hooked on a feeling

Here in Pleasantville ehk tõelised ühikarotid oleme meie

They say I'm too young to really understand
They say I'm too old to be where I am
They say just fit in, you'll be just fine

Kuigi meil on kogu aeg sitaks õppida ja hommikul vara algavad loengud, on meil ikka aega pidu panna. Esmaspäeval oli ühe toakaaslase sünnipäev, eile minu. Seega kaks päeva järjest põhjust juua. Meil hakkab vaikselt taaraladu tekkima ning kruvikeeraja avab kõik veinid. Pool kümme trammi peale jooksmine on normaalne. Šampusepudeliga Hessis söömas käimine on normaalne. Poole ööni Bailat mängida ning tarka juttu ajada on ka normaalne. Täiesti arusaadav on see, et veini juuakse Cocaga ning see tegevus ajab juustuisu peale.

Kõrvaltoas on meil paar toredat vene neidu, kes reaalselt igal hommikul kraanikaussi nuuskavad. Või ma ei tea, mida kõike nad seal teevad. Ja päeva jooksul tehakse vähemalt neli korda süüa, oma toas, kuigi meil on ühisköök ja tubades on elektriseadmete kasutamine keelatud. Mingi ülekoormuse jutt kogu aeg ning kellelgi õnnestus oma toas toit ära kärsatada, mille tõttu meil siin juba häire oli. Meil aga veab, see häire lõugab täpselt ukse kohal. Lühidalt võib öelda, et igav meil siin ei hakka. 

Mina aga olen ikka veel sinikaid täis. See on see Tivoli. Ainult loll laseb end raha eest niimoodi läbi klobida. Ja veel KAKS korda! Käisingi ükspäev apteegis Badjaga 911 geeli ostmas. Isegi aitab natuke. Olgu värviga, kuidas on, aga vähemalt need sinikad ei valuta enam kogu aeg. Eriti see, mis reie peal on. 

Koolis käin ma ka väga korralikult. Esmaspäeval sinna ei jõudnud ja eile ka ühte loengusse ei läinud. No ma ei pea sita enesetundega kohale ronima ju. Lubasin, et oktoobris käin ilusti koolis. Näis, kas ma seda lubadust ka pean. Tegelikult tuleb pidada, sest meil on see karm kord.

Peaks magama minema, homme ka vaja kooli jõuda...

happy birthday to me

Mõned sünnipäevakingid saabusid juba eile. Seda ka ainult seetõttu, et ma veedan oma tänase toreda päeva loengutes. Vähemalt on ühikatuba nüüd kodusem :D

I start out with good intentions but mess it up like all the time

Kui ma aasta lõpus veel elus olen, siis elan ma veel kaua-kaua. Jah, inimesed, see oli ähvardus.

Ma olen nüüd vähemalt enam-vähem terve, nii et saan ilusti koolis käia. Kuigi jah, ma käisin eelmisel nädalal haigena ka koolis. Arst ütles, et seepärast mul asi hullemaks läkski. Tegelikult tuleb kohe voodisse jääda ja puhata ning teed juua, kui mingi viirus sind tabab. Oli kange tahtmine talle selgeks teha, et see ei ole kohe kuidagi võimalik, sest meie õppejõududel on toredad reeglid puudumise osas.

Oma esimese tunnika sain ma C. Ilgelt tore tegelikult, sest ma reaalselt ei suutnud nagu õppida. Samuti ei suutnud ma õppida ladina keele tunnikontrolliks, mis pooleldi aiataha läkski. Sõnade osa tuleb uuesti teha, pööramine oli mul ilusti selge. Nojah, mis seal ikka. Kaks rühmatööd on juba ootel ning teisipäeval on ladina keeles uus tunnikas. Võrreldes mõne teisega, on meil üsna palju õppida ja teha vaja kogu aeg.

Kooli kõrvalt tuleb leida aega ka isiklikuks eluks. Teisipäeval oli vanaemal sünnipäev, ma siis sõitsin ka trolliga maja ette. Olen ikka tubli lapselaps, keeleteaduse aluste loengus joonistasin vanaemale kaardi ka. Igatahes oli vanaema külaliste, kes olid kõik ilmselgelt pensionärid, seas huvitav isegi. Mind üritati vist täis joota, selline mulje lihtsalt jäi. Teiseks olid kõik vaimustuses, et ma ülikoolis õpin. Ütlesid, et inglise keelt läheb alati vaja. Rõhutasid ka seda, et loogiline oleks hiljem magistris õpinguid jätkata ning õpetajaks hakata. 

Eile käisime toakaaslasega tivolis. Ilgelt lahe oli. Kõige lahedam oli loomulikult see, et kõik need tüübid seal on venelased ning räägivad sinuga vene keeles. Olgu, Lasnamägi ka, saab aru, aga siiski. Igatahes oleme me üsna läbi klopitud ja seda sõna otseses mõttes. Mul on reie, käe ja põlvede peal sinikad. Super lihtsalt. Oleks me teadnud, et see nii karm saab olema, oleksime ainult teetassides istunud või tõuguga sõitmas käinud. 

Nüüd olete mu tegemistega uuesti kurssi viidud. Ma peaks veel veidi õppima, aga täna enam tõesti ei viitsi. Seega joon oma beershake'i lõpuni ning kuulan muusikat kuni öörahu hakkab. Kohe voodisse kerida ka ei taha. Oh seda rasket elu ikka...

bloodstained heart

Uus Põhjamaade moeillustratsioon

Käisime Hixiga augusti lõpus vaatamas näitust, mida ma ilgelt näha tahtsin. Soovitan seda kõigile moe- ja kunstihuvilistele, kes veel seda kaema pole jõudnud. Näitus on Rotermanni kvartalis avatud kõigile huvilistele veel paar viimaast päeva. Käige kindlasti enne 18ndat ära ;)

Anu Samarüütel-Long (Est)

Cecilia Carlstedt (Swe)

Cecilia Carlstedt (Swe)

Kätlin Kaljuvee (Est)

Kätlin Kaljuvee (Est)

Laura Laine (Fin)

Leana Salvet (Est)

Lovisa Burfitt (Swe)

Lovisa Burfitt (Swe)

Lovisa Burfitt (Swe)

Minni Havas (Fin)

Minni Havas (Fin)

Marju Tammik (Est)

Yeah it can get worse

Kui keegi arvas, et mu elu ongi nüüd lill, siis see keegi eksis rängalt, väga rängalt. Meil on hästi toredad õppejõud, kes lubavad semestri jooksul 2 või 3 korda puududa. Võrreldes kõigi teiste lebotamisega tundub ka see, et meile alati sitaks koduseid ülesandeid antakse, ebaaus. Kui selle kõigega saab veel hakkama, siis haige olemisega enam hakkama ei saa. Mu pea tahab kohe lõhkeda ning ninast tuleb ainult kollase-punasekirjut löga. See, et väljas üsna tuuline ja külm on, ei tee minu olemist kohe kuidagi paremaks. Tuleb ikkagi kahte loengusse jõuda ning nendes eepiliselt feilida. Mis ma muud seal ikka teha saan, kui minu õppimine piirdus uduse teksti vaatamisega. Või noh, tekst oli nagunii selge, aga minu pilk juba udune. Ja puududa ju ei taha, sest mine tea, mis semestri jooksul kõik veel juhtuda võib.

Hea meelega saadaks kõik kuradile, istuks bussi peale ja sõidaks ära koju. Magaks siin paar päeva ahju taga kahe teki all ning üritaks peale seda uuesti elama hakata. Kuna mu kohusetunne on aga nii suur, et südame ajab pahaks, siis sundisin endale hommikusöögi (kaks hädist võileiba) sisse ning ootan nüüd, millal kell nii palju saab, et trammi peale vaja joosta. See jooksmine saab selle tuulega muidugi tore olema.

Ma olen nagu mingi lasteaialaps, kes suvel on terve, rõõsa ja rõõmus, aga sügisel jääb teiste seltsis kohe haigeks. Ja siis inimesed imestavad, et mul mingid foobiad on. See on kõigest asjade loomulik käik. Ei noh, tegelikult võib ju mõelda, et sain lihtsalt külma, aga see pole nii huvitav. Ennast tunneb inimene ikka ainult siis paremini, kui kedagi teist süüdistada saab ja ilma süüdistamine pole sama, mis teise inimlooma süüdistamine. Viimane pakub kuidagi rohkem rahuldust, või mis?

Eriti tore on muidugi see, et meie ühikatuba asub täpselt nurga peal. Võite pakkuda, kui kuradi külm on see sein, mille najale ma praegu selga toetan. Seejärel pakkuge, kui külm on akna juures. Elu naerab praegu vist taas oma kurja naeru ja parastab. Olgu, mul on nagunii külmem kui kõigil teistel, eriti praegu, haigena, aga siiski...

Ma arvan, et mu püsilugejad võivad nüüd rahul olla. Taas tuli vingu ja hala. Või midagi sellist. Tegelikult ei oskagi ma seda niimoodi liigitada, vähemalt hetkel mitte. Ja kuidas ma siis veel 25 minutit ülikoolist jutustama peaks? Kui ma 5 tunni pärast veel elus olen, siis võib-olla kirjutan sellest, mis vahepeal teinud olen. Ütleme, et mul on üsna tihe graafik viimasel ajal olnud ning läheb arvatavasti veelgi tihedamaks. Sellest aga tõesti ja ainult siis, KUI ma veel elus olen. Või noh, elus võin ju olla, aga see ei tähenda, et ma elaksin. Kui see nüüd üldse arusaadav kellelegi oli, milles ma sügavalt kahtlen.

Nüüd aga löön ma läpaka kaane kinni ning loputan tassi üle, teen voodi ära ja torman trammipeatusesse. Mõnus, kas pole?

PS. Vabandan võimalike kirjavigade pärast, aga ma pole praegu just kõige paremas konditsioonis.

up here

enter telephone

Kuna ma lihtsalt varem pole selleni jõudnud. Valisin midagi, mis peaks tänasesse õhtusse sobima ;)

5. september

Mul on siiralt hea meel teile teatada, et ma olen veel elus ja terve. Minu esimene nädal tudengina on läbi ning teine just alanud. Ausalt öeldes tunnen ma end nagu mingi paganama zombie. Ühikaelu on suhteliselt normaalne, kui üle pea lendavate lennukite, haukuvate ja ulguvate koerte, kaugemal sõitvate rongide ning põranda kriuksumisega ära harjub. Ma, muide, ei ole veel ära harjunud. Minu jaoks on kõik see suur müra ning ma üritan kuidagi sellega toime tulla. Nii palju siis rahulikust ja vaiksest linnajaost.

Siiamaani on ainult üks loeng olnud. Või noh, tehniliselt kaks loengut keeleteaduse aluseid. Mõnus. Mõni oli isegi valesse kohta tulnud ning lasi peale paari lauset jalga. Vähemalt tundus, et oli valel ajal vales kohas. Teine variant on see, et tal oli lihtsalt igav või tahtis kuhugi minna.

Kui ma homme loengutesse ära ei kõnge, siis hakkab siin jälle elu keema. Vist.