If You Find Yourself In London Town

Sel nädalal siis Ginger Wildhearti uus singel, mille võite leida ta albumilt Year Of The Fanclub. Nime järgi võite juba isegi aimata, et suurtemate fännideni jõudis see pala - ja paljud teised - juba palju varem. Te peaksite teadma, et must-valge pildikeel mulle meeldib. Pealegi on see lugu nii Ginger kui Ginger üks lugu olla saab. Jätke siis laulus kõlavad näpunäited meelde.

Sixx:A.M. - Vol.1 Prayers For The Damned (2016)

Sixx:A.M. avaldas paar kuud tagasi oma duubelkogumiku esimese osa. Prayers For The Damned on siiamaani nende kõige raskekõlalisem album, mida annab kirjeldada kui kahe esimese plaadi ristsugutist. Kui Modern Vintage oli eklektiline kogumik täis erinevaid stiile ja mõjutusi, siis Prayers For The Damned on ainult Sixx:A.M.-i nägu. Seda juba kaanepildist alates, sest selle kujundas bändi kitarrist DJ Ashba. Plaadi produtsendiks oli taas laulja James Michael, nii et kõik on algusest lõpuni bändimeeste endi töö.

Avalugu ja esimene singel "Rise" tõmbab albumi korralikult käima. Ülestõusmine on mõnes mõttes terve plaadi teema. Laulusõnadest kumab läbi mõtteviis, et vaatamata kõigele tõusen ma ikka ja jälle üles, mind ei saa peatada. Pala "I'm Sick" meenutab kõige rohkem The Heroin Diaries Soundtracki. Albumi nimilugu on aga tummine ballaad, millele järgneb kohe teine, palju klassikalisem "Better Man". Mõlemas loos on väikene lootusekiir, mis Sixx:A.M.-iga alati kaasas käib.

"Can't Stop" räägibki sõna otseses mõttes sellest, et minategelast ei saa peatada. "Everything Went To Hell" on vägagi isikliku sisuga, selline olukord on tõesti lauljal olnud. Kui sa ikka oma partneri petmiselt tabad, siis kirjutad sellest hiljem laulu. Tegelikult olevat sel palal algselt hoopis teised sõnad olnud, aga need polevat sobinud. Nii tuligi Jamesil kõige hullem mälestus sõnadesse panna. Tulemuseks kaasakiskuv rokkpala. "The Last Time..." jätkab põhimõtteliselt sealt, kus eelmine lugu lõppes. See tõestab ilmekalt, et lugude järjestus pole sugugi suvaline.

Kogumiku lõpetab "Rise of the Melancholy Empire". Tunnistan, et esimesel kuulmisel tuli mul kananahk peale. Kuna ma sel ajal veidi tõbine olin, siis kirjutasin selle halva tervise arvele. Kui see aga hiljem kordus, siis pidin tõdema, et mehed said hakkama väga hea looga. Sõnad kirjutati peale Bataclani kontserdimaja rünnakut, nii et siin on sügavam tähendus. Järgmine album pidi algama täpselt sealt, kus "...Melancholy Empire" lõppes, nii et jääme ootama.

American Beauty Car Show 2016

Juba 16. aastat muutus kuurortlinn Haapsalu juuli keskpaigas väikeseks Ameerikaks. Tänavaid täitis kummikärsatamislõhn ja mitu tuhat tonni rauda. Vanemad ja uuemad ameerika autod olid puhtaks pestud ja läikima löödud. Kel endal sobivat marki neljarattalist pole, see rentis nädalavahetuseks endale meeldiva ning sõitis ikka kohale. Suurest peost tahavad ju osa saada kõik.

Sel korral polnud esimesel päeval ilmaolud just kiita, aga laupäevane päike tegi reedese vihma kõvasti tasa. Ka rongkäik ja kiirendus toimusid pühapäeval ilusa ilma saatel, olgugi et hommikul natukene tibutas. Mina käisin kohal teisel päeval, seega mul vedas. Mind meelitasid kohale peale autode ka välismaised esinejad. Nüüd võin uhkusega öelda, et nii Imelda May kui ka Beth Hart on oma silmaga ära nähtud. Võimsad naised.

Päeva alustasin autode uudistamisega. Kohale jõudsin natuke enne autode tutvustamist, seega jõudsin enne ka pilgu peale visata ning siis huvitamate masinate juures hoolega kuulata. Päeva esimene bänd oli Rusty Roaders, mille üks liige Haapsalust pärit. Publlik tõmmati rockabillyga nii käima, et paljud lausa tantsu vihtusid. Juba see oli omaette vaatepilt, sest kui tihti sa ikka näed ajastutruud stiili ja tantsu. Bändi uuenenud koosseisu tuleb ainult kiita, sest lood kõlasid küll nii, nagu oleks juba aastaid koos mängitud. 

Teisena astus üles vana hea Boogie Company. Muide, Kättemaksukontor ja Eesti Laul said mõlemad ära mainitud. Kasesalul jutt jooksis, seega mõnusad muusikapalad olid pikitud muheda huumoriga. Täpselt nii nagu peab. Rahvas tantsis ja naeris, naeris ja tantsis. Päike paistis, muusika oli hea ja seltskond niisamuti. Mida paremat veel tahta? 

Imelda May astus lavale veidi aega peale auhindade jagamist. Kui Imelda ütles, et on esimest korda Eestis, lausus üks mu tuttav, et ta võiks siia jäädagi. Ma loomulikult nõustusin. Peale selle, et ta lihtsalt sitaks hea välja nägi, laulis ta ka sitaks hästi. No olgu, mõlemat teadsin ma enne ka. Ilm oli selleks hetkeks küll pilve läinud, aga see ei paistnud enam kedagi morjendavat. Laval toimuv kiskus kaasa ning millelegi muule polnud enam aega mõelda. Välja arvatud paar soomlast, kes mõtlesid vist ainult selfidele, sest neid nad seal klõpsutasid ja ninapidi telefonis oldi päris pikalt. Siiski suutis Imelda ka nemad lõpuks kaasa laulma panna. Maailmaklassi esitus.

Peale seda jäin mina lava ette Beth Harti ootama. See tähendas aga seda, et DND jäi nägemata. Pole hullu, nad pole just minu teetass nagunii. Mõne aja pärast sai selgeks, et minu otsus oli õige, sest lava ette kogunes juba ammu enne DND etteaste lõppu päris palju rahvast. Pealegi, Beth oli ka üks põhjustest, miks ma üldse sinna üritusele läksin. See ootamine tasus ennast ära. Loodetavasti on nüüd kõigil selge, miks ta üks hinnatumaid bluusiartiste on. See emotsioon, mis ta hääles on, on lihtsalt kirjeldamatu. Beth Hart sai hakkama sellega, mis Imelda Mayl peaaegu õnnestus. Nimelt suutis Beth pisarad lõpuks välja kiskuda. Ise ta tänas meid mitmel korral, sest meil õnnestus tema tuju tõsta. Ta olevat enne lava taga isegi nutnud, aga publiku soe vastuvõtt ja pidev kaasaelamine tegi kõik paremaks. Seda muutust oli ka ta näost näha ning oli aru saada, et see tänutunne oli tõeline. 

Olgu veel mainitud, et muidu jahe põhjamaine publik ei tahtnud ühtegi artisti niisama ära lubada. Marulise aplausi ja hüüete saatel üritati kõigilt lisalugusid välja meelitada. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kõik olid otsustanud ühe jutiga oma setlisti algusest lõpuni ette kanda. Samas on see festivalide puhul ka üsna tavaline. Samuti tuleb tõdeda, et sel korral ei täheldanud ma ka eriti purjus kodanikke, kes kõiki teisi tülitanud oleks. Paar üksikut jäi silma, aga need leidsid enamasti teineteist ja jätsid enda ümber olevad inimesed rahule. Üsna kultuurne rahvas oli :) 

Ka sel aastal leiab rohkem pilte Facebookist. Album on ilusti kõigile avalikult nähtav, mida mul seal ikka varjata. Muide, ma olen sel korral oma fotode üle päris uhke isegi. Väikese järeltöötlusega on neist üsnagi professionaalse väljanägemisega kaup saanud. Läks õnneks.

Free To Love

Kuuldused minu surmast on selgi korral liialdatud. Siin on viimasel ajal päris vaikne olnud, aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Nüüd on taas aeg nädala soovituse käes. Brendan Macleanil tuli alles hiljuti välja EP funbang1. Teie ees on selle viimane singel. Taas pean ütlema, et ka video on äge.