Tibutants ehk kuidas kanakari tibusid kasvatab

Kuna meil on ilmselgelt liiga igav elu, siis otsustasime kanad võtta. Või noh, tegelikult otsustas ema ühel päeval poe parklas tibusid nähes mõned koju ka tassida. Spontaansed ostud on ju alati kõige paremad, või mis? Ja nii me siis kasvatamegi tibusid, et neist mõne kuu pärast kanad saaks. Eks paistab, kui uhked need sulelised siis olema saavad.

Ei ole see tibukeste kasvatamine kergete killast. Koju toodi nad küll pappkastis, aga praeguseks elupaigaks on saanud vana küülikupuur. Sobib neile piiksuvatele tennisepallidele praegu küll, hiljem kolivad nad juba lauta Ruudi juurde. Seniks aga paterdavad nad puuris ringi, kust Timmu neid ilusti vaadata saab. Eks ta üritab käpaga ka katsuda, aga selle tegime me tema jaoks raskeks. Puuri alumine osa on papiga ümbritsetud ning pealt ei ulatu ta tibudeni. Nii ta siis istubki mõnikord puuri katusel ja lihtsalt vaatab neid.

Puuri kohal on vana lamp, mis tibudele sooja annab. No meil ei olnud kuskilt linnumammat võtta, kes siis tibude eest hoolitseks. Neil endil on kama kaks, mis neile sooja annab, peaasi et annab. Süüa nõuavad nad ka iga 2-3 tunni järel. Nii me siis toidame neid munaga, porgandiga, muruga, odrajahuga... Isegi kohupiima oleme paar korda andnud. Joogivesi on neil kogu aeg olemas ning nüüdseks on neil ka liivakarp. Nad peavad nimelt ka natuke liiva nokkima.

Ma ütlen, ilmselgelt on meil liiga igav elu, sest miks muidu peaks keegi endale tibud koju tassima. Normaalne inimene võtab kassi või hamstri või mõne muu toreda lemmiklooma. Meie aga avasime omaenese väikese tibula.

Everything At Once

Selle nädala soovituseks on küll paari aasta tagune lugu, aga sellegipoolest on see hea. Lenka lood on sellised toredad ning tänasesse pilvisesse/vihmasesse jaanilaupäeva sobib üks tore lugu nagu rusikas silmaauku.

How do I feel this good sober?

Uskumatul kombel pole ma juba kuus kuud tilkagi alkoholi joonud. Oma viimased paar pokaali veini võtsin ma ühel "jõulupeol" ning rohkem pole tahtnud ka. Kuigi jah, eks ikka kiputakse peaaegu igal üritusel pakkuma. Alkohol tundub olevat meie elu lahutamatu osa, nii et pole siin midagi imestada. Küll aga paneb imestama see, et inimesed ei suuda tihtipeale uskuda, et keegi vabatahtlikult vägijoogist loobub, ilma et tal selleks mingi mõjuv põhjus oleks. Mõjuvaks põhjuseks on ravimite tarvitamine ja autoroolis olemine. Tundub, et ma liigun üsna kultuurses seltskonnas, sest on ka inimesi, keda need asjad ei sega. 

Muidugi ei suuda naljahambad jätta kasutamata võimalust, et küsida kas ma olen rase. Kahjuks olen pidanud neile iga kord pettumuse valmistama. Titevarbaid ei saa niipea, nii et peavad nad millegi muu puhul jooma. Leidub ka selliseid, kes kardavad, et ma olen haige ja seepärast ei saa juua. Samas leiavad nad, et haigus on nagunii vähese viina viga ning seda annab parandada. Mul ei ole tõesõna mitte midagi viga, lihtsalt pole seda viinasoolikat. Tegelikult on asi vastupidi, mul on nüüd hoopiski palju parem olla. 

Mul hakkas pea alati valutama, kui ma olin alkoholi tarbinud. Ma ei räägi siin suurtest kogustest ja järgmisest päevast, vaid ühest klaasist ja umbes poolest tunnist. Ei aidanud ka see, et ma kõrvale vett jõin, peavalu tuli ikka. Mõne joogiga hullem, mõnega kergem, aga ta tuli. Seega otsustasin, et aitab küll. Nagunii maitseb kange alkohol jubedalt ning kokteilid on suhkrut täis. Lahjem kraam hakkab põiele ja kõik tekitab rämpstoidu isu. Mitte joomiseks põhjuseid küll ja küll. Ja nii ma siis nüüd keeldungi viisakalt alkoholist, kui seda pakutakse. Uni on parem, nahk ilusam ja, mis kõige tähtsam, peavalusid pole. 

'Cause I wanna be
Of alcohol or any drug at all completely free
But I self medicate with tea ;)

Hideaway

Seekord siis midagi teistsugust...

The Common Linnets - The Common Linnets (2014)

Albumi avarajaks on Eurovisioonilgi kõlanud esiksingel "Calm After The Storm". Lugu, mis on tõeline pärl ning mille atmosfäär on üsnagi eriline. Ilse DeLange'i ja Wayloni hääled sobivad hästi kokku ja tegelikult loobki esimene lugu terve albumi kuulamiseks õige meeleolu. Ei tasu aga ekslikult arvata, et duo kauamängiv koosnebki ballaadidest. Ka paari nädala taguse soovituse põhjal saab aru, et tegelikult on sel albumil ka rütmikamaid lugusid. "Arms Of Salvation", järjekorras kolmas pala, ongi just selline. Ja see on vana hea kantri.

Ballaadide juurde tagasi tulles aga peab tõdema, et "Broken But Home" on lihtsalt imeilus. Kui nii mõnegi arvates on "Calm After The Storm" terve albumi kõige ilusam lugu, siis minu arvates on selleks "Broken But Home".

Curled up in your sweater, took your coffee cup
You kiss me awake every time you wake up
There's a piece of my heart that you own, and it may be broken...
Broken but home

Kogu albumil kõlab rohkem DeLange'i hääl, mis on osalt ka mõistetav, sest just tema on ka enamus lugude kaasautoriks. Näiteks "Before Complete Surrender" ongi ainult tema päralt, meenutades natuke The Carpentersi, lihtsalt veidike folgilikum. Samas on albumi järgmine lugu Wayloni päralt. "Where Do I Go With Me" on mõnus kantriballaad, millist oleks võinud vabalt laulda nii mõnigi vanameister. Lugu on pärit Wayloni enda sulest, nii et pole ka ime, et ta seda üksi laulab. 

Mehe vokaal kõlab ainsana ka vesternpalas "When Love Was King". Tegu on tõeliselt hea looga, mis tekitab tahtmise üht korralikku vesterni vaadata. Albumi viimane pala on Ilse DeLange'i austusavaldus oma isale. Tegu on kauni looga, mis mõjub kui kirss tordil. Kogu plaadi ära kuulamine võtab 47 minutit kopikatega ning tegu pole kaugeltki mitte raisatud ajaga. 13 lugu tundub hoopiski vähe, aga kahjuks peab tõdema, et lisa ei pruugigi tulla. Loodan siiski, et duo otsustab samanimelise debüütalbumi järel veel mõne albumi välja anda. Samas, seda imelist sooritust võib olla üsna raske ületada.

And I've seen your legs, yeah, they're hairy too

Lady Gaga oma tuntud headuses/hulluses. (Pildi leidsin siit)

Kas mulle ainult tundub, või on suve saabudes ka rohkem igasuguste karvaeemaldustoodete reklaame? Talvel ma nagu ei täheldanud nii paganama palju Veeti oma teleriekraanil. Samas ei vaata ma tegelikult eriti palju telekat ja äkki ma lihtsalt satun siis vaatama, kui nemad seda reklaami näitavad. Kuigi jah, nii suurtesse kokkusattumustesse ma ei usu. Ja olgem ausad, Veet ja Scholl on lausa kõrvuti vaatamiseks/ostmiseks välja pandud, et suveks ikka jalad korda saaks. Ilusalongides on spetsiaalsed pakkumised samal teemal, nii et võib vabalt olla, et ka reklaame näidatakse rohkem. 

Soojemate ilmade saabudes kuulsin nii mõnelgi korral, kuidas naised kurtsid, et peab nüüd jälle karvu ajama hakkama. Nojah, talvel on karupüksid, aga suvel tahaks ju ikka seelikuga käia, seega tuleb tüütust karvkattest vabaneda. Sellest mina aga aru ei saa, miks seda kohustusena võetakse. Ja seda nimelt suvel. Mina arvan ikka, et kui raseerida/depileerida, siis igal ajal. Kui aga see nii jube tundub, siis seda mitte teha. Samas, meie ühiskond on nii "tolerantne", et eriti ei saagi muudmoodi. Me elame siiski maailmas, kus juhtub selliseid asju. Tuleb välja, et kogu selles raseerimisjamas võime aga süüdistada Gilette'i, sest just tema arvas, et peab oma toodet ka naistele müüma. 

Õnneks on siiski ka inimesi, kes teevad just seda, mida ise tahavad. Eemaldavad karvu sealt, kust ise tahavad. Teevad seda viisil, mille nad on ise valinud. Ütlevad aidaa just nii paljudele karvadele, kui ise soovivad. Alles hiljuti nägin üht naabrinaist karvaste kaenlaalustega. Tädi oli palava ilma puhul varrukateta särgi selga pannud ja teda ei häirinud need karvad üldse. Au ja kiitus talle, ma ütlen. Ka kuulsused jäävad tihtipeale kaamerate ette karvaste kaenlaaluste või jalgadega. Seejärel tehakse sellest küll suur uudis ja kuulutatakse tegu moefopaaks, olgugi et see igaühe enda otsustada peaks olema. Amanda Palmer on harjunud karvaseid kaenlaaluseid eksponeerima ja teda ei paista absoluutselt huvitavat, mis teised sellest arvavad. Samas, tegu on naisega, kes kirjutas sellise loo. 

Ma ei saa väita, et ise patust prii olen - eemaldan ju ka ise soovimatud karvad. Siiski ei leia ma, et see mingil kindlal aastaajal kohustuslik oleks, sest teen seda kogu aeg. Samas ei tee ma ka suurt paanikat, kui paar päeva raseerimata jääb. Võib-olla olen ma aga lihtsalt laisk logard. Ehk seepärast leiangi, et see olgu igaühe enda otsustada, kas seda teha või mitte. Kui sa ikka igal suvel kurdad, et pead talvel hoolega kasvatatud kasuka maha ajama, siis äkki polegi sel mõtet. Samuti ei arva ma, et see ainult naiste pärusmaa oleks. Tean mõnda meest, kes kaenla alt karvu ajavad või piiravad. Olen korra isegi venna selga vahatanud, sest tal viskas üle see, et ta libahundiga sarnanema hakkas. Seega mingu oma karvade kallale need, kes ise tahavad, mitte need, kelle peale lihtsalt paari karva pärast kõõrdi vaadatakse.

Home

Seekordne nädala soovitus tuleb Dolly Partoni uuelt albumilt. Kauamängiva nimi on Blue Smoke ning loo pelkirjaks Home. Selline mõnus kantrilugu, mida on targem kuulata, sest video ei pruugi igaühele meeldida.