Born This Way

saving grace

And some of us sail through our troubles

Some say eat or be eaten
Some say live and let live
But all are agreed as they join the stampede
You should never take more than you give

Vaatamata kõigile raskustele läks mul sel nädalal koolis üsna hästi. Eile õnnestus isegi üks 5 saada, kuigi ma polnud 3 nädalat tundides käinud ning läksin seda kontrolltööd tehes küll täiesti ehku peale välja. Ja kõigest kaks punkti maksimumist puudu.

Oleks ka esmaspäeval nii hästi läinud. Mul oli jube peavalu ning muusikaajaloos mingite palade kuulamine muutis asja ainult hullemaks. Väljas pidin ma täiesti ära surema, sest päike paistis ja lumi helkis kõik vastu. Ma tõesti mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Kui koju lõunale jõudsin, võtsin valuvaigistid ja kobisin voodisse, kuhu ma jäin päikeseloojanguni.

Õnneks õnnestus mul aga üks matemaatika kontrolltöö juba ära teha. Ja eksponentvõrrandite tööd ei pea ma üldse tegema :D Muusikaajaloo ja bioloogia teen järgmine nädal. Võib-olla ka ajaloo oma. Kirjandit pole mul aga üldse kirjutada vaja. I'm back in the game...

Kunagi hiljem kõigest muust...

the last dance

Clare Maguire - The Last Dance from FCF on Vimeo.

But we get what we deserve

Oh when you look deep into my mind.
That is so tired and weak from this life.
On the verge of fear all the time.
I feel like you left me here to die.

Nüüd, kus ma arvan, et ma lõpuks terve olen, tuleb välja, et homme on nii matemaatikas kui ka eesti keeles töö. Publistika kohta tuleva kontrolltöö teen ma veel ära, aga kuidas kurat ma matemaatikas eksponentvõrrandite töö ära teen, kui ma seda juba eelmisel aastal korralikult ei õppinud ning sel aastal just neist tundidest puudusin. Mul ikka veab, või mis?

Vähemalt ülehomseks ühiskonnaõpetuse tööks saan ma korralikult õppida. Seda loomulikult ainult siis, kui homme endale ikka materjali paljundan. Kui ma peaks selle ära unustama, siis võib keegi mulle vabalt peksa anda, ma absoluutselt ei pahandaks.

Ja see, et ma arvan, et terve olen, ei tähenda sugugi seda, et mul nüüd peas ka kõik korras oleks. Ma olen ikka edasi veidi napakas ja tõsiste probleemidega. Nüüd aga jääb mul vähem aega nendele keskenduda, sest mul on vaja keskenduda järeltöödele. Ja loomulikult ka tulevastele töödele, et rohkem järeltöösid ei tuleks...

drowning in tears

Don't let the bastards get ya down ehk tervenemine terendab silme ees

Palavik on alla läinud, mis oleks iseenesest ju hea uudis, aga kahjuks tähendab see taas unetuid öid. Kõrge palavik töötab paremini kui mistahes unerohi. Küll ma hakkama saan, alati olen saanud...mingit moodi.

Köha aga ei pruugi niipea ära kaduda, sest mu bronhidel on kalduvus kõige pärast ärrituda. Või midagi sellist. Nojah, ja selles olen ma vist ise süüdi, mitte minu lauajalast arst oma permanentse viirusediagnoosiga (mis - jumalale tänu - veidi muutunud on)...

Üritan siin mingil moel end vaikselt jälle ree peale saada, sest kaks nädalat koolist puududa on pikk aeg. Kui mitte öelda, et väga pikk aeg. Mul on vaikselt juba selline tunne, et kogu see lühikesevõitu veebruar lähebki järeltööde peale. Väga tore. Kõik on jälle täpselt nii nagu alati.

Peale selle kõige on hakanud mind kummitama jälle mõtted toredatest joonistustest, mis tuleb mingi aeg realiseerida. Tahaks veel ka lumisesse loodusesse pilte tegema jõuda, aga see on väga suure küsimärgi all. Kõige tipuks pean ma hakkama vaikselt ka eksamiteks valmistuma, sest kirjanduse koolieksamit ei tee ma elu sees ära, kui ainult paar päeva enne eksamit selleks õpin. Jah, ise olin nii loll, et selle valisin, aga mul polnud enam midagi muud valida. Õnneks olen ma enamus kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvatest teostest läbi lugenud ja sekka ka neid, mis kohustuslikud pole. 

Vähemalt on päeval valgem, kuigi ma tänavu ei jõua tõesti kevadet ära oodata. Alles siis tuleb elu sisse...

mää

Selle aasta esimesed. Timmu kartis neid lausa, sest need kakerdasid sihitult mööda kööki ringi ja määgisid peaaegu pidevalt.