teisipäev, 29. september 2009

of course some medication would be wise

Mul on mõned karbitäied rohtusid nüüd. Antibiootikume kirjutati. Loomulikult meeldib mulle neid tabletikesi kogu aeg krõbistada. Kellele ei meeldiks...

Köha jaoks ostsin mingid lahustuvad tabletid. Mulle meeldib tavaliselt nende vees lahustumist vaadata. Olen jah imelik, mis siis. Kuigi ma arvan, et see meeldib tegelikult paljudele.

Timmu elab sõna otseses mõttes mu kaela peal. Päris raske on tegelikult :) Aevastab ja siis jälle sikutab juustest jne jne jne. Väike elukas.

Käisin isegi raamatukogus ära. Poes käisin ka, ostsin uued tennised. Üks kolmandik rahakotis olnud rahast läks aga rohtude peale. Hea, et seda seal rahakotis üldse oli. Pärast pidin pool tundi bussi ootama. Ma kujutan ette, et võisin nii mõnegi ära hirmutada. Surnukahvatu tütarlaps musta mütsiga. Ma nagunii nägin välja selline, et kukun kohe kokku. Tunne oli ka selline. Ärkasin, tormasin bussi peale ning siis töllerdasin veel linnas ringi. Polnud midagi söönud ega joonud. Bussipeatuse poole minnes oli küll tunne, et kohe-kohe läheb pilt taskusse. Linnatänaval minestamine on loomulikult see kõige parem idee. Ma kujutan ette, et oleksin ilusti-kenasti kiirabis lõpetanud. See veel puudu...

Istusin peatuses ja vaatasin inimesi. Väljas on nii kuradi külm ja kohutav tuul tekitas tunde, et kohe lendan minema. Pakkuge, mida ma nägin. Naisi miniseelikutes ja lühikestes jakikestes. No tule taevas appi! Nii loll ei saa ju olla! Ei no, tegelikult saab, aga seda on raske uskuda. Ja veel küpses eas!! Mina käin juba pikemat aega mütsiga ning õhtupoolikul välja minnes on ka kindad käes. Olen mina imelik või on teised?

P.S. Ma ei saa sellest enam üle...

4 kommentaari:

  1. Kui ikka midagi öelda ei ole, siis inimene ei ütlegi midagi :P

    VastaKustuta
  2. ma lihtsalt pidin seda ütlema, kui tema kaelal elamisest juttu tuli xD

    VastaKustuta