people are people

Ma arvan, et enamus juba teavad minu probleemi inimestega. Ma lihtsalt ei talu inimesi. Ei, ma ei karda neid, ma lihtsalt ei suuda nendega kaua ühes ruumis viibida. Võõrkehad olgu minu lähedusest kadunud. Raske on nende vastu vahel viisakas olla. Eriti siis, kui sa algusest peale neid enda lähedusse pole tahtnud.

Minu kannatus pannakse aga varsti proovile. Mu õe kooli- või klassikaaslane - kurat seda teab kumb - tuleb meile. Õnneks ainult üheks õhtuks. Kahjuks aga ööbib ta ka siin ning ma pean teda taluma ka hommikul. Jah, ma ei suuda sellise asjaga lihtsalt leppida. Ma ei taha näha hommikul esimese asjana mingit hambad laiali magavat võõrast :)

Ma tunnistan, et mul on probleem. Aga juba Stalin ütles, et pole inimest, pole probleemi. Seega on kasulikum neist inimestest, kes minus vastikust ja võõristust tekitavad, eemale hoida. Kui inimene ikka 3 kohtumise järel ka meeldima ei hakka, siis adjöö. Võin rahus karjuda NEXT!, sest muu lihtsalt pole võimalik.

Ma töötan üksi kõige paremini. Ma tunnen end üksi kõige paremini. No olgu, viimasega on nii nagu jumal juhatab. Vahel tahaksin ma tõesti kellegagi koos olla, aga neil hetkedel on see lihtsalt võimatu. Vahel on hoopis nii, et olen rahvamassis, aga tunnen end ikka üksi. Vahel on nii, et ootan kõigi lahkumist, sest nad lihtsalt imevad mu energiast tühjaks. Seda just siis, kui meil külalised käivad. Ma läheks parema meelega välja, kui kellegi oma koju kutsuks. Kodu on mu kindlus ja sinna igasugused ikka ei roni. Loodan, et see kedagi ei solva.

Jah, on vähe inimesi, kelle lähedust suudan ma taluda rohkem kui tunni või paar. Need inimesed on minu inimesed. Nad teavad, kes nad on. Nad teavad ka alati, millal mul isu täis saab. Nad ei imesta, kui ma äkki seltskonnast kaon, sest mul viskas üle. Terve päev kellegagi koos võib vahel olla ikkagi liigagi väsitav. Seega jah, nad on olemas. Vahel harva, aga ikkagi olemas. Kahjuks mitte sedasi nagu mina seda sooviksin, aga muudmoodi pole tegelikult enam võimalik.

Inimesed on inimesed on inimesed. Inimesed ei muutu. Kui muutuvad, siis vähe ja ainult mõneks ajaks. Vähemalt nii on elu näidanud. Võib-olla on inimesi, kes on täielikult muutunud, aga ma eriti ei usu seda. Iseloomuomadused on ja jäävad. Neid ei saa niisama lihtsalt muuta. Neid saab ainult vati sisse mässida ning teiste eest varjata. Kui kaua ja kui hästi, on juba igaühe enda teha.

Enamus inimesi on egoistlikud. Isegi siis, kui nad seda hästi varjavad. Loomulikult on igaühes meis väike egoist, aga mõni on tõeline megalomaan. Selliseid, kes teevad midagi isetut, tuleb tikutulega taga otsida. Mõni ütleb, et mina olen selline. Ma ise keeldun seda uskumast. Ma ei hakka ennast portreteerima kui täiuslikkuse kehastust, sest ma ei ole seda. Me kõik oleme täiuslikkusest kaugel. Jah, mul on oskus inimesi täiuslikena näha, aga väheseid. Ikka selliseid, kes on selle ka ära teeninud. Väikestest vigadest saab alati mööda vaadata, kuni on vaja midagi, mille tõttu inimesest lahti öelda. Siis on just need väikesed vead need, mida rõhutatakse. Irooniline või mis?

Ma ei talu inimesi, sest ma näen neist läbi. Ma ei talu inimesi, sest ma näen neis ennast. Ma ei talu inimesi, sest nad on inimesed. Ma ei talu inimesi, sest ma ei talu ennast. Kui ma ennast suudaksin taluda, siis ehk suudaksin taluda ka teisi enda ümber. Ma ei talu inimesi, sest ma vajan ruumi. Ma ei talu inimesi, sest ma olen kogu elu pidanud elama ühes majas veel 5 inimesega. Kui mul oleks koht, kus vaikselt omaette olla, suudaks ma neid võib-olla taluda.

Ah, mis ma jaman! Isoleerige mind ühiskonnast ning kõigil on parem ;)