Who let the dogs out?

Kassist olen ma siin palju rohkem kirjutanud kui koertest. Kuigi jah, praegu on meil ainult üks kutsa. Suur koduvalvur. *itsitab*

Kui me kunagi kaks emast kutsikat ühest pesakonnast tõime - ei soovita seda kellelegi - siis panime neile nimeks Bella ja Donna. Õnneks meil läheduses ühtegi itaallast ei ela, nii et polnud väga lugu. Praegu on ainult Donna jäänud ning tuleb tõdeda, et üksi on ta päris arg. Koduõues on suur ja kuri, mujal käib saba jalge vahel.

Ausõna, see on üsna koomiline. Temaga jalutamas käies pean teda pidevalt julgustama. Siiamaani tundub sellest kasu olevat. Samas juhtub ikka vahel nii, et kui inimene vastu tuleb, siis tema tahab ringi pöörata ja tagasi minna. Nii arvavadki kõik, et meie  8-aastane daam on noor koerapreili. Kõige rohkem kardab ta aga nastikuid. Te peaksite nägema, kuidas ta hüppab, kui mõni rohu sees juhtub olema.

Teisalt on ta jälle suur jahimees meil. Kui ikka jälje üles võtab, siis läheb. Vahel me "jalutame" ka niimoodi, et võtame hoo üles ning siis jälle maha jne. Tempo valin mina, sest mina olen ju ikkagi peremees. Pealegi, intervalltreening pidigi kasulik olema. Suve lõpus püüdis ta kaks siili kinni. No üks oli loll ja ronis koera aedikusse, nii et seal polnudki midagi muud oodata. Teise võttis Donna aga jalutuskäigul lihtsalt rohu seest hambusse. Ütleme lihtsalt, et ma ei osanud seda oodata, sest tavaliselt ajab ta lihtsalt nurmkanu lendu. Peale siilide on ta ka mõned mutid maha murdnud, ühe neist kaevas oma veranda alt välja. Hiired on üsna tavalised, nende püüdmises on ta päris meister juba.

Peale loomade leiab ta ka marju, aga seda ma olen juba maininud. Sellise koeraga on lust marjul käia. Tänavu oleme nii kaugele leidnud, et seenekoera tiitel terendab ka silme ees. Natuke veel harjutamist ning leiab mulle kõik puravikud ja riisikad üles, kõigist teistest seentest rääkimata. See oskus vajab veel veidi lihvimist, aga järgmisel aastal on kutsust arvatavasti veelgi rohkem kasu. 

The Crazy Ones

Sel nädalal kuulame Palomat. Lugu ise on filmi Miss You Already soundtrackilt. 

Teed juuakse kell viis

Käisin nädala sees teatris, nagu kultuursed inimesed ikka. Kõik ju teavad juba ammu, et ma kultuurne inimene olen. Viimasest teatrikülastusest oli ka omajagu aega möödas. Provintsis elades ei satu just tihti midagi toredat vaatama ning kohalik kultuurikeskus on ikka midagi muud kui päris teater. Pealegi tuleb vahetevahel kollektiiviga midagi ette võtta ja sel korral saigi siis kambaga pealinna põrutatud.

Vaatamas käisime tükki "Teed juuakse kell viis". (Vana hea The Ladykillers.) Tegu siis kriminaalse komöödiaga, mis mulle isiklikult väga meeldib. Kuigi jah, kriminull ta tegelikult pole, ikka korralik komöödia. Seda tõestasid ka rohked naerupahvakud publiku seas. Kahe vanema proua omavaheline jutuajamine vaheajal ka muidugi, kui üks teisele teatas, et "eks see üks jant ole". Iseenesest võttis see lause kogu asja väga hästi kokku. 

Minu lemmiktegelaseks sai Üksraund (Tõnu Kark). No selline natuke totakas mehemürakas, kes on väga heasüdamlik ja kes liiga palju lobiseb. Emale meeldis kõige rohkem Louis Harvey (Ain Lutsepp) kogu oma olemusega. Mainitud tegelased on kaks viiest pangaröövlist, kes vanaproua Wilberforce'i (Ita Ever) välja üüritud toas "proovi teevad". Nimelt on nad väidetavalt pillimehed ning see toob endaga kaasa ka väikese kontserdi. Just see on üks tüki parimaid hetki, minu arvates vähemalt. 

Tegelikult sai seda vaatama mindud just Ita Everi pärast. See naine on võrratu. Oma kõrgele eale vaatamata liigub kärmelt, kiiremini kui nii mõnigi noorem inimene. Stseenide vahel on laval päris pime, aga isegi see ei morjenda teda. Trepist alla tuli ka nii, nagu käiks iga päev mööda sedasama treppi. Ja kogu tema miimika. Kui ta peab olema mõtlik, siis on ta seda iga oma keharakuga. Kui ta on šokeeritud, siis on ta seda taas iga oma keharakuga. Lihtsalt võrratu. 

Muide, mul on hea meel tõdeda, et publik oli end ikka üles löönud. Mõned teksades meesterahvad jäid küll silma, aga neil olid ka triiksärgid ja pintsakud üll, nii et polnud väga hull. Mina nägin ainult ühte paarikest, kes natuke pead vangutama pani. Mõlemal teksad jalas ning mehel oli lihtsalt T-särk, naisegi top oleks rohkem ööklubisse sobinud. Alati leidub mõni tõrvatilk. Üldmulje aga oli väga viis, eriti vanemad prouad oma rätsepakostüümides. 

Lavastuse kohta veel niipalju, et see meeldis isegi mu emale. Talle on väga raske meeldida ning veel raskem on teda naerma ajada. "Teed juuakse kell viis" sai mõlemaga hakkama. Seega plusspunktid tegijatele. Tundub, et tükis pettunud inimesed on oma ootused-lootused liiga kõrgeks ajanud. Mina läksin lihtsalt üht komöödiat vaatama ning sain täpselt seda. Vahel ongi ju meelelahutust vaja, sügavamat sisu leiab rohkem mõnest teisest lavastusest.

My Fantasy

Selle nädala pala tuleb neljaliikmeliselt inglise pundilt The Saw. Nende muusika kuulamine on nagu väike rännak ajas. 

 

Karma

Seekordne soovitus tuleb kollektiivilt Disciples of Babylon. Bänd baseerub Hollywoodis, kus kõik teisedki ilusad inimesed. *itsitab* Igatahes tuli neil äsja EP välja, mis oma kolme looga tundub üsna alamõõdulline, aga see-eest on singlile täiesti arvestatav video tehtud. Me kõik teame, et karma's a bitch, seega on videos kõik justkui õige.

Tight Pants

Pohlakuu esimene soovitus on teie ees. Ma olin kunagi suur Buckcherry fänn, nii et pole siin midagi imestada. Pealegi on see lugu lihtsalt nii cheesy, et ma pean seda jagama. Sama võib öelda ka eelmisel kuul ilmavalgust näinud albumi nime kohta. Siinkohal tulebki tõdeda, et Buckcherry ei valmista kunagi pettumust. Vaadake nüüd seda tagumikku ;)

Ilm on suur, taevaalune lai, aga siiski kitsas inimestele

Kõik, kõik on uus septembrikuus. Niimoodi vähemalt ütles üks luuletus, mida vast enamik meist ka lugenud on. Kurbusega tuleb aga tõdeda, et nii see ei ole. Ikka kütab kirgi peamiselt üks teema, mis arvatavasti ei vaibu niipea. Tõesti on kurb näha, kuidas kõik pagulastega seotu inimesi esmapilgul kahte leeri jagab. Pagulaskeskuse põleng valas ainult õli tulle. (Bad pun, aga ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.) Muide, minu mõtted selle süütamise teemal võtab väga hästi kokku see kirjutis.

Ohtu sattusid kümnete inimeste elud, aga veelgi masendavam on, kui hõlpsalt muutus ühe-kahe provokaatori kuritegu massimeedias kogu rahva kuriteoks, meie kõigi süüks ja häbiks. - Kalle Muuli

Mul ei ole selle süütamise pärast häbi, ma ei tunne endal süüd. Küll aga on mul häbi poliitikute pärast, kes kõik kohe sõna võtma tõttasid. Või siis lausa kohapeale tormasid, justkui nemad oleksid võimelised rohkem tegema kui tuletõrje ja politsei. Võib-olla on meie poliitikute seas selgeltnägijaid, kes suudavad selliste juhtumite lahendamisel abiks olla. Jah, elumaja süütamine on kahetsusväärne tegu ja süütaja väärib karistust, kuid siin ei mängi minu jaoks mingit rolli maja elanike rahvus ega nahavärv ega sotsiaalne staatus.

Miskipärast käituvad paljud nii, nagu Eestis poleks varem pagulasi olnud. Justkui need 150 Vahemere kriisi pagulast oleks esimesed. (Ausõna, on inimesi, kes pole kunagi isegi Vao Keskusest kuulnud.) Ilmselgelt pole meil ka organisatsioone, kes neid aitaks. Peale selle tuleb meil endi taskust neile sadu eurosid maksta, vähemalt nii võib mõne inimese jutust aru saada. Tegelikkuses on toetus siiski väiksem, aga see ei huvita ju tegelikult kedagi. 

Kui üks pool külvab paanikat, siis teine rõhub empaatiavõimele ja inimlikkusele. Vahepeal näidati uudistes pagulasteemat kajastades üht ja sama lõiku sellest, kuidas vabatahtlikud väikest last käest kätte andsid. Võite mind küüniliseks nimetada, aga samal eesmärgil avalikustati ka selle väikese uppunud Süüria poisi pildid. Traagiline, kuid rahvaga manipuleerimiseks kasulik. Võib-olla nüüd ollakse islandlaste moodi valmis ka mujal pagulasi oma kodudesse võtma. 

Samas räägitakse ikka ja jälle, et suurem osa pagulasi on noored täiselujõus mehed, kes tahavad lihtsa elu peale. Eks ole ka selliseid nende nn. laevapõgenike seas rohkem, sest kogu see reis on ikka üsna ohtlik. Pealegi on juba laevale pääsemine kallis. Samas on mul raske kaasa tunda mehele, kellel polnud väidetavalt raha, et nädal aega hotellis ööbida ning oma dokumendid korda ajada. Üllataval kombel oli aga neil kõigil mõni päev hiljem 450 eurot tagataskust võtta, et Saksamaale saada. Raske uskuda, et selline on sõjapõgenik. Pole siis midagi imestada, kui inimesed selliseid avasüli vastu ei võta. Kui pagulasel on ikka nutitelefon(id) ja mitme erineva riigi SIM-kaardid, siis millest me räägime. Mõnel neist on isegi nahka pleegitav kreem kotis. Ei, see ei ole nali. Kui aga piisavalt raha kokku kraapida pole, siis tuleb leppida põgenikelaagritega, mida Neil Gaiman tabavalt kummituslinnadeks nimetab.

Kui valjuhäälsetel vastasleeridel on kõik selge - kui sa pole meie poolt, siis oled meie vastu - siis suurem osa meist elab tegelikult hallis tsoonis. Tsoonis, kus me mõistame sõjapõgenikke ja tunneme neile kaasa. Tsoonis, kus me muretseme oma turvalisuse ja väikese, niigi hapra, riigi pärast. Keegi ei oska ju täpselt ette ennustada, mis saama hakkab ja kuidas pagulased ühiskonda sulanduvad. Me ei tea, paljud neist on mugavuspagulased. Võib-olla on nad kõik toredad, aga äkki on mõned tõrvatilgad meepotis. Ja olgem ausad, juba üks tilk tõrva jätab suhu halva maitse.