Kõik peaksid juba teadma, et ma elan üpriski looduskaunis kohas. Enamasti on tore vaadata, kuidas kits või jänes köögiakna all rohtu sööb, aga see pole ainult lust ja lillepidu. Talvel tegi üks tegelane meil ikka pahandust ka. Siiski, enamasti saame kõik rahumeelselt koos elatud.
Kui keegi arvab, et maal - kuigi ega me nüüd nii päris maal ka ela - on rahu ja vaikus, siis te eksite. Praegu teevad kõige suuremat lärmi kõrvukrätsu pojad, kes öösiti süüa manguvad. Kevadel kraakles kakk varestega, et nende vana pesa õue peal üle võtta. Kakupaar võitis ning varesepere kolis kastani otsa. Ega me enne päris täpselt aru saanudki, milles asi, kui kakulapsed kuuse otsas piiksuma ja ringi kakerdama hakkasid. Praeguseks on nad küll otsaga lepikusse jõudnud, aga kisa on kuulda ikka.
Kakupere tegemiste jälgimise tähe all ongi meie suvi tegelikult kulgenud. Pesast lahkus kaks poega, aga neid oli vähemalt neli. Neid võis ka rohkem olla, aga nelja me teame, sest ühe pooleldi söödud laip visati mingi aeg pesast välja ning mõned päevad hiljem paistis kahe suurema vahelt üks väiksem tegelane. Arvatavasti söödi ka tema ära, sest rohkem me teda näinud ega kuulnud pole.
Küll aga oleme näinud rebast, kes tihtipeale õue pealt läbi jalutab. See ajab närvi nii meie koera kui ka toas oleva kassi. Viimane jookseb aknalt aknale ja uriseb. Kitsede peale ta niimoodi ei urise, aga rebase pärast küll. Arvatavasti ajaks Timmu teda taga ka, kui vaid saaks.
Väga lahedad naabrid :)
VastaKustuta