just another breakdown

I'm falling apart again
And I can't find a way to make amends
And I'm looking in both directions
But it's make believe, it's all pretend

Minu elu... või vähemalt nii nad seda jama kutsuvad. Kõige mõnusam asi kogu maailmas on väike paanikahoog keset ööd. Eriti toredaks teeb selle väike tõsiasi, et mitte keegi kurat ei märganud. Küll mu õel on ikka sügav uni, et edasi nohiseda suutis. Mina ärkan küll iga kord üles, kui ta unes kasvõi sosistab...

My so-called life. Viimasel ajal on see üha rohkem puntraks muutuv... võib-olla on võimalik seda kõike mingi aeg ka lahti harutada. Praegu aga on mul motivatsioonipuudus seda teha. Ma ei viitsi tegeleda kogu selle jamaga, mis mu ümber toimub. Parem oleks vist elada omas mullis ja teisi ignoreerida...

Some of the ugliest things took the longest time to make
And some of the easiest habits are the hardest one's to break
And I'm not asking for value nor the pain but I am asking
For a way out of this lie

Inimene on oma harjumuste ori. Seda peaksid kõik juba teadma. Mina tean. Alati, kui arvan, et olen mõnest lahti saanud, siis tuleb ta taas... ja hullemini. Old habits die hard. Mõni ei kaogi kunagi... kahjuks...

I wonder if the things I did were just to be different
To spare myself of the constant shame of my existence
And I would surely redeem myself in my desperation
Here and now I'll express, my situation

Võib-olla teemegi kõike ainult selleks, et teistest erineda. Selleks, et välja paista. Selleks, et natukenegi seda ihaldatud tähelepanu saada. Selleks, et ennast mitte nähtamatuna tunda. Selleks, et olla inimene. Selleks, et olla keegi, selle asemel et olla mitte keegi... Kahjuks pole tihti üheski meie teost kasu. Ikka on keegi, kes ei märka. Ikka on keegi, kes ei saa aru. Ja see teeb alati haiget, sest need, kes ei märka, on need, kelle tähelepanu me otsime.

I created the Sound of Madness.
Wrote the book on pain.
Somehow I'm still here,
To explain,
That the darkest hour never comes in the night.
You can sleep with a gun.
When you gonna wake up and fight... for yourself?

Ma vihkan inimesi, kes tulevad mulle kurtma, kui kuradi raske neil on ja kui kuradi ebaõiglane see elu nende suhtes on, ise kunagi minu käekäigu kohta aru pärimata. Võib-olla on mul sel hetkel veel sitem ja ma pole õige inimene lohutama? Kas keegi kunagi selle peale ka mõtleb? Mina pean alati kõigi jaoks olemas olema. Mina pean alati tugev olema. Mina pean alati naeratama. Mina pean alati toetama. Mina pean alati lohutama. Mina pean, aga teised ei pea? Mina pean märkama, kui kellelgi on halb olla. Mina pean alati oskama midagi öelda... Argh! Kerige perse ja elage ise oma elusid! Mul on kõrini sellest, et te ise enda eest seista ei oska!!! Mina seda enam ka ei tee... (Jah, see tähendab, et ma ei anna enam kellelegi teie eest peksa.)

How did I get here
And what went wrong
Couldn't handle forgiveness
Now I'm far beyond gone

Võib-olla on see minu elu ülesanne. Olla endaga ummikus, aga aidata teised nende ummikutest välja... Selline jama ajab mind ennastki juba naerma, aga selline mulje jääb. Ma ei saa aga aru, mis kasu minusugusest labiilse närvisüsteemiga debiilikust olla saab. Järjekordne näide, et teoorias oleme me kõik tugevad? Aga praktikas?

My eyes are open wide
And by the way, I made it
Through the day

Ja päevale järgneb öö... Viimasel ajal pole need just kõige paremad olnud. No tegelikult pole seda ka päevad... Tee seda, tee toda. Mine sinna, mine tänna. Alati nii, nagu teised tahavad ja mitte kunagi nii, nagu ma ise tahan. Minu arvamus siin ei loe. Minu vajadused siin ei loe. Minu soovid siin ei loe. Kõige parem oleks vist siit jalga lasta... aga kuhu?

Sometimes goodbye
Is a second chance

See tundub tõele vastavat. Võib-olla oleks ka minu puhul sellest kasu? Siin on mul tunne nagu ma lämbuks. Miks ma teen seda, mida ma teen? Miks nad teevad seda, mida nad teevad? Miks?

The hardest question to answer
Is why