Don't let the bastards get ya down ehk tervenemine terendab silme ees

Palavik on alla läinud, mis oleks iseenesest ju hea uudis, aga kahjuks tähendab see taas unetuid öid. Kõrge palavik töötab paremini kui mistahes unerohi. Küll ma hakkama saan, alati olen saanud...mingit moodi.

Köha aga ei pruugi niipea ära kaduda, sest mu bronhidel on kalduvus kõige pärast ärrituda. Või midagi sellist. Nojah, ja selles olen ma vist ise süüdi, mitte minu lauajalast arst oma permanentse viirusediagnoosiga (mis - jumalale tänu - veidi muutunud on)...

Üritan siin mingil moel end vaikselt jälle ree peale saada, sest kaks nädalat koolist puududa on pikk aeg. Kui mitte öelda, et väga pikk aeg. Mul on vaikselt juba selline tunne, et kogu see lühikesevõitu veebruar lähebki järeltööde peale. Väga tore. Kõik on jälle täpselt nii nagu alati.

Peale selle kõige on hakanud mind kummitama jälle mõtted toredatest joonistustest, mis tuleb mingi aeg realiseerida. Tahaks veel ka lumisesse loodusesse pilte tegema jõuda, aga see on väga suure küsimärgi all. Kõige tipuks pean ma hakkama vaikselt ka eksamiteks valmistuma, sest kirjanduse koolieksamit ei tee ma elu sees ära, kui ainult paar päeva enne eksamit selleks õpin. Jah, ise olin nii loll, et selle valisin, aga mul polnud enam midagi muud valida. Õnneks olen ma enamus kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvatest teostest läbi lugenud ja sekka ka neid, mis kohustuslikud pole. 

Vähemalt on päeval valgem, kuigi ma tänavu ei jõua tõesti kevadet ära oodata. Alles siis tuleb elu sisse...