“If death meant just leaving the stage long enough to change costume and come back as a new character...Would you slow down? Or speed up?” - Chuck Palahniuk
Kumba teeksite teie? Mõned inimesed usuvad uuestisündi, aga kui see olekski nii. Kui olekski nii, et te sünnite uuesti kellegi teisena? Kas te siis jätaksite oma eluga ainult seepärast hüvasti, et teile see ei meeldi? Mõtlete, et küll see uus elu tuleb parem, küll see uus tegelane saab õnnelikuks. Nii oleks kõik ju palju lihtsam.
Imelik on mõelda, et just praegu keegi kuskil viskas sussid püsti. Veel imelikum on mõelda, et äkki tegi ta seda omal tahtel. Mul oli mõni aeg tagasi käe peal pikk kraaps. Kõigest kassiküünistus ning mõni küsis, kas ma tahtsin veene läbi lõigata. Kullakesed, kes neid veene siis niimoodi nüsib? Seda tehakse ikka piki veeni ning soovitavalt vannis.
Surm on midagi, mida paljud näivad kartvat. Ma ei saa aru mis põhjusega. Peale surma pole midagi. On seda siis nii väga karta vaja? Lihtsalt suled silmad ja seda igaveseks. Kõik läheb mustaks. Sa lihtsalt lakkad olemast. Pole mingit tunnelit ega midagi muud. On tühjus, pimedus. Kujutage ette, et lähete magama teadmisega, et enam kunagi silmi ei ava. Kujutage ette, et uinute teadmisega, et teie hommikut enam ei näe. Kas te suudaksite siis üldse uinuda?
Kui te saaksite teada, et olete surmavalt haige, aga on väikenegi võimalus, et jääte elama. Kas te võitleksite või annaksite kohe alla? Peaasi, et antaks inimesele võimalus. Ja kui võimalust pole, kas siis võtaksite endalt ise elu või kannataksite kõik ära?
Miks on nii, et inimesi, kes endalt elu võtavad, peetakse nõrgaks? Ma võin ausalt öelda, et tegelikult peab selleks ikka väga tugev olema. Niisama hirmutada ja ähvardada võib igaüks. Need, kes suitsiidi valivad, ei räägi sellest kunagi. Nad ainult mõtlevad sellest iga päev, iga tund, isegi iga minut. Miks on nii, et enesetapja on nõrk ja hädine inimhing, kes lihtsalt selle eluga hakkama ei saanud? Kurat, võtab ikka julgust küll enda eluküünal kustutada. Ma tean, et see pole nii lihtne, kui mõne jaoks tundub. Käsi ikka väriseb ning kogu aeg käib peas mõte, et ehk ma ikka ei peaks.
Kas te oleksite võimelised kellegi eest surema? On teie elus keegi nii tähtis, kelle eest sureksite? See on vist asi, mida kõik soovivad. Sisimas tahab igaüks, et keegi oleks valmis nende eest surema. Me kõik tahame seda, aga kas me kõik oleksime ka ise nii ennastohverdavad...
Ma pole kunagi matustel käinud. Ma vist ei suudakski kellegi matustele minna. Võib-olla on esimesed matused, kus ma viibin, mu enda omad. Ei me ette tea. Vahel nutan ma ka siis, kui põhimõtteliselt võõra inimese surmast kuulen. Eriti veel, kui tegu on õnnetuse või haigusega. Eriti veel, kui ma tean, et tegu oli hea inimesega. Ei, halvad inimesed ei vääri surma. Keegi meist ei vääri surma, aga see on paratamatus, millega tuleb meil leppida. Mida varem me seda teha suudame, seda parem meile endile. Loomulikult on lein tähtis, aga sellega ei tasu kunagi liiale minna. Kui me suudame leppida teiste inimeste surmaga, suudame leppida ka sellega, et endal tuleb kunagi surra.
Ma ei tea, miks ma viimastel päevadel nii palju surmast olen mõelnud. Ma ei tea, miks ma üldse sellele mõelnud olen. Kui ma kunagi väikese tüdrukuna ema käest surma kohta küsisin, käskis ta minul selliste asjade peale mitte mõelda ning banaani süüa. Praegu paneb see mind muigama, aga sel hetkel ei saanud ma midagi aru. Olid ka ajad, mil ma mõtlesin, et see oli temast inetu. Ta oleks võinud öelda ükskõik mida, aga ta lihtsalt jättis mu sinna teadmatusse. Ma saan aru, et ka tema ei tea sellest midagi, aga ikkagi. Ma pettusin millegipärast temas ja ma ei tea täielikku põhjust siiamaani.
Keegi suri just sel hetkel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar