I Would Die For You

I bruise easily

Mu sinikatesaaga on nüüd võtnud täiesti uued mõõtmed. Sellega, et mu jalasääred kogu aeg sinikaid täis on, olen ma juba harjunud. Jõudsin ära harjuda ka sellega, et tööl käies muutuvad ka mu reied samasuguseks. Nimelt on mul loll komme end kogu aeg ära lüüa ja õpilaste lauad ning nende nurgad on selleks ideaalsed. Või vähemalt arvavad nii mu reied. 

Sellega, et mu küünarnukid või käsivarred väikeseid sinikaid täis võivad olla, olen ma ka harjunud. Kes siis küünarnukki ära ei lööks? No ma saan ise ka ju aru, et sellise plekilise inimolendina võin nii mõnelegi võõrale vale mulje jätta, nii et hea vähemalt, et silm sinine pole. Höhöhöö.

Paarid päevad tagasi avastasin sinika täiesti uue ja huvitava koha pealt, nimelt roiete pealt. Veidi valus on see sunnik ka, nii et üsnagi imelik. Esiteks pole kuidagi võimalik sellist kohta ära lüüa. Ma arvan vähemalt. Teiseks pole keegi minu mäletamist mööda ka üritanud mul ribisid sisse lüüa ning selles haledalt feilinud. Ilmselgelt tulnukate töö, kas pole? 

Tegelikult vahet polegi, kuidas see järjekordne sinikas on tekkinud, asi on põhimõttes. Kas ma näen kunagi päeva, mil mul ei ole ühtegi sinikat mitte kusagil? Võib-olla alles siis, kui mind mullikillesse mässida ning valgete patjadega polsterdatud ruumi panna. Möönan, et padjad ei pea valged olema, värvilised padjad oleksid palju rohkem teretulnud. 

Kõik oleks vist korras, kui ise aru saaks, millest need sinikad tulevad. Tihti pole need väikesed müksud nii tugevad olnudki, aga ikka tekib ära löödud koha peale ilus plekk. Veel hullem on siis, kui isegi ei mäleta, et oleks end mingi aeg ära löönud. Hakka või arvama, et kõnnin unes või midagi...

Blow Me (One Last Kiss)

You don't know me...

...never will, never will 

Sa annad inimesele infokillukesi endast iga päev kolm aastat ning sulle öeldakse, et sa oled võlts. Sa oled kinnine. Sa ei räägi kunagi endast. Ilmselgelt pole see inimene kolm aastat sind kuulanud või ta ei ole suuteline ise suurt pilti kokku panema. Sina oled olnud aus ja usaldav. Sa oled talle rääkinud seda ja teist, mõeldes, et kõike korraga oleks liiga palju. Parem on osade kaupa inimesele selgeks teha, kui suur pasalasu su elu ikkagi olnud on ja kui katki sa tegelikult oled, olgugi et üritad näida tugev.

Paratamatult mõtled sa, et miks sa üldse vaeva näed. On ta ju ikka ja jälle ilmutanud märke sellest, et tegelikult ei jõua miski talle kohale. Või kui jõuab, siis ta lihtsalt ei mäleta kõike. Jah, oled rumal ja arvad, et ka kõigile teistele jääb absoluutselt kõik meelde. Ka pisiasjad. Nagu kellegi komme piprateri popkornina krõbistada või kellegi teise esimese lemmiklooma nimi või kellegi kolmanda lemmik jäätisekohviku nimi ja isegi aadress. Jah, sa oled rumal ja loodad, et kõik jääb meelde. Kõik jääb meelde ja ta teab, kes sa oled. Ta teab, kust sa tuled. Mõtled, et miks sa vaeva näed, kui ta nagunii mõne aja pärast kaob, et siis hiljem jälle välja ilmuda ja öelda, et sa oled nii kinnine. Nii kuradima kinnine, et räägid talle sellest, kuidas end meelega vigastad või kuidas peale õhtusööki näpud kurku pistsid. Jah, see on selge, et sa ei räägi talle kunagi mitte midagi.

Siis märkad end mõtlemast, et kes siis sind ikkagi päriselt tunneb. Kas selline inimene on üldse olemas? On see su sõber, keda sa tead juba 15 aastat? Vaevalt. Te võite küll nii kaua juba sõbrad olla, aga mingil imelikul kombel pole sa talle kunagi kõigest rääkinud. Jah, ta teab nii mõndagi, aga tal pole tegelikult õrna aimu ka, mis su elus toimub. Teda ei huvitagi, sest enamasti on põhiteemaks tema elu. Sa pead alati talle ja kõigile teistele nõu andma. See on sinu "töö". Kedagi eriti ei kotigi su enda elu, sest ilmselgelt on kellegi teise muresid liiga igav kuulata. Enda omad on alati tähtsamad, kas pole?

Õnneks avastad lõpuks siiski, et tegelikult on üks inimene, kes sind väga hästi teab. Imede ime, ka temaga oled sa tihedamalt suhelnud kõigest kolm aastat. Ta oli ainus, kes oli olemas, kui oli tõesti vaja õlga, mille najal nutta. Võib-olla seepärast polegi sa temaga rääkides kunagi kaitsepositsioonis. Võib-olla seepärast usaldad teda täielikult ka siis, kui tunned, et kedagi ei saa usaldada. Jah, sa tead, et sul on usaldamisega probleeme. See on ka üks põhjus, miks sa inimestele korraga palju ei räägi. Tema puhul see aga ei kehti. Ta teab sust liiga palju. Kui te kunagi tülli peaks minema, siis peaksid sa ta vist tapma, et ta jumala eest kellelegi midagi välja ei lobiseks. Kuigi, teda tundes, seda ei juhtuks ka siis, kui keegi teda piinaks. 

Selge on see, et usaldus tuleb ära teenida. Selge on ka see, et kui see on kord reedetud, siis seda tagasi ei saa. Just seepärast ei räägigi sa oma suurele sõbrannale kõike. Just seepärast hoiad end tagasi. Inimsuhted on keerulised. Arvatavasti mõtleme need ise keeruliseks, aga see polegi oluline. Võib-olla teavad sind kõige paremini su blogi alalised lugejad. See on isegi loogiline, sest tihti oled sa blogis avameelsem kui nii mõnegi tuttavaga. Sa jagad nendega oma muresid ja rõõme, enamasti muresid. Samas, ka blogis pole sa kõigest kirjutanud. Lihtsalt ei saa, sest ka need inimesed, kellest oleks nii palju kirjutada, võivad seda lugeda ning ennast ära tunda. Sa ei saa kirjutada sellest, kui palju haiget nende sõnad tegid või kui väga sa kardad, et nad võivad midagi väga hullu teha. Lihtsalt ei saa. Ja nii hoiad sa selle enda teada, nii et ka su lugejad ei tea kõike.

Kogu see mõtlemine paneb su pea valutama ja sa jätad selle drafti mõneks päevaks rahule. Sa oled inimvare ja leiad, et see teema on liiga raske hetkel. Avad selle hiljem jälle ning mõtled tükk aega, kas poleks targem see hoopis ära kustutada. Siiski otsustad "publish" vajutada. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?

Let's pretend that we are the same...  

Boy With A Coin

this is no board game

Pilt näpatud netist kunagi. Leiab selle ja teisigi vaimukusi siit.

Eile käisin poes ja pidin peaaegu kokku kukkuma. Mul hakkas järsku lihtsalt nii halb, et ise ka ei usu. Pilt hakkas varsti taskusse minema, mind päästis vesi ja KitKat. Kõige "toredam" kogu asja juures on muidugi fakt, et selline jama ei juhtunud esimest korda. Koju jõudes olin surmväsinud ja hiljem hakkas pea ka valutama. Ühesõnaga polnud seekordne 13 ja reede minu vastu eriti lahke. Veetsin oma päeva vegeteerides nagu kudend heeringas. Seega oli ainuõige otsus täna sõbrannaga jooma hakata, kui ta vihasena mulle helistas, et auru välja lasta.

Ilmselgelt pole me paari viimase aastaga üldse arenenud, sest taas jõime me pargipingil istudes. Täitsa nostalgia tuli peale kohe. Tundub, et üks väike osa minust on sellist jama isegi igatsenud. Väike klatš ja siider ning möödujate kommenteerimine. Täna õnnestus meil näha mingit naist, kes lapsele kogu aeg "mjäu" ja "kss-kss-kss" tegi. See tekitas kohe hea tunde, sest meie polnudki enam kõige veidramad ja nupust nikastanumad.

Igatahes lõpetasime me lauamänge mängides. Mängisime mingit ingliskeelset mängu, mis on põhimõtteliselt nagu Alias, aga 6-12 aastastele. Suur oli meie imestus, kui me pooli sõnu seletada ei osanud või neid üldse enne kuulnud polnud. Kas oli asi ära joodud alkoholikoguses või me olemegi nii lollid? Tahaks loota, et esimene väide peab paika, sest muidu oleks liiga häbi. Kuidas on võimalik inglise keele riigieksamil 98 punkti teenida, kui sa isegi 6aastastele mõeldud mänguga hakkama ei saa? Teiseks võtsime me minu toreda Maa mängu. No me tõesti ei tea kõiki neid 300 fakti. Veel vähem teame me neid faktikesi täis peaga. Nalja sai ja palju. Sõbranna teatas mitu korda, et see on palju parem kui klubisse minek. Hell yeah!

Selge on ka see, et me oleme ikka nii ebapopulaarsed kui veel olla saab. Eks me ole ise selles veidi süüdi. (Vaata pilti.) Keegi meid välja ei kutsu ja see, kellega sõbranna välja pidi minema, keskendus ka parema meelega mingile suvakale kutile, keda ta alles eelmisel nädalal kohtas. Seega polegi meil midagi muud teha, kui kibestunult pargipingil end täis lakkuda, teisi taga rääkida ning siis lauamänge mängida. Tundub ju täiesti loogiline asjade käik. Eriti siis, kui mitte keegi sulle tegelikult ei meeldi ja ainult su joomakaaslane ei saa su viha osaliseks. Küll on tore, et me teineteise silmi peast ei taha kratsida või šampusepudelit teineteisele sügavale perse pista. Seepärast me nii hästi läbi saamegi.

Torre De Babel