öised mõtted

"And by the way, everything in life is writable about if you have the outgoing guts to do it, and the imagination to improvise. The worst enemy to creativity is self-doubt."

— Sylvia Plath

Loen siin Plathi luulet, kuulan head muusikat ja kirun naissugu. Me oleme ikka jubedad ussid tegelikult küll. Noh, mitte kõik, aga enamus meist. Kohutav!

Kogu aeg on mingi hull konkurents. Kogu aeg on mingi hull tagarääkimine. Mind ajab see lihtsalt oksele. Kõik tahavad olla emamesilased, aga neid saab olla vaid üks. Kõik tahavad olla tähelepanu keskpunktis ja häbi sellele, kes julgeb rohkem tähelepanu saada.

Kuidagi on nii, et naistega on asjad alati nii keerulised. Lähed tüdrukutega koos välja. No nad siis valivad enne tükk aega, mida selga panna ja mida mitte. Loomulikult pead sina neile nõu andma. Pärast on hea sind kiruda, kui mõni meessoost isik neile tähelepanu ei pööra. Sina oled ju süüdi, et neil nii "nõmedad" riided seljas ja nii "rõve" meik. See, kui palju nad joonud on või mitu korda meiki laiali hõõrunud, ei mängi üldse rolli. Loomulikult tuleb enne klubisse minekut ka kellegi pool kokku saada ning natuke juua. Pole siis ime, et sõbranna poolel teel kõrgete kontsadega kraavi kukub.

Alati tuleb neile peldikusse kaasa minna. Arusaadav, kes ikka üksi minna tahab. Hiljem tuleb ka juukseid hoida, kui sõbranna peldikupotti juba kallistab. Ja sa ei tohi talle seda kunagi meenutada. Mitte kunagi! Ei järgmisel päeval, nädalal või kuul. Sajandidest rääkimata ;) Ja kojusaamine on omaette ooper.

Kui räägid mõnele sõbrannale midagi eriti salajast, siis on kindel, et mõne päeva pärast teab sellest terve küla, riigist rääkimata. Sul veab, kui ta seda twitteris kõigile ei kuuluta. Võid ka kindel olla, et kui sul on vaja seltskonnast varem lahkuda, siis hakatakse koheselt peale lahkumist sinu elu lahkama. Jah, sellest saab tähtsaim teema.

Pole siis ime, et kõik naised on jube paranoilised ja mõtlevad, et neid räägitakse kogu aeg taga. See on ju tegelikult tõsi.

Meestega on palju lihtsam. Nad ei vali eriti riideid. Võivad ka otse töölt tulla ning koos sinuga pubisse õlut libistama minna. Nendega ei pea sa kunagi koos vetsus käima. Sa ei pea nende käekotti hoidma. Sa ei pea nende käe alt kinni hoidma, sest nad ei suuda enam kontsadel korralikult püsti püsida. Sa ei pea kunagi nende juukseid hoidma. Sa võid nendega rääkida absoluutselt kõigest, ilma et peaksid muretsema, et sellest järgmisel päeval terve küla teab. Sa võid rahus neile oma muresid kurta. Nad ei kiida takka, et su ekspeika on täielik möku või et su ema on jah ülihoolitsev. Nad lihtsalt kuulavad su ära. Kui nad annavad nõu, siis ikka ratsionaalseid asju. Nad ei toetu emotsioonidele. Nad ei kärata sulle peale, et "sul ongi temata parem". Nad lihtsalt on olemas, libistavad vaikides oma õlut ning mõtlevad, et naised on väljakannatamatud. Ka sina nende seas :)

Mul on tutvusringkonnas rohkem mehi kui naisi. Millest see tuleb? Ma tõesti ei tea. Iga kord, kui ma jälle üritan endale mõne sõbranna leida, tuleb mingi hull jama. Mingil hetkel hakkab ta hullult oma välimuse kallal vaeva nägema ning minult kogu aeg nõu küsima. Mingil hetkel tahab ta mu asju laenata. Minu asjad on minu asjad. Ausõna, neid ei laena ma mitte kellelegi. Isegi oma õele mitte. Mingil hetkel hakkab ta rääkima, et mu vend on päris kompu. No kammoon, mina ei vaata teda sellise pilguga! Siis hakkab ta mind taga rääkima ning hakkab õpetama, kuidas ma oma elu peaks elama. Oksele ajab.

Seepärast ongi mul ainult 2 sõbrannat. Ühega räägin ma peaaegu kõigest, sest me oleme nii kokku kasvanud. Teisega teen ma lihtsalt lolle asju, sest ta on ainus, kes kõigi mu lollustega kaasa tuleks. Ülejäänud noored naisterahvad minu tutvusringkonnas on ainult mingid tuttavad, kellele ma lihtsalt tere ütlen ning vahel paar sõna vahetan. Ma kujutan ette, et nii mõnigi neist solvus nüüd seda lugedes.

Meessoost isikud aga...Mõni neist on kurb, et on seal kardetud friendzone'is. Seda ka ainult esimestel päevadel. Peale seda on kõik ok. Keegi ei pea pikka viha ning kedagi ei koti eriti. On paar isikut, kellele ma räägin ka rohkem, kui oma emale. Nad hoiavad alati oma suu kinni ning päris tihti suudavad hoopis mind õigele teele juhatada. Nii mõnigi nõuanne on nii mõnegi suure katastroofi ära hoidnud.

Kõik on kuidagi lihtne. Pole mingit teise elu elamist ega teise asjade laenamist. Seda viimast juba puht ilmselgetel põhjustel. Ei, mul ei ole veel ühtegi geist sõpra. Kas keegi pakub ennast? Ei, ma ei hakkaks talle oma asju laenama.

Põhimõtteliselt on nii, et kui ma oleksin olukorras, kus ma olen peaaegu hüsteerias ning pean kellelegi öösel kell kolm või neli helistama, siis helistaksin ma mõnele oma sõbrale, aga mitte oma sõbrannale. Miks? Mulle piisab sellest, et mina ulun ning paanitsen, mul pole vaja, et seda teeks ka isik toru teises otsas ;)