Mõni ehk veel mäletab, et me võtsime suvel kanad. Oleme nendega siin vett ja vilet näinud, aga viimane nädal ületab kõik eelneva. Ühel õhtul tuli ema tuppa ja ütles, et laudas on mingi loom. Esialgu arvasime, et äkki on tuhkur, sest hais oli küll kõva. Igatahes oli jama majas.
Läks õnneks, sest sissetungija sõi muna, aga kanade kallale minek oli vaid aja küsimus. Hakkasime siis uurima, kas keegi teaks kedagi, kes selle looma kinni püüaks. Laudas jätsime tule ka ööseks põlema, nii heaks juhuks. Käisime iga natukese aja järel ka kontrollimas, kas kõik korras on.
Päeval olime rahulikumad, aga kuna meil on ka tööl vaja käia, siis õhtul oli loomakesel mõned tunnid aega. Selle aja jooksul jõudiski ta ühe kana murda. Nii ei jäänud meil muud üle, kui kanad ära tuua. Loomad linnud elutoas. Päeval kolisime nad esikusse, kus nad on praeguseni.
Peale pikki otsinguid leidsime lõpuks jahimehe, kes ka selliseid väiksemaid elukaid püüab. Peale mõnepäevast ootamist ja peibutise vahetust oligi pahalane käes. Tegu pesuehtsa mingiga. Ameerika naarits oli leidnud tee meie lauta. Heaks juhuks on püünis veel praegugi üleval, sest juba vanarahvas teadis, et parem on karta kui kahetseda. Nii ongi Ruts praegu laudas üksi ja vana koer valvab esikus kanu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar