Oh step into Christmas with me

Suured söömispühad on selleks korraks läbi. Kas ma olen ainus, kes kergendatult ohkas? Päriselt ka, mulle meeldivad jõulud, aga kogu see sinna juurde kuuluv sigin-sagin on liiast. Vähemalt minu jaoks. Ma suudaks võib-olla ühe päeva üle elada, aga kolmanda päeva õhtuks käivad mul absoluutselt kõik inimesed närvidele. Terve eilse päeva ma lihtsalt olin. Ma ei saa öelda, et vedelesin niisama, sest igapäevased toimetused vajasid tegemist, aga ma üritasin teha nii vähe kui võimalik. Hea meelega oleks maganud nii umbes 24 tundi...

Meil oli sel korral esimesel jõulupühal pikk laud ja puha. No selline väikestviisi suguvõsa kokkutulek, mida mitte keegi tegelikult ei taha, aga kõik ikka kaasa teevad. Olgu, asi pole veel nii hull. Teate ju kõik neid toredaid jõulufilme, kus terve pere koos on ja kõik kuidagi kiiva kisub. Meil läks sel korral enam-vähem õnneks, nii et päris selle video moodi kõik ei olnudki. Võib-olla järgmine kord.

Meid ei olnudki tegelikult nüüd nii palju selle suure laua ümber, kõigest 14. See-eest on kolm tegelast alles üsna väikesed, seega võite ise ette kujutada, mis meie uhke jõuluõhtusöögi juures toimus. Lapsed olid rohkem laua all või jalgupidi diivani peal kui kusagil mujal. Hea uudis on aga see, et pooled piparkoogid söödi ära, nii et ma ei pea veel märtsikuus neid mugima. Samas, see võib ka halb uudis olla, oleneb vaatenurgast.

Halb uudis on aga see, et mingil hetkel võtsin ma peavalu tõttu valuvaigistit. Eks selles oli süüdi tõsiasi, et kõik kõigist teistest üle karjuda üritasid. Selline lärm käib mul alati üle jõu. Peale kaine autojuhi olin ma ainus täiskasvanu, kes alkoholi ei tarbinud. Nagu arvata võite, siis oli see vahepeal ka jutuks. Siiski ei arvanud keegi, et mind tuleb nüüd ruttu ümber kasvatama hakata või siis hoopiski üle kuulata. Kõik lihtsalt leppisid sellega. Tuleb jälle tõdeda, et meie jõulupidu oli igavam kui mistahes filmis. Kurb.

Kuigi sai alguses kohe kokku lepitud, et mingit kinkide jagamist ei tule, siis päris nii ei läinud. Meie poolt sai onu pere suure kommikoti, kust seest võis leida midagi ka täiskasvanutele. Meie omalt poolt saime kõik kruusid, mis tähistasid traditsioonide taastamist. Kunagi oli aeg, mil vanaema-vanaisa kõigile lastele igal aastal kruuse kinkisid. Päriselt, igal aastal. Mul on siiamaani riiuli peal nii mõnigi jõuluteemaline tass, mida kunagi kasutatud pole. Isekeskis me muidugi eelmisel õhtul juba kinke jagasime. Igaüks sai midagi kasulikku, niisama nänni ei leidnud kellegi pakist. Me oleme sellised praktilised inimesed :D

Hixi käis ka korra läbi, nägi meie kutsikat. Sai väikese pakikese, millega maiustada. (Loodan, et piparkoogid maitsesid.) Teisel jõulupühal sai veel venna ja tema pruudiga istutud. Nägime lõpuks nende reisipilte ja kuulsime muljeid. Vaatamata kõigele, olid meil siiski üsna vaiksed ja rahulikud pühad. Polnud suuri draamasid ja vanade asjade meelde tuletamist, mis on üllatav, sest meie peres asjad tavaliselt niimoodi käivadki. Tundub, et traditsioonide taastamisega päris lõpuni ei mindud, vähemalt mitte sel korral.