friends

Käisime L-iga niisama jalutamas. Saime üle hulga aja jälle kokku ja rääkisime maast ja ilmast. Paar siidrit ja jalutuskäik talvises looduses. Lund hakkas sadama ning kogu aeg läks külmemaks, aga me ei lasknud end sellest segada. God I've missed this! Nii ammu pole nii hea olnud. 

Lihtsalt mõnus oli sihitult ringi hulkuda ning rääkida sellest, mis sülg suhu tõi. Ilma tsensuurita ning ennast tagasi hoidmata. Mõlemad teame, et need jutud jäävad meie vahele ning keegi teine ei saa kunagi teada. Brought back some memories. Mõnus, lihtsalt mõnus. Kahjuks ei suutnud ma lõpuks talle ikkagi nõu anda, sest pole ise sellises situatsioonis olnud. Ega ka tema mulle oska nõu anda :) Selles suhtes oleme me vist ikka täielikud hädapätakad, aga you live and learn. 

motorvate

Monday comes crashing in and all the world looks grey again

Gummy bears, bouncing here and there and everywhere.
High adventure far beyond compare.
They are the gummy bears.

Roheline tee, kummikarud ja mõnus muusika. Vähemalt on päeva lõpp talutav.

Arsti juures käidud. Õnneks oli bussis soe ja ilm ka soojem. Kogu selle aja, mis ma Tallinnas olin, sadas lund. Ilusat laia valget lund. Laiad helbed langesid tasakesti asfaldile. Nice.

Peale arstil käiku olen ma alguspunktis tagasi. Tuleb kardioloogia osakonnas ikka igasuguseid uuringuid teha jne jne. Põhimõtteliselt tuleb mul kohaliku kardioloogiga, kes mind igale poole mujale saadab, uuesti rääkida. Ainult paar minutit, aga tema jutule saan ma kahjuks alles 4. märtsil! WTF!

Hea uudis on see, et kõik põletikunäitajad on nii korras kui veel olla saavad. I'm a healthy person! *muigab irooniliselt* Ja autoimmuunhaigustega pole ka tegu. Vähemalt analüüside põhjal. Lihtsalt see süda...ma ei teagi, mis tal viga on. Keegi teine ka täpselt ei tea. Mis põhjusel? Mida teha tuleks? Nii palju küsimusi ja ikka mitte ühtegi vastust.

Me käisime emaga väljas söömas ka. Oi milline eneseületamine see ikka on :) Võiksin enda üle vist isegi uhke olla. Kuigi on küll selline tunne, et never again.

Ja inimesed võiksid mu vahtimise lõpetada. Nagu ma ka varem öelnud olen, et astu aga julgelt ligi ja tee juttu. Mul hakkab muidu imelik, kui mingi pool tundi mind vahitakse. Irw, ma olen kuulus :P

tonight's bedtime story

M*** S**** says (3:12):
killer robots from Mars invaded the backwards clock kingdom of Estonedia ruled by the beautiful Princess Trixi
she surely needed help from a Prince of a far off kingdom, who sent vast legions to help in her struggle
I'm running into dead ends

the robots got wind of this however and sent another army of vampire ducks to Estonedia to counteract the threat
Luckily the Prince was wise and had trained a group of monkey assassins to take out the ducks
and so they marched on and the epic battle began
between the joint forces of Estonedia and Ireland against the robots of Mars and the interesting sub battle of the vampire ducks vs the monkey assassins
oh and the ninja cowboys of course. Suffice to say, it was much too epic to put into words
but the Prince finally gained the upper hand, stabbed the evil Robot King, Golock with his sword of truth in an epic duel and won the day
he then moved in with the Princess and everyone lived happily ever after

oh yeah...

10 asja, mida ma enam kunagi teha ei taha...

...aga ikkagi teen

1. Ma ei taha enam kunagi bussiga Tallinnasse sõita. Hommikul pidin ma bussis surnuks külmuma ning nii ebamugavaid istmeid pole ma üheski bussis varem näinud. Veel vähem olen ma pidanud oma poolteist tundi seal kükitama. Kahjuks tuleb esmaspäeval aga seda uuesti teha.

2. Ma ei taha enam kunagi ühtegi arsti näha. Juba Polkovniku lesk teadis, et arstid ei tea midagi. Tänagi saadeti mind ühe arsti juurest teise juurde. Peale selle võeti veel verd ning saadeti röntgenisse. Esmaspäeval siis tagasi arstide juurde.

3. Ma ei taha enam kunagi bussi oodata. Eriti veel külma käes, aga ma tean, et mul ei jää midagi muud üle. *ohkab*

4. Ma ei taha enam kunagi pingil külma pitsat süüa. The best food in the world? Cold pizza. Nojah, aga imelik on ikkagi süüa, kui teised mööda kõnnivad. Kuidas ma tean, et ma seda nagunii jälle teen? Tegu on ikkagi minuga ju :)

5. Ma ei taha enam kunagi poodi minna. Nagunii pole sealt kunagi midagi osta. Veel vähem midagi sellist, mida ka tegelikult vaja läheks. Olgu, valetan, täna ostsin uue veekeetja, sest vana suri vanadusse.

6. Ma ei taha enam kunagi süüa pannkooke, milles on apelsinikooretükid. Peale ühe ülepannikoogi ei suutnud mina rohkem alla sundida. Seegi üksik üritaja tahtis peale igat suutäit taldrikule tagasi. Thank god for tea! Vähemalt sain selle koogikese alla loputatud.

7. Ma ei taha enam kunagi vastata küsimustele, mis puudutavad minu tervist. Kuulake mu juttu tähelepanelikumalt ning polegi küsimusi esitada vaja. Pealegi ei tea ma ammugi kõiki vastuseid. Nagunii pean sellistele küsimustele juba homme vastama.

8. Ma ei taha enam kunagi šokolaadi näha ka, veel vähem süüa. Viimase paari tunni jooksul on mul šokolaadist isu täis. *nosib india pähklit šokolaadis* Ma ju teadsin, et see juhtub :D

9. Ma ei taha enam kunagi terve päev põhimõtteliselt söömata olla. Me kõik teame, et on selliseid päevi, mil lihtsalt ei jõua süüa. Seega juhtub see varem või hiljem uuesti. Kahjuks. Minul on aga sellistest päevased ilge väikene kopp ees.

10. Ma ei taha enam kunagi halva mängu juures head nägu teha. Viimasel ajal on see liiga tavaliseks muutunud. Edaspidi luban, et ütlen välja, mida mõtlen. Ha, nagu see ka võimalik oleks! Ma olen piisavalt hea näitleja küll, et kõik uskuma panna, et asjad ongi hästi. Ohjah, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi. Naeratad ja noogutad and sit pretty.

right now, somewhere somebody stopped living

Tegelikult ongi täpselt nii. Sekundis pidi 1,8 inimest surema, minutis on üle 100 surma. Keegi jäi kuskil praegu auto alla, keegi suri vähki, keegi kukkus trepist alla, keegi sai südamerabanduse, keegi lämbus, keegi uppus, keegi jäi tulle. Igal hetkel keegi sureb. Nojah, olgem ausad, keegi ka sünnib selsamal hetkel, aga kes sellele ikka tähelepanu pöörab.

“If death meant just leaving the stage long enough to change costume and come back as a new character...Would you slow down? Or speed up?” - Chuck Palahniuk

Kumba teeksite teie? Mõned inimesed usuvad uuestisündi, aga kui see olekski nii. Kui olekski nii, et te sünnite uuesti kellegi teisena? Kas te siis jätaksite oma eluga ainult seepärast hüvasti, et teile see ei meeldi? Mõtlete, et küll see uus elu tuleb parem, küll see uus tegelane saab õnnelikuks. Nii oleks kõik ju palju lihtsam.

Imelik on mõelda, et just praegu keegi kuskil viskas sussid püsti. Veel imelikum on mõelda, et äkki tegi ta seda omal tahtel. Mul oli mõni aeg tagasi käe peal pikk kraaps. Kõigest kassiküünistus ning mõni küsis, kas ma tahtsin veene läbi lõigata. Kullakesed, kes neid veene siis niimoodi nüsib? Seda tehakse ikka piki veeni ning soovitavalt vannis.

Surm on midagi, mida paljud näivad kartvat. Ma ei saa aru mis põhjusega. Peale surma pole midagi. On seda siis nii väga karta vaja? Lihtsalt suled silmad ja seda igaveseks. Kõik läheb mustaks. Sa lihtsalt lakkad olemast. Pole mingit tunnelit ega midagi muud. On tühjus, pimedus. Kujutage ette, et lähete magama teadmisega, et enam kunagi silmi ei ava. Kujutage ette, et uinute teadmisega, et teie hommikut enam ei näe. Kas te suudaksite siis üldse uinuda?

Kui te saaksite teada, et olete surmavalt haige, aga on väikenegi võimalus, et jääte elama. Kas te võitleksite või annaksite kohe alla? Peaasi, et antaks inimesele võimalus. Ja kui võimalust pole, kas siis võtaksite endalt ise elu või kannataksite kõik ära?

Miks on nii, et inimesi, kes endalt elu võtavad, peetakse nõrgaks? Ma võin ausalt öelda, et tegelikult peab selleks ikka väga tugev olema. Niisama hirmutada ja ähvardada võib igaüks. Need, kes suitsiidi valivad, ei räägi sellest kunagi. Nad ainult mõtlevad sellest iga päev, iga tund, isegi iga minut. Miks on nii, et enesetapja on nõrk ja hädine inimhing, kes lihtsalt selle eluga hakkama ei saanud? Kurat, võtab ikka julgust küll enda eluküünal kustutada. Ma tean, et see pole nii lihtne, kui mõne jaoks tundub. Käsi ikka väriseb ning kogu aeg käib peas mõte, et ehk ma ikka ei peaks.

Kas te oleksite võimelised kellegi eest surema? On teie elus keegi nii tähtis, kelle eest sureksite? See on vist asi, mida kõik soovivad. Sisimas tahab igaüks, et keegi oleks valmis nende eest surema. Me kõik tahame seda, aga kas me kõik oleksime ka ise nii ennastohverdavad...

Ma pole kunagi matustel käinud. Ma vist ei suudakski kellegi matustele minna. Võib-olla on esimesed matused, kus ma viibin, mu enda omad. Ei me ette tea. Vahel nutan ma ka siis, kui põhimõtteliselt võõra inimese surmast kuulen. Eriti veel, kui tegu on õnnetuse või haigusega. Eriti veel, kui ma tean, et tegu oli hea inimesega. Ei, halvad inimesed ei vääri surma. Keegi meist ei vääri surma, aga see on paratamatus, millega tuleb meil leppida. Mida varem me seda teha suudame, seda parem meile endile. Loomulikult on lein tähtis, aga sellega ei tasu kunagi liiale minna. Kui me suudame leppida teiste inimeste surmaga, suudame leppida ka sellega, et endal tuleb kunagi surra.

Ma ei tea, miks ma viimastel päevadel nii palju surmast olen mõelnud. Ma ei tea, miks ma üldse sellele mõelnud olen. Kui ma kunagi väikese tüdrukuna ema käest surma kohta küsisin, käskis ta minul selliste asjade peale mitte mõelda ning banaani süüa. Praegu paneb see mind muigama, aga sel hetkel ei saanud ma midagi aru. Olid ka ajad, mil ma mõtlesin, et see oli temast inetu. Ta oleks võinud öelda ükskõik mida, aga ta lihtsalt jättis mu sinna teadmatusse. Ma saan aru, et ka tema ei tea sellest midagi, aga ikkagi. Ma pettusin millegipärast temas ja ma ei tea täielikku põhjust siiamaani.

Keegi suri just sel hetkel...

Love U Til I Don't

Oooooh I la-la-la-la-la-la love ya, until I don't
Oooooh I la-la-la-la-la-la love ya...
And if it takes me all my life just to get you out of my head
Well maybe I'd rather be dead

***

Ma sõin ära kaks pirni. Ilmselgelt liiga palju, sest mul on nüüd süda paha. Mina ja igasugune toit vist lihtsalt ei sobi kokku. Äkki peaks näljastreigiga algust tegema? Ei tea küll, mille pärast ma streikima peaks...

Ma pole magada saanud. Olen olnud lihtsalt mingis mõnusas udus ning mõelnud, miks kurat mu pea ikka veel valutab. So I don't know what's real, and what's not. Teki all oli natukene soojem, siin külmun ma küll varsti ära. Sõrmed on juba mõnusalt sinaka varjundiga. Ma kahtlustan, et jalad on täiesti sinised juba. Nojah, reiel võib praeguseks hetkeks sinikas ka juba olla, nii et sinine mis sinine :)

Nii kuradi külm on, et ma teeks hea meelega kasvõi perse alla lõkke. Valuvaigistid ei võta taas mu peavalu ära. Tegelikult valutab mul nüüd kõht ka. Õlg valutas juba varem ning ega põlvedega asi parem ole. Ma olen üks suur valukogum, mis liigub ringi mingi ime läbi. Mingi ime võiks need valud ka ära võtta. Please...Pretty please? Seda on vist liiga palju palutud. *ohkab südamest*

people are people

Ma arvan, et enamus juba teavad minu probleemi inimestega. Ma lihtsalt ei talu inimesi. Ei, ma ei karda neid, ma lihtsalt ei suuda nendega kaua ühes ruumis viibida. Võõrkehad olgu minu lähedusest kadunud. Raske on nende vastu vahel viisakas olla. Eriti siis, kui sa algusest peale neid enda lähedusse pole tahtnud.

Minu kannatus pannakse aga varsti proovile. Mu õe kooli- või klassikaaslane - kurat seda teab kumb - tuleb meile. Õnneks ainult üheks õhtuks. Kahjuks aga ööbib ta ka siin ning ma pean teda taluma ka hommikul. Jah, ma ei suuda sellise asjaga lihtsalt leppida. Ma ei taha näha hommikul esimese asjana mingit hambad laiali magavat võõrast :)

Ma tunnistan, et mul on probleem. Aga juba Stalin ütles, et pole inimest, pole probleemi. Seega on kasulikum neist inimestest, kes minus vastikust ja võõristust tekitavad, eemale hoida. Kui inimene ikka 3 kohtumise järel ka meeldima ei hakka, siis adjöö. Võin rahus karjuda NEXT!, sest muu lihtsalt pole võimalik.

Ma töötan üksi kõige paremini. Ma tunnen end üksi kõige paremini. No olgu, viimasega on nii nagu jumal juhatab. Vahel tahaksin ma tõesti kellegagi koos olla, aga neil hetkedel on see lihtsalt võimatu. Vahel on hoopis nii, et olen rahvamassis, aga tunnen end ikka üksi. Vahel on nii, et ootan kõigi lahkumist, sest nad lihtsalt imevad mu energiast tühjaks. Seda just siis, kui meil külalised käivad. Ma läheks parema meelega välja, kui kellegi oma koju kutsuks. Kodu on mu kindlus ja sinna igasugused ikka ei roni. Loodan, et see kedagi ei solva.

Jah, on vähe inimesi, kelle lähedust suudan ma taluda rohkem kui tunni või paar. Need inimesed on minu inimesed. Nad teavad, kes nad on. Nad teavad ka alati, millal mul isu täis saab. Nad ei imesta, kui ma äkki seltskonnast kaon, sest mul viskas üle. Terve päev kellegagi koos võib vahel olla ikkagi liigagi väsitav. Seega jah, nad on olemas. Vahel harva, aga ikkagi olemas. Kahjuks mitte sedasi nagu mina seda sooviksin, aga muudmoodi pole tegelikult enam võimalik.

Inimesed on inimesed on inimesed. Inimesed ei muutu. Kui muutuvad, siis vähe ja ainult mõneks ajaks. Vähemalt nii on elu näidanud. Võib-olla on inimesi, kes on täielikult muutunud, aga ma eriti ei usu seda. Iseloomuomadused on ja jäävad. Neid ei saa niisama lihtsalt muuta. Neid saab ainult vati sisse mässida ning teiste eest varjata. Kui kaua ja kui hästi, on juba igaühe enda teha.

Enamus inimesi on egoistlikud. Isegi siis, kui nad seda hästi varjavad. Loomulikult on igaühes meis väike egoist, aga mõni on tõeline megalomaan. Selliseid, kes teevad midagi isetut, tuleb tikutulega taga otsida. Mõni ütleb, et mina olen selline. Ma ise keeldun seda uskumast. Ma ei hakka ennast portreteerima kui täiuslikkuse kehastust, sest ma ei ole seda. Me kõik oleme täiuslikkusest kaugel. Jah, mul on oskus inimesi täiuslikena näha, aga väheseid. Ikka selliseid, kes on selle ka ära teeninud. Väikestest vigadest saab alati mööda vaadata, kuni on vaja midagi, mille tõttu inimesest lahti öelda. Siis on just need väikesed vead need, mida rõhutatakse. Irooniline või mis?

Ma ei talu inimesi, sest ma näen neist läbi. Ma ei talu inimesi, sest ma näen neis ennast. Ma ei talu inimesi, sest nad on inimesed. Ma ei talu inimesi, sest ma ei talu ennast. Kui ma ennast suudaksin taluda, siis ehk suudaksin taluda ka teisi enda ümber. Ma ei talu inimesi, sest ma vajan ruumi. Ma ei talu inimesi, sest ma olen kogu elu pidanud elama ühes majas veel 5 inimesega. Kui mul oleks koht, kus vaikselt omaette olla, suudaks ma neid võib-olla taluda.

Ah, mis ma jaman! Isoleerige mind ühiskonnast ning kõigil on parem ;)

better off dead

Oma vaimse tervise huvides ärge lugege kunagi saatekirju. Eriti veel, kui need pole lihtsalt saatekirjad, vaid 10 lk pikad aruanded teie seisundist uuele arstile, kes teiega alles 2 nädala pärast tegelema hakkab.

Veel vähem tuleb teile kasuks kõigi asjade kohta uurimine. See võtab mõned tunnid teie väärtuslikku aega ning jääb kummitama vähemalt mõneks päevaks. Einoh, loomulikult on hea teada, et teil ei ole suguhaigusi, aga te teadsite seda juba ka varem. Loomulikult on hea avastada, et leiti midagi, mida kannavad edasi puugid. (Eriti veel, kui teie arvates pole puuk teid hammustanud.) Loomulikult on hea avastada, et teile on sitaks palju ravimeid sisse pumbatud, aga kasu neist eriti pole olnud. Ka seda teadsite te juba varem.

Ma võiks siin nüüd üles lugeda kõik sümptomid, mis mul praegu on. Sellest tuleks üks kuradima pikk nimekiri. Ma võiksin siia kirja panna ka kõik saadud diagnoosid. Ma võiksin siia kirja panna ka kõik psühholoogilist laadi probleemid. Mu vaimne tervis on sama perses kui kõik muu. Nüüd tuleks ainult kõik lõpuks sealt persest välja tõmmata. Kaua võib!

Mingil hetkel viskab inimesel üle. Ehk peaks ka endale relva hankima ning siis mõned arstid ja oma järjekorda ootavad patsiendid pantvangi võtma. (Kes House'i ei vaata, ei saa aru.) Võib-olla siis saaks ma ka oma lõpliku diagnoosi ning lõpuks ka õiged ravimid. Jah, nii saaks ma vanglakaristuse või üliagara politseiniku tõttu isegi surma. Samas, surm ei tundugi nii õudne. Eriti veel, kui sa sellega paaril korral juba silmitsi oled seisnud.

better off dead, yeah better than this,
take it away cuz there's nothing to miss

Mul on selline tunne, et ma ei jaksa lihtsalt enam. Varsti kukun ma lihtsalt kokku ning jäängi voodisse. Nagunii ei taha ma sealt eriti lahkuda, aga pean. Alati pean. Iga päev pean. Igal hommikul pean ma jälle (tavaliselt jääkülmas) toas riidesse panema ning maailma astuma. Pean inimestega rääkima, pean neile otsa vaatama, pean nende kisa taluma. Tegelikult on nii, et nii mõnigi igapäevane heli on minu jaoks jube. Ma ei teagi, miks ma seda kõike talun ja muudkui edasi rühin.

Elu on kogu aeg armastanud mulle hoope virutada. Muudkui loobib kaikaid kodaraisse. Mina aga tõusen üles ja lähen edasi. Viimasel ajal on aga selline tunne, et olen näoli mudas ning üritan edasi roomata. Kogu aeg tuleb uus hoop, aga ma ikka rooman. Mis sest, et enam püsti ei saa, peaasi et edasi liigun. Kui ma nüüd alla annaks. Tegelikult pole mul eriti millegi nimel rabeleda. Pole millegi pärast elust kümne küünega kinni hoida, aga ma ikkagi teen seda. Ma ei karda surma, ma lihtsalt ei taha veel surra. Kui ma aga nüüd alla annaks, siis kukuks kõik kokku. Ma variseks mingi aeg põrandale ning hääbuksin vaikselt. Keegi ei saakski aru, mis mul viga. Parem olen see elav surnu edasi.

Kui ma tõesti kodust välja satun, siis on jube teiste inimeste nägusid vaadata. Nad märkavad mind ning nende silmis on siis mingi rõve kaastunne. Nagu ma oleksin surmavalt haige, kes kohe-kohe ära kõngeb. Eks mu ilgelt valge - vahel kollakas - nahk ja mustad ringid silme all hirmutavad inimese ära küll. Muidugi on tore ka see, et veresooned paistavad kõik mul aina paremini naha alt välja. Sinine hakkab silma küll. Vahel käed - või lausa terve keha - värisevad. Pealegi käin ma aeglasemalt kui mingi 80aastane. Enamus ajast on mul tänaval selline nägu ka, et miski teeks valu. Tegelikult teebki - kogu seda müra on liiga palju.

Kogu aeg kodus istudes kaoksin ma vist täiesti kuhugi teise maailma. Lihtsalt selleks, et mitte oma perekonnaga tegeleda. Ausõna, veidike segased on nad siin kõik. Keegi ei saa mulle pahaks panna päevi, mil ma mõtlen, et mul oleks parem mulla all. Vahel ma lihtsalt ei jaksa enam. Mul on endal nii palju probleeme, et raske on veel neid ja nende probleeme taluda. Ma võin ju distantseeruda, aga see ei vähenda nende mõju. Nad on osa minu igapäevasest keskkonnast. Just see keskkond mõjutab meid kõige rohkem. Just see keskkond aitab kaasa olukorra halvenemisele või paranemisele. Oleneb keskkonnast.

Ja siis on veel sõbrad. Tegelikult hakkab mulle üha enam tunduma, et polegi sõpru. On vaid inimesed, kes on alati olemas, kui neil mind vaja on. Ma olen õlg, mille najal nutta. Ma olen see, kes nõu annab. Ma olen sõnumitooja. Ma olen vahendaja. Ma olen see, kelle peale karjuda ja kogu oma sitt välja elada, sest ma lihtsalt ei tee sellest suurt numbrit. Ma olen see, kes usaldab ja usub. Ma olen see, kes andestab. Ma olen see loll, kes teeb ära asjad, millega nad ise hakkama ei saa. Olgugi, et ma olen sada korda õpetanud. Ma olen alati olemas. Iga kell, iga ilmaga,  igas olukorras. Minu peale saab alati kindel olla, aga mina ei saa enam kellegi peale kindel olla. Iga kord, kui jutt läheb minule ja minu probleemidele, öeldakse mulle lihtsalt, et ma saan hakkama. Seepärast ma enam eriti ei räägigi. Mul pole vaja, et poole lause pealt keegi ütleks, et ma saan alati hakkama ning seejärel jälle oma muresid edasi kurdaks. Tänan ei, see pole minu jaoks. Seega hoian kõik endale.

Ma olen alati saanud ainult endale loota. Enamus ajast olen ma nagunii kõigile teistele nähtamatu. Isegi mu oma ema jäi kunagi haiglasse hiljaks. Paar tundi küll, aga ikkagi. Ja viimane kord, kui ma haiglast välja sain, tuli ta mulle vastu. Rasket kotti tassisin ikkagi 5 päeva magamata ning täiesti ära vaevatud mina. Ma poleks kunagi osanud arvatagi, et 2 raamatut, dressid ja plätud nii kuradi rasked võivad olla. Nojah, nüüd on isegi teetass mõnikord liiga raske. Ma olen alati pidanud kõigega ise toime tulema. Isa ma eriti ei tunne. On lihtsalt üks tüüp, keda ma vahel näen. Ema ei kuula mind kunagi. Kõige toredam on siis, kui ta toast ka välja läheb, et mind mitte kuulata. Venna ja õega ei ole ma kunagi läbi saanud. Nemad on alati kahekesi ühe vastu olnud. Vanavanematega on selline lugu, et need rohkem kägisevad. Sellist asja ei suuda ma taluda. Vanaisa tahab ka rääkida ainult siis, kui ta täis on, aga mina ei talu purjus inimesi. Mul on oma lühikese elu jooksul nende vastu allergia arenenud. Ma ei talu enam isegi alkoholilõhna.

Ma olen inimvare, kes püsib püsti ainult mingi ime tõttu. Ma isegi ei tea enam, mis on see, mis mind veel koos hoiab. Kui ma füüsiliselt veel ehk vastu peaks, siis hullumeelsuse äärel olen juba pikemat aega. Ma ei tea, mis on selleks liimiks. Ma tõesti ei mõista enam, mille toel ma edasi liigun ning kõigega hakkama saan. Nojah, enam eriti ei saagi, aga ikkagi pole ma veel hullumajas. Ma pole ennast kunagi tugevaks inimeseks pidanud, mis sest, et teised seda muudkui kinnitavad. Ma olen täielik hädapätakas, aga kuidagi tulen ma kõigega toime. Võib-olla loodan lihtsalt helgemale tulevikule...ma tõesti ei tea...

How else can we survive?
Dead is the new alive

I started out with nothing and I still got most of it left

I can't lose what I never had
You can't take what I ain't got
When I'm happy, you won't make me sad
Depending on you all
Well I'm not
Cause I started out with nothing
and I still got most of it left

Kuna ühe tüübiga Steve'ist juttu tuli, polnud seekordset nädala soovitust vaja kaugelt otsida. Enjoy!

öised mõtted

"And by the way, everything in life is writable about if you have the outgoing guts to do it, and the imagination to improvise. The worst enemy to creativity is self-doubt."

— Sylvia Plath

Loen siin Plathi luulet, kuulan head muusikat ja kirun naissugu. Me oleme ikka jubedad ussid tegelikult küll. Noh, mitte kõik, aga enamus meist. Kohutav!

Kogu aeg on mingi hull konkurents. Kogu aeg on mingi hull tagarääkimine. Mind ajab see lihtsalt oksele. Kõik tahavad olla emamesilased, aga neid saab olla vaid üks. Kõik tahavad olla tähelepanu keskpunktis ja häbi sellele, kes julgeb rohkem tähelepanu saada.

Kuidagi on nii, et naistega on asjad alati nii keerulised. Lähed tüdrukutega koos välja. No nad siis valivad enne tükk aega, mida selga panna ja mida mitte. Loomulikult pead sina neile nõu andma. Pärast on hea sind kiruda, kui mõni meessoost isik neile tähelepanu ei pööra. Sina oled ju süüdi, et neil nii "nõmedad" riided seljas ja nii "rõve" meik. See, kui palju nad joonud on või mitu korda meiki laiali hõõrunud, ei mängi üldse rolli. Loomulikult tuleb enne klubisse minekut ka kellegi pool kokku saada ning natuke juua. Pole siis ime, et sõbranna poolel teel kõrgete kontsadega kraavi kukub.

Alati tuleb neile peldikusse kaasa minna. Arusaadav, kes ikka üksi minna tahab. Hiljem tuleb ka juukseid hoida, kui sõbranna peldikupotti juba kallistab. Ja sa ei tohi talle seda kunagi meenutada. Mitte kunagi! Ei järgmisel päeval, nädalal või kuul. Sajandidest rääkimata ;) Ja kojusaamine on omaette ooper.

Kui räägid mõnele sõbrannale midagi eriti salajast, siis on kindel, et mõne päeva pärast teab sellest terve küla, riigist rääkimata. Sul veab, kui ta seda twitteris kõigile ei kuuluta. Võid ka kindel olla, et kui sul on vaja seltskonnast varem lahkuda, siis hakatakse koheselt peale lahkumist sinu elu lahkama. Jah, sellest saab tähtsaim teema.

Pole siis ime, et kõik naised on jube paranoilised ja mõtlevad, et neid räägitakse kogu aeg taga. See on ju tegelikult tõsi.

Meestega on palju lihtsam. Nad ei vali eriti riideid. Võivad ka otse töölt tulla ning koos sinuga pubisse õlut libistama minna. Nendega ei pea sa kunagi koos vetsus käima. Sa ei pea nende käekotti hoidma. Sa ei pea nende käe alt kinni hoidma, sest nad ei suuda enam kontsadel korralikult püsti püsida. Sa ei pea kunagi nende juukseid hoidma. Sa võid nendega rääkida absoluutselt kõigest, ilma et peaksid muretsema, et sellest järgmisel päeval terve küla teab. Sa võid rahus neile oma muresid kurta. Nad ei kiida takka, et su ekspeika on täielik möku või et su ema on jah ülihoolitsev. Nad lihtsalt kuulavad su ära. Kui nad annavad nõu, siis ikka ratsionaalseid asju. Nad ei toetu emotsioonidele. Nad ei kärata sulle peale, et "sul ongi temata parem". Nad lihtsalt on olemas, libistavad vaikides oma õlut ning mõtlevad, et naised on väljakannatamatud. Ka sina nende seas :)

Mul on tutvusringkonnas rohkem mehi kui naisi. Millest see tuleb? Ma tõesti ei tea. Iga kord, kui ma jälle üritan endale mõne sõbranna leida, tuleb mingi hull jama. Mingil hetkel hakkab ta hullult oma välimuse kallal vaeva nägema ning minult kogu aeg nõu küsima. Mingil hetkel tahab ta mu asju laenata. Minu asjad on minu asjad. Ausõna, neid ei laena ma mitte kellelegi. Isegi oma õele mitte. Mingil hetkel hakkab ta rääkima, et mu vend on päris kompu. No kammoon, mina ei vaata teda sellise pilguga! Siis hakkab ta mind taga rääkima ning hakkab õpetama, kuidas ma oma elu peaks elama. Oksele ajab.

Seepärast ongi mul ainult 2 sõbrannat. Ühega räägin ma peaaegu kõigest, sest me oleme nii kokku kasvanud. Teisega teen ma lihtsalt lolle asju, sest ta on ainus, kes kõigi mu lollustega kaasa tuleks. Ülejäänud noored naisterahvad minu tutvusringkonnas on ainult mingid tuttavad, kellele ma lihtsalt tere ütlen ning vahel paar sõna vahetan. Ma kujutan ette, et nii mõnigi neist solvus nüüd seda lugedes.

Meessoost isikud aga...Mõni neist on kurb, et on seal kardetud friendzone'is. Seda ka ainult esimestel päevadel. Peale seda on kõik ok. Keegi ei pea pikka viha ning kedagi ei koti eriti. On paar isikut, kellele ma räägin ka rohkem, kui oma emale. Nad hoiavad alati oma suu kinni ning päris tihti suudavad hoopis mind õigele teele juhatada. Nii mõnigi nõuanne on nii mõnegi suure katastroofi ära hoidnud.

Kõik on kuidagi lihtne. Pole mingit teise elu elamist ega teise asjade laenamist. Seda viimast juba puht ilmselgetel põhjustel. Ei, mul ei ole veel ühtegi geist sõpra. Kas keegi pakub ennast? Ei, ma ei hakkaks talle oma asju laenama.

Põhimõtteliselt on nii, et kui ma oleksin olukorras, kus ma olen peaaegu hüsteerias ning pean kellelegi öösel kell kolm või neli helistama, siis helistaksin ma mõnele oma sõbrale, aga mitte oma sõbrannale. Miks? Mulle piisab sellest, et mina ulun ning paanitsen, mul pole vaja, et seda teeks ka isik toru teises otsas ;)

oraakel Winamp ütles nii

Sellest saab juba nagu väike traditsioon või nii. Eelmine aasta ennustasin, see aasta ennustan. Küllap teen seda ka järgmine aasta. Winamp jälle shuffle'i peale ning ongi selge, mida alanud aasta toob :P

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Olivia Newton-John - Hopelessly Devoted To You

My heart is sayin' "Don't let go.
Hold on to the end."
And that's what I intend to do.
I'm hopelessly devoted to you.

Oi kurat, päris täppi läks. Hakka või seda uskuma *itsitab*

2. Aasta 2010 põhiülesanne
The Clash - London Calling

London kutsub? Ma ei tea, minu sihiks pole kunagi London olnud, aga mine tea, mis juhtuma hakkab.

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu „mina“ 2010 aastal
Danko Jones - Never Again

The trouble with you is you gotta hole in the back of your head
You forgot all the things that we did, all the things that we went through
Baby I still love ya

Kui ma ise ka aru saaks.

4. Rahaasjad aastal 2010
Bif Naked - Sick

You make me... You make me sick.
You make me... You make me sick.
(I think I'm getting better)

Rahaasjad ajavad mul alati kopsu üle maksa. Asi ei tundu muutuvat ka sel aastal.

5. Sugulased ja naabrid 2010 aastal
AFI - Love Like Winter

Selle kohta ei oska ma midagi öelda...

6. Kodu aastal 2010
Shakin' Stevens - This Ole House 

Ain't a-gonna need this house no longer
Ain't a-gonna need this house no more

Seda, et ma ilgelt vanas lobudikus elan, tean ma ilma selletagi. Kuna ma aga seda enam ei vaja, siis see saab tähendada vaid kolimist. Väga naljakas ikka.

7. Armastus aastal 2010
Rise Against - Swing Life Away 

We live on front porches and swing life away
We get by just fine here on minimum wage
If love is a labor I'll slave till the end
I won't cross these streets until you hold my hand

Seega armastust on :) Kas sellest ka midagi välja tuleb, kurat seda teab.

8. Tervis aastal 2010
Mötley Crüe - Kickstart My Heart

Võib ma naeran end nüüd ribadeks?

Kickstart my heart
Hope it never stops
Ooh, yeah, baby

9. Partnerlus aastal 2010
Emilie Autumn - Photographic Memory

And so I'll wait for the sound of your footsteps

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010
Will Young - Leave Right Now

I think I'd better leave right now
Before I fall any deeper

Ongi parem enne jalga lasta, kui võõraste rahadega tegelema hakata. Samuti ka müstika puhul. Tõmban enne lesta, kui jamaks läheb. Seksi kohta ma nüüd ei teagi :)

11. Reisid aastal 2010
Tracy Chapman - Fast Car

You got a fast car
I want a ticket to anywhere
Maybe we make a deal
Maybe together we can get somewhere

Selge, peale lühikeste autosõitude siia-sinna ei ole mingit reisimist.

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010
Shinedown - Sound Of Madness

I created the Sound of Madness.
Wrote the book on pain.
Somehow I'm still here,
To explain,
That the darkest hour never comes in the night.

Raamat? Ärge ajage naerma. Pealegi ei suuda ma selle loo põhjal kuidagi otsustada, millised need uued kohustused oleks. Millega ma karjääri teen? Hullumeelsusega? Nice one.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010
The Wildhearts - Drinking About Life

What the fuck! I can't lose! It's my life! 

Why is it I can't keep you far enough away?

Ega see muud tähenda, kui seda, et nad kõik hakkavad jälle nõu andma kuigi ma seda ei taha. Kogu aeg ronivad nad mulle külje alla ning ma pean nendega suhtlema. Hea meelega oleks erak.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010
58 - All Of My Heroes Are Dead

I wanted to be just like you
All of my heroes are dead now
Left me here
In this wasted ghost town

Ma ei teadnudki, et mul mingid iidolid või kangelased on, kelle moodi olla tahaks. Nojah, tegu asjadega, mida ma ise ei tunnista.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks
Leaves' Eyes - Return To Life

I'm returning to life
I am back in your arms
Mother you give me hope
When I'm cold and alone

Emme kaitsva tiiva alla :)

Ma saan nüüd naerukrambid, aga see pole enam oluline.