going down

Mis mul öelda on? Mitte midagi peale selle, et see on nädala soovitus.

Enjoy!

ameerika autod ja mina

Peale kahte magamata ööd oli mõnus kell kuus hommikul voodisse kukkuda ning siis 5 tundi magada. Need viis tundi tundusid igavikuna.

Samas ei saa ma siiamaani aru, miks ma üritustelt alati kehavigastustega naasen. Näidati ju ainult ilusaid ameerika autosid ja tehti head eesti muusikat. Kõige toredam on muidugi see, et mul õnnestus oma sõrm veidi ära põletada. See on juba pikem jutt, aga pikk jutt on sitt jutt. Vähemalt ei läinud mul nii viletsasti nagu sellel tüübil, kelle käe mu õde katki hammustas :D Mina ei tea, miks ta seda tegi, aga tagajärge ma nägin. Hiljem otsisime plaastrit ning tüüp sai selle mingitelt abivalmis soomlastelt.

Loomulikult oli tore vaadata laagris kakerdavaid joodikuid, kes oma pudeleid maha pillasid. Kuna reaktsioonikiirus andis neil ikka sellises konditsioonis soovida, siis voolas pool kallist märjukesest maha :)

Lapsed loopisid friikartuleid ja mängisid veega, kuni mõni mees kraani kinni keeras ja voolikust enam vett ei tulnud. Väikemeestele olid telefoninumbrid käte peale kirjutatud, sest issid pidid laagris olema. Meile teadustati valjul häälel, et nad võivad igal pool olla ja et nad võivad ka kadunud olla :) Ühesõnaga oli kõik lubatud.

Mingil hetkel avastasin ma Ultima Thulet kuulates enda kõrval kana. See kana kukkus veel mu pead nokkima. Olgu, tegu oli lihtsalt mütsiga, aga mina ei suutnud enam tõsiseks jääda.

Nii mõnigi ei uskunud, et me Tixiga õed oleme. Samas ütlesid paar tükki kohe, et me oleme õed. Tehke nüüd siis selgeks, kuidas see inimaju töötab.

Kui ma pildimajandusega mingi aeg ühele pole saan, siis näete ehk pilte ka. Mõnele sai lubatud, et laen pildid MySpace'i. Nojah, neid pilte ikka on x)

Roosamanna udukogu

Hägune udukogu, milles ei kehti reeglid
Kuldsed raamid, milles purunenud peeglid
Valus igatsus, mis on kasvanud suureks
suuremaks kui õhkõrn elu

Piirid kadusid... või pole neid kunagi olnudki?
Inimesed, keda tegelikult siin polnudki
Magus valu, mis on paisunud suureks
suuremaks kui igaõhtune melu

Unelmad reaalsusega liialt segunesid
Haldjad ja deemonid ellu siginesid
Mälestused, mis on jäänud kaugele
kaugemale kui portselannõud

Veri, higi, pisarad - liiga palju sai neid
Roosamannas tegelikult käidi eri teid
Ühised hetked, mis taandunud kaugele
kaugemale kui armastuse jõud

just another breakdown

I'm falling apart again
And I can't find a way to make amends
And I'm looking in both directions
But it's make believe, it's all pretend

Minu elu... või vähemalt nii nad seda jama kutsuvad. Kõige mõnusam asi kogu maailmas on väike paanikahoog keset ööd. Eriti toredaks teeb selle väike tõsiasi, et mitte keegi kurat ei märganud. Küll mu õel on ikka sügav uni, et edasi nohiseda suutis. Mina ärkan küll iga kord üles, kui ta unes kasvõi sosistab...

My so-called life. Viimasel ajal on see üha rohkem puntraks muutuv... võib-olla on võimalik seda kõike mingi aeg ka lahti harutada. Praegu aga on mul motivatsioonipuudus seda teha. Ma ei viitsi tegeleda kogu selle jamaga, mis mu ümber toimub. Parem oleks vist elada omas mullis ja teisi ignoreerida...

Some of the ugliest things took the longest time to make
And some of the easiest habits are the hardest one's to break
And I'm not asking for value nor the pain but I am asking
For a way out of this lie

Inimene on oma harjumuste ori. Seda peaksid kõik juba teadma. Mina tean. Alati, kui arvan, et olen mõnest lahti saanud, siis tuleb ta taas... ja hullemini. Old habits die hard. Mõni ei kaogi kunagi... kahjuks...

I wonder if the things I did were just to be different
To spare myself of the constant shame of my existence
And I would surely redeem myself in my desperation
Here and now I'll express, my situation

Võib-olla teemegi kõike ainult selleks, et teistest erineda. Selleks, et välja paista. Selleks, et natukenegi seda ihaldatud tähelepanu saada. Selleks, et ennast mitte nähtamatuna tunda. Selleks, et olla inimene. Selleks, et olla keegi, selle asemel et olla mitte keegi... Kahjuks pole tihti üheski meie teost kasu. Ikka on keegi, kes ei märka. Ikka on keegi, kes ei saa aru. Ja see teeb alati haiget, sest need, kes ei märka, on need, kelle tähelepanu me otsime.

I created the Sound of Madness.
Wrote the book on pain.
Somehow I'm still here,
To explain,
That the darkest hour never comes in the night.
You can sleep with a gun.
When you gonna wake up and fight... for yourself?

Ma vihkan inimesi, kes tulevad mulle kurtma, kui kuradi raske neil on ja kui kuradi ebaõiglane see elu nende suhtes on, ise kunagi minu käekäigu kohta aru pärimata. Võib-olla on mul sel hetkel veel sitem ja ma pole õige inimene lohutama? Kas keegi kunagi selle peale ka mõtleb? Mina pean alati kõigi jaoks olemas olema. Mina pean alati tugev olema. Mina pean alati naeratama. Mina pean alati toetama. Mina pean alati lohutama. Mina pean, aga teised ei pea? Mina pean märkama, kui kellelgi on halb olla. Mina pean alati oskama midagi öelda... Argh! Kerige perse ja elage ise oma elusid! Mul on kõrini sellest, et te ise enda eest seista ei oska!!! Mina seda enam ka ei tee... (Jah, see tähendab, et ma ei anna enam kellelegi teie eest peksa.)

How did I get here
And what went wrong
Couldn't handle forgiveness
Now I'm far beyond gone

Võib-olla on see minu elu ülesanne. Olla endaga ummikus, aga aidata teised nende ummikutest välja... Selline jama ajab mind ennastki juba naerma, aga selline mulje jääb. Ma ei saa aga aru, mis kasu minusugusest labiilse närvisüsteemiga debiilikust olla saab. Järjekordne näide, et teoorias oleme me kõik tugevad? Aga praktikas?

My eyes are open wide
And by the way, I made it
Through the day

Ja päevale järgneb öö... Viimasel ajal pole need just kõige paremad olnud. No tegelikult pole seda ka päevad... Tee seda, tee toda. Mine sinna, mine tänna. Alati nii, nagu teised tahavad ja mitte kunagi nii, nagu ma ise tahan. Minu arvamus siin ei loe. Minu vajadused siin ei loe. Minu soovid siin ei loe. Kõige parem oleks vist siit jalga lasta... aga kuhu?

Sometimes goodbye
Is a second chance

See tundub tõele vastavat. Võib-olla oleks ka minu puhul sellest kasu? Siin on mul tunne nagu ma lämbuks. Miks ma teen seda, mida ma teen? Miks nad teevad seda, mida nad teevad? Miks?

The hardest question to answer
Is why