Mötley Crüe - Saints Of Los Angeles

Album, mille nimeks pidi algselt saama The Dirt (samanimelise bestselleri järgi, mille autoriteks ei keegi muu, kui bändimehed ise). Saints Of Los Angeles on raamatu muusikaline versioon, kui nii võib öelda.

Mul kulus ikka jupp aega, enne kui seda siin kirjutama hakkasin. Nüüd on vähemalt kindel see, et ei ole esmase eufooria mõju all, vaid olen plaadi enda jaoks läbi seedinud.

On see siis hea album? Jah, minu arvates küll. Plaadi pealt fillereid nagu ei leiagi, igal lool on oma tähendus ja koht sellel albumil. Avarajaga "L.A.M.F." tervitatakse kõiki Los Angelesse. "Face Down In The Dirt" ja "What's It Gonna Take" on mõlemad otsejooneline rock. Esimseseks singliks sai "Saints Of Los Angeles", mis albumile ka nime andis. Loos teevad kaasa nende bändide ninamehed, kes koos Crüe-ga Crüefestil esinevad. Meeldejäävad on ka "Just Another Psycho" ja "White Trash Circus". Viimane neist on põhimõtteliselt bändi 27 aasta pikkuse karjääri kokkuvõtte. Viiamane lugu on ka põhjuseks, miks plaat plaanitust nädal aega hiljem poelettidele jõudis. Minu isiklikuks lemmikuks on seitsmes rada, "The Animal In Me". Selline mõnus ballaad, mille sõnad on väga huvitavad. Loomulikult ei tasu Mötley Crüe puhul sõnadest rääkida, sest need on alati huvitavad. Kuulake kasvõi selle albumi pealt sellist toredat lugu nagu "This Ain't A Love Song". Nüüdseks on väljas ka teine singel. Selleks on "MF Of The Year", mis on juhutumisi Tommy Lee lemmik.

Väga tore on albumi juures see, et Mick Mars on kirjutamisprotsessis taas rohkem osalenud. Tommy ja Vince ei saanud sellega eriti tegeleda, kuna neil oli palju eelnevaid lepinguid ning kohustusi, mis ootasid täitmist. Nikki on, nagu ikka, põhiline lugude autor. Seekord on ta albumi kirjutanud põhiliselt oma kaaslastega kõrvalprojektist Sixx:A.M. (DJ Ashba ja James Michael, kes oli ka produtsent). See, kes lootis plaadikaante vahelt leida ka pisikese raamatukese sõnade ja tänuavaldustega, peab pettuma. Selle asemel tasub aga külastada seda lehte, eal on olemas kõik vajalik.

Seda albumit üha uuesti ja uuesti kuulates saab selgeks, et ükskõik, mida Crüe teeb, kõlab see ikka nagu Crüe. Nüüdseks on aga eksperimenteerimise aeg läbi ning kõik liikmed on seal, kus nad olema peavad. Aga loomulikult, oma kõrv on kuningas, nii et kõik Crüe ja rockifännid võivad ise otsustada.

*Pilt pätsatud netist.

Bitch in plastic wonderland käis ameerika autosid vaatamas

Pole ammu kirjutanud. Sai American Beauty Car Show'l käidud. Ja eile polnud mingit viitsimist ega jaksu midagi kirjutama hakata. Kuna täna muud ei tee, kui sajab vihma, siis võin rahus kirjutada.

Reedel sai siis autodest pilte tehtud ja niisama mõnusalt chillitud. Esinesid Me, Myself & I ja Peer Günt. Mõlemat sai lava ees vaadatud ja ilusti kaasa elatud. Laupäev oli aga veelgi parem. Sai uuesti autodest pilti tehtud, sest päike paistis. Reedel oli enamuse ajast pilves. Sai kaasa elatud Singer Vingerile, Kosmikutele, Superhumanile ja loomulikult Hanoi Rocksile. Selle viimase pärast saigi ju tegelikult sinna mindud. Esinesid ka Groundhog Day, Agent M ja Taak. Neid vaatama ei jõudnud, esinesid nad ka väikesel laval. Minul oli suure lava juures hängida vaja :)

Väga lahe üritus oli. Tutvusin paljude uute inimestega. Siinkohal tervitangi neid kõiki. Vaevalt, et kõik enam mäletavadki, kes ma olen :) Ütleme nii, et joobeaste oli vist kõigil erinev ;) Kuna hea tuju oli kaasa veetud, siis sai lava ees kisatud ikka palju. Toodi lausa teistele eeskujuks. Jällegi sain aru, kui tuimad on eestlased. Mõne erandiga, kuid erand kinnitab reeglit. Ja kõik teised põhjamaalased, kes kohal olid, pole sugugi paremad. Põhjamaalased on aeglased ja pika taibuga, vist. Või on õllepudel või -tops parem kaaslane kui live muusika?

Väga hea energiasüsti sain Superhumani esinemisest. Kaasa laulma hakkasin kohe esimesest loost, millena tegid nad Brides Of Destructioni loo "I Don't Care". Loomulikult teadsin ma sõnu ja see jäi ka lauljale silma. Pärast sai bändimeestega pilti tehtud ja niisama natukene räägitud. Isegi kalli saime :D Täitsa päeva lõpus õnnestus meil juba tasuta plaatidega minema jalutada ;) Vot nii laheda bändiga tegu! Ei jõua ära oodata, et neid jälle kusagil näha.

Loomulikult oli suursündmuseks Hanoi Rocksi lavale tulek. Rahvas läks pöördesse. Me lõhkusime lava ees oleva piirde ka ära. Siis oli Meeskond kohe platsis ja sinna lava ette valvama nad jäidki. Ups! Michael Monroe on päris segane tegelane. Tema liikumist laval oli lausa lust vaadata. Arvestades seda, et tegu juba päris vana mehega. See loomulikult ei ole solvavalt mõeldud! Ronis ja hüppas ja kargas. Ka mul õnnestus paaril korral teda katsuda. Hiljem öeldi, et ma ei tohi enam kunagi käsi pesta :) Sai täiest kõrist igale laulule kaasa karjutud. Seekord õnnestus mul hääl isegi alles jätta. Hea tunne, et vahel saad ka seda, mida soovid. Tahtsin Hanoid näha, nägin. Need, kes kohal olid, teavad. See oli lihtsalt super! Neid läheks vaatama veel ja veel ja veel. Lava eest sain lõpuks tulema sõjahaavadega: sinikad ja kriimustused. Pole õrna aimugi, kuidas need sain. Aga nojah, sinikad on viimasel ajal kerged tulema. Ja seal lava ees ei saa arugi, kui midagi juhtub. Sa lihtsalt ei tee sellest välja, kui keegi sulle küünarnukiga ribidesse lööb või tagantpoolt selga lendab. Sul pole selleks lihtsalt aega, sest keskendud bändile, mida kogu oma elu näha oled tahtnud. 

Kolmel õnnelikul õnnestus aga bändiga lava taga kohtuda. Selle peale lubasime meie, kes sinna lolli näoga vahtima jäime, neile pärast peksa anda. Seda me loomulikult ei teinud. Vahel on teistel lihtsalt rohkem õnne. Mõni rõõmustas nende pärast väga siiralt. Mõni ronis lavale ja said sealt lava taha ja autogrammi. Siis oli kohe jama ning Meeskond ajas nad minema. Pärast sai nendega paar sõna juttu aetud ;) Naersime, et nad on nüüd kuulsad.

Pidu käis müüride taga hommikuni. Mina hommikuni ei jäänud. Lasin varem jalga. Võtsin kogu oma varanduse. Sinna kuulusid paar setlisti, trummipulk, medikas, plaat ja mõnede uute tuttavate msnid ja telefoninumbrid. Loomulikult ka eredad ja igavesed mälestused. Investeerige mälestustesse nagu mina 😉

Veel elan ehk käisin Rabarockil

Hääl ära. Kael valutab. Tegelikult kõik kohad, aga ma ei tee sellest enam välja. Vähemalt sain seekord tulema ilma suuremate sinikatega. Jee! Ja taas kord lasime rabakalt enne lõppu jalga.

Esimene päev algas pikka bussisõiduga Raplasse ja siis chillisime natuke aega seal ringi. Järvakanti viiva bussini oli veel aega. Ja siis sinna jõudes tuli veel oodata festivali algust. Seda sai tehtud tutvusi sobitades. Ma räägin kogu aeg, et rokirahvas on üks suur pere, aga keegi ei usu. 

Esimene päev oli ülikõva, ilm oli hea ja bändid olid head. Pilti sai ka tehtud. Pildid jõuavad ka kunagi üles. Vaadatud sai siis Psychoterrorit, Truckfightersit, natuke HU?d, Electric Eel Shocki, Helloweeni ja loomulikult Danko Jonesi. Helloween hakkas isegi mu vennale meeldima, veelgi rohkem aga Danko Jones. Danko ise küsis, miks nad varem Eestis esinenud ei ole. Kurat, mina ka ei tea, aga parem hilja kui mitte kunagi. Hea, et ära nägin. Võin kohe öelda, et kõik bändid - va. HU? - meeldisid mulle kohe väga. Loodan, et keegi ei solvu, kuid HU? ei ole lihtsalt minu maitse.

Teisel päeval sadas vihma. Lava ette kobisin ainult Pitchshifteri pärast. Plaan oli ka Black Lipsi vaatama minna, kuid see ei õnnestunud. Pilti sita ilma pärast ka ei teinud. Polnud tahtmist oma pisikest digikat ikka märjaks teha. Kahetsen, sügavalt kahetsen.

Pidasime ka Hixi sünnat. Oli selline vanakooli sünnipäev. Meil olid telgi laes õhupallid ja kartulisalatit ning Napoleoni kooki sai. Siinkohal tänaks kohalikku AjaO-d, kes festivali ajal pidi saama teise aastakasumi :) See pole muidugi sugugi üllatav.