some tea for my strange Emily

Lubasin pilte kingitus(t)est, seega peate te ka need pildid saama. Midagi muud üle ju ei jää. Raamatutega jäin ma igati rahule. Arvestades seda, et Emily raamatut ma ka tahtsin. Olin vaikselt juba väikest tripi raamatupoodidesse plaanimas :P Teine raamat on aga ideaalne pildiraamat. Seda loen ja näitan ma kunagi oma lastele ;)

Teekann, minu oma teekann. Päriselt minu :D Loomulikult saab sellest minu teepidude pärl. (Naerge nüüd, sest ma ise naeran.) Nüüd tuleb üks korralik serviis muretseda, sest see pisike punane (imearmsate valgete täppidega) sobib rohkem lastele. Samas, kes ei tahaks end lapsena tunda vahel :P

Ei, ma ei ole siiamaani neid teesid proovinud. Küll ma proovin, mul aega ju on. On ju? Tegelikult ei saa ju keegi meist selles kindel olla. Arvestades minu vedamist, võin ma homme vabalt surma saada. Jään näiteks auto alla. Õnnetusi ju juhtub.

Võib-olla homme õnnistan oma kannu sisse. Mul on hakanud üle viskama tassitäie kaupa tee tegemine. Teeks korraga ühe suurema laari valmis ja siis kaaniks. Oi kuidas kaaniks. Olen ikkagi ju teesõltlane.

Tere, mina olen Triin... ma olen teesõltlane. Probleemi tunnistamine on ju esimene samm? Olen tee vastu võimetu midagi ette võtma (välja arvatud selle joomine) ning see muudab mu elu väljakannatamatuks. (seda paska ei usu ma ju ise ka xD) Teine samm on kõrgema võimu tunnistamine. See kõrgem võim peaks taastama mõistuse. Tunnistan ausalt, et kui 12 sammu programm jõuab Jumalani, lasen mina jalga. Seega loodan, et kui keegi kuskil Anonüümsed Teejoodikud Teehoolikud moodustab, siis seda meest (või naist, kurat seda teab) asjasse ei segata. Kõik ei ole usklikud (ega ka ateistid).