, kes siis nüüd nuga selga tahab lüüa...

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2017 lõpuks
Stone Sour - Miracles

No ma ei tea, enda arvates olen selle teadmise juba omastanud. Samas, kordamine on tarkuse ema. Eks siis järgmise aasta alguses vaatame, mis täppi läks ja mis mitte. 

High Time

KAATO on neljaliikmeline punt USA-st, kuigi laulja on pärit kängurumaalt ja antud videos on neid viis. Ametlikult on siis neli liiget. Teevad nad sellist vanakooli sugemetega rokki. Antud pala on nende eelmisel suvel ilmunud albumi singel, mis on praeguseks juba mitu kuud vana, aga ikka on hea kuulata. Muide, neil on ka jõululaul, sest igal endast lugupidaval bändil on oma jõululaul. ;)

Snow Cats

Ma arvan, et selle nädala soovitus pole sugugi üllatav. AFI on mulle meeldinud juba üle 10 aasta, Decemberunderground tõi nad minu huviorbiiti. Nüüd on aga meestel kohe-kohe ilmumas järjekorras kümnes stuudioalbum, "Snow Cats" ongi selle teine singel.

No Plan

Eile oleks David Bowie saanud 70 aastaseks. Homme möödub aasta tema surmast. Täna jagan teiega aga uut videot tema loole "No Plan". Sama nime kannab ka tema viimaseid muusikapalu ühendav EP. 

So What

Head uut aastat! Selle aasta esimene soovitus on Dee Snideri pala, mille leiab tema eelmisel sügisel ilmunud albumilt We Are The Ones. Video ise on filmitud Standing Rock protestijate seas. Ma ei tea, kui palju te Standing Rocki ja Dakota Access naftajuhtme kohta üldse teate, aga see, mis seal toimub, on südantlõhestav. Samas, mis siin imestada, põlisrahvastele on USA-s aastasadu pähe istutud. Dee Snider tunnistas ise mõni aeg tagasi, et tal endal pole enam eriti millegi vastu mässata, küll aga lubas ta seda teiste eest teha. Antud video ongi selle tõestuseks.