SuperHuman - As Human As We Are (2007)

Enne, kui kõige tähtsama juurde asun, siis jah, tegu on selle plaadiga, mille ma bändi trummari käest peale kontserti sain. See on nüüd siis selge, võime edasi minna.

SuperHuman on Läti bänd, millele pani aluse kitarrist Uldis. Tema on ka põhiline lugude autor, seda koos laulja Kristianiga. Kui teate, millist muusikat teeb Tanel Padar & The Sun, siis teate, mida neilt lätlastelt oodata. Eesti publikule peaks bänd tuttav olema, sest on nad ju korduvalt ka siinmail lavalaudadel üles astunud.

Albumil on 11 lugu. Nende lugude seas on ka 1 cover. Selleks on Prince'i "Cream". Alguses tundus see üllatav, aga pärast kuulamist oli see täiesti arusaadav. Avarada "Lost In Time" juhatab su kohe rock'n'rolli maailma. Plaadi teine lugu "Voices" läheb sama teed. Selle loo juures on üks huvitav fakt, nimelt sõnad, mida sa lugeda võid ja sõnad, mida sa kuuled ei ole päris samad. Kohe soovid, et kuuleksid neid sõnu, mis kirja on pandud. Aga eks siin ole mängus tsensuur.

Ära märkimist väärib ka tõik, et bänd suudab kirjutada väga häid ballaade. On ju just ballaadid need, mis teismeliste tüdrukute südamed võitma peavad ja sedasi bändile fänne juurde võidavad. Loole "Hey You" on tehtud ka video, mida isegi MTV Eesti eetris paar korda näinud olen. Võin kohe ära öelda, et sellel lool ja ka lool "Overcome" teeb kaasa keelpillikvartett. "Overcome" on minu arvates parim ballaad. Lugu sellest, et ollakse valmis armastuse nimel oma nõrkustest üle saama.

Üks parimaid lugusid on üheksas rada "Transformation". Loomulikult on siin oma osa mängida ka sõnadel, nt. "sex and drugs are plenty". Plaat lõpeb looga "Alone". Selle südamliku ballaadi sõnum on nimelt selles, et peale suhet tuleb edasi minna. Üldiselt on tegu päris hea plaadiga. Tore on kuulda lugudes ka kitarrisoolosid. Kuna mulle meeldivad ka ballaadid, siis on see minu jaoks nagu rusikas silmaauku. Ja loomulikult kõige tähtsam pisiasi, kui rockbänd kaverdab Prince'i. See lihtsalt tekitab uudishimu.

Bändi kodukas
Bändi MySpace
Hey You video YouTube'is

*Pilt netist.

Unenägu või reaalsus

Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas. Mis juhtus, võite nüüd küsida.

Ta magas õndsalt und oma voodis väikeses katusekambris. Nii kaunis oli ta seal uinuvana. Ta pikad ripsmed olid imeilusasti kaardus. Ta nägi välja nagu ingel. Äkki aga avas ta silmad ja tõusis istuma. Ta lausa võpatas nähtavalt. Külm higi kattis kogu ta keha. Ei, see ei olnud unenäost. Alumisel korrusel toimus midagi.

Ta kuulatas, kikitas kõrvu veelgi. Alt tuli kõnekõminat. Seal oli tüli. Ta ei osanud isegi aimata, kes seal tülitseda võisid. Selles majas oli ju nii palju elanikke. Mõned tulid ja läksid, mõned jäid. Tal polnud õrna aimugi, kes ta naabritest praegu all olla võisid.

Ta otsustas alla vaatama minna. See aga oli viga. Ta hiilis vaikselt mööda treppi allapoole. Sinna, kust tulid hääled. Need tulid esikust. Järsku kõlas lask. Ta tardus paigale. Seal ta seisis keset koridori ja ootas, millal laskja ta avastab. Tal vedas, et ta trepist alla oli jõudnud, sest trepp on vana ja väsinud. Vahel kriiksub ta päris kuuldavalt.

Sammud. Ta süda pidi seisma jääma. Ta arvas, et need tulevad koridori ukse suunas, aga ei. Välisuks avati. Ta kasutas juhust ja hiilis akna juurde. Avas selle ja ronis välja. Sinna majja ta kauemaks jääda ei kavatsenud. Kuidas ta oleks saanudki?

Teda kuuldi. Ta sai sellest aru siis, kui tagasi vaadates aknal üht tumedat kuju märkas. Ta ehmus ka pani jooksu. Ainus võimalus pääseda on joosta. Lihtsalt joosta ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Ta ei tea, kas teda jälitatakse või mitte. Tagasi ta ei vaata ja ka kuulid ei vihise tast mööda. Seega tundub kõik veel korras olevat. Tundub, et ta on pääsenud.

Ta jookseb paljajalu inimtühjal tänaval. Öösiti on tühjad enamus tänavaid. Enam ei pea ta oma hirmu ja pisaraid varjama. Nagunii pole neid mitte keegi nägemas.

Ta aeglustab sammu. Ühte asja ta ei mõista. Kuidas on võimalik, et tema ainsana tüli kuulis? Ja lask!? Seda oleks ju pidanud kõik teised ka kuulma. Mis oli seal majas juhtunud? Ta ei tea seda täpselt. Ainus, mida ta teab, on see, et nüüd lamab seal esikus kellegi surnukeha. Kelle? Kes ta tappis? Seda ta ei tea. Miks see juhtus? Ta tunneb kaasa mõrvatu perele. Kui tal loomulikult üldse oli perekond. Kas tal üldse keegi oli? Paljudel selle maja elanikel nagu polekski minevikku ja perekonda. Neist ei räägita ja minevikku ei mainita. Ka tema oma mitte.

Ikka on tal tunne, et keegi teda jälitab. Ta vaatab selja taha, kuid seal ei ole kedagi. Ta ohkab kergendatult. Tundub, et oht on ikkagi möödas.

Ta hakkab tänavat ületama. Järsku märkab ta autotulesid, kuid on juba hilja. Auto kihutab talle otsa, jättes tema sinna tänavale surema.

Ta ärkab oma voodis katusekambris. Ta on külma higiga kaetud. Oli see vast unenägu! Ta tõuseb istuli. Järsku kuuleb ta hääli. Ta saab aru, et all tülitsetakse. Ta hiilib trepist alla, et teada saada, kes tülitsevad. Järku kõlab lask...

Isiklik Eeden

Vahel tuleb jätta hüvasti millegagi,
mis oli armsam veel kui enese elu.
Ei, see ei ole mingi suhe kellegagi,
vaid koht, mille rikkus suur melu.

Vahel tuleb aeg, mil lahkume kodust,
sest tuleb rajada taas nullist uus.
Viimane kord sulgeda tuttavat ust,
lahkuda majast, mis su lihas ja luus.

Vahel on vaja värskust ja uut algust,
lootuses mujal leida igatsetud rahu.
Tunneli lõpust näha natukene valgust,
lootust, et kõik uude kohta mahub.

Vahel tuleb teha otsuseid väga valusaid,
sest raskusi on me kõigi eluteedel.
Valada salajasi pisaraid kibemagusaid,
et lõpuks leida omaenda isiklik Eeden.

Sain lõpuks selle Murutari "Eedeni aia" läbi loetud. Kahju, et raamatu lugemiseks viimasel ajal eriti aega ei jätkunud. Igatahes, nüüd on ta läbi ja sellest raamatus inspireerituna sündis ka luuletus. Oleks seda inspiratsiooni igas asjas ja rohkem!