Käisime täna kõik Nukitsameest vaatamas. Kuna õe kool oma etendusega kultuurimajja perehommikule oli jõudnud, siis pidime kõik vaatama minema. Mina, vend, vanaema, Hixi ja mingi aeg jõudis Matu ka kohale. Rahvast oleks võinud rohkemgi olla, aga meie viiekesi andsime oma panuse ikkagi ;)
Näidend oli lihtsalt super. Haapsalu Sanatoorne Internaatkool tõi Nukitsamehe lihtsalt tänapäeva. Nagu mu vend Hixile ütles, oli tegu "tuunitud variandiga". Tegu oli väga kaasaegse ja teemakohase näidendiga. Tegevuspaigaks oli saanud prügimägi ning ära sai mainitud ka see paljukirutud masu. Siga (siiski polnud tegu päris seaga) jooksis laval ringi, varesed (ka need polnud päris) lendasid ja kraaksusid midagi arusaamatut. Tegelikult tean ma väga hästi, mida nad ütlesid. Dekoratsioonid koosnesidki põhiliselt prügist. Ja seda prügi ikka oli ning sai isegi vahepeal juurde valatud.
Tore tükk oli. Peale etendust näidati katkendeid filmist ja külas oli ka selle režissöör Helle Karis. Natuke sai siis naisega ka räägitud. Olgem ausad, lapsed olid rahutud ja ei kuulanud eriti. See-eest vanemad kuulasid. Sai teada mõned huvitavad faktid ja kuulda mõndasid legende. Tore oli. Loodan, et teised nõustuvad.
Tere. Mina olen see naine, kellega räägiti. Kurb on nüüd kuulda, et lastel oli igav. Millised on ettepanekud - võibolla mitte enam publiku ette tulla?! Või mis võiks publikut huvitada?!
VastaKustutaParimate soovidega, Helle karis
Ma ei oska nüüd öelda, kas kõigil lastel oli igav. Mind ja lapsevanemaid huvitas see vestlus väga, sest paljud on Nukitsamehega koos üles kasvanud. Kahtlustan, et asi võis olla selles, et väiksemad ei saanud lihtsalt kõigest aru, millest räägiti. Neid huvitas rohkem ikka näidend ja katkendid filmist. Võib-olla oli asi ka selles, et lapsed ei püsi eriti ühe koha peal paigal ning tahtsid lihtsalt mängida.
VastaKustuta