Tibutants ehk kuidas kanakari tibusid kasvatab

Kuna meil on ilmselgelt liiga igav elu, siis otsustasime kanad võtta. Või noh, tegelikult otsustas ema ühel päeval poe parklas tibusid nähes mõned koju ka tassida. Spontaansed ostud on ju alati kõige paremad, või mis? Ja nii me siis kasvatamegi tibusid, et neist mõne kuu pärast kanad saaks. Eks paistab, kui uhked need sulelised siis olema saavad.

Ei ole see tibukeste kasvatamine kergete killast. Koju toodi nad küll pappkastis, aga praeguseks elupaigaks on saanud vana küülikupuur. Sobib neile piiksuvatele tennisepallidele praegu küll, hiljem kolivad nad juba lauta Ruudi juurde. Seniks aga paterdavad nad puuris ringi, kust Timmu neid ilusti vaadata saab. Eks ta üritab käpaga ka katsuda, aga selle tegime me tema jaoks raskeks. Puuri alumine osa on papiga ümbritsetud ning pealt ei ulatu ta tibudeni. Nii ta siis istubki mõnikord puuri katusel ja lihtsalt vaatab neid.

Puuri kohal on vana lamp, mis tibudele sooja annab. No meil ei olnud kuskilt linnumammat võtta, kes siis tibude eest hoolitseks. Neil endil on kama kaks, mis neile sooja annab, peaasi et annab. Süüa nõuavad nad ka iga 2-3 tunni järel. Nii me siis toidame neid munaga, porgandiga, muruga, odrajahuga... Isegi kohupiima oleme paar korda andnud. Joogivesi on neil kogu aeg olemas ning nüüdseks on neil ka liivakarp. Nad peavad nimelt ka natuke liiva nokkima.

Ma ütlen, ilmselgelt on meil liiga igav elu, sest miks muidu peaks keegi endale tibud koju tassima. Normaalne inimene võtab kassi või hamstri või mõne muu toreda lemmiklooma. Meie aga avasime omaenese väikese tibula.

Everything At Once

Selle nädala soovituseks on küll paari aasta tagune lugu, aga sellegipoolest on see hea. Lenka lood on sellised toredad ning tänasesse pilvisesse/vihmasesse jaanilaupäeva sobib üks tore lugu nagu rusikas silmaauku.

How do I feel this good sober?

Uskumatul kombel pole ma juba kuus kuud tilkagi alkoholi joonud. Oma viimased paar pokaali veini võtsin ma ühel "jõulupeol" ning rohkem pole tahtnud ka. Kuigi jah, eks ikka kiputakse peaaegu igal üritusel pakkuma. Alkohol tundub olevat meie elu lahutamatu osa, nii et pole siin midagi imestada. Küll aga paneb imestama see, et inimesed ei suuda tihtipeale uskuda, et keegi vabatahtlikult vägijoogist loobub, ilma et tal selleks mingi mõjuv põhjus oleks. Mõjuvaks põhjuseks on ravimite tarvitamine ja autoroolis olemine. Tundub, et ma liigun üsna kultuurses seltskonnas, sest on ka inimesi, keda need asjad ei sega. 

Muidugi ei suuda naljahambad jätta kasutamata võimalust, et küsida kas ma olen rase. Kahjuks olen pidanud neile iga kord pettumuse valmistama. Titevarbaid ei saa niipea, nii et peavad nad millegi muu puhul jooma. Leidub ka selliseid, kes kardavad, et ma olen haige ja seepärast ei saa juua. Samas leiavad nad, et haigus on nagunii vähese viina viga ning seda annab parandada. Mul ei ole tõesõna mitte midagi viga, lihtsalt pole seda viinasoolikat. Tegelikult on asi vastupidi, mul on nüüd hoopiski palju parem olla. 

Mul hakkas pea alati valutama, kui ma olin alkoholi tarbinud. Ma ei räägi siin suurtest kogustest ja järgmisest päevast, vaid ühest klaasist ja umbes poolest tunnist. Ei aidanud ka see, et ma kõrvale vett jõin, peavalu tuli ikka. Mõne joogiga hullem, mõnega kergem, aga ta tuli. Seega otsustasin, et aitab küll. Nagunii maitseb kange alkohol jubedalt ning kokteilid on suhkrut täis. Lahjem kraam hakkab põiele ja kõik tekitab rämpstoidu isu. Mitte joomiseks põhjuseid küll ja küll. Ja nii ma siis nüüd keeldungi viisakalt alkoholist, kui seda pakutakse. Uni on parem, nahk ilusam ja, mis kõige tähtsam, peavalusid pole. 

'Cause I wanna be
Of alcohol or any drug at all completely free
But I self medicate with tea ;)