pühapäev, 15. mai 2011

It's the school exam and the kids have run away

You're never safe 'till you see the dawn
And if the clock strikes past midnight
The hope is gone
To move under...

Ma olen juba valmis ostma õpetajale pudeli kallist konjakit ja karbi šokolaadikomme ning paluma, et ta seitsmenda pileti ära märgistaks, kuna see sobib mulle kõige rohkem. Õnneks on eksam kell 11, nii et saab poest läbi minna küll. Kahjuks olen ma aga liiga aus inimene, et niimoodi teha. Ei jää muud üle, kui ikka kõigi 30 küsimuse vastuseid korrata ning loota, et mulle satuvad kaks sellist, mis on normaalsed. No tegelikult on kõik normaalne, aga ma parema meelega räägin teostest, kui kirjaniku elust ja loomingust. Loetud teosest on palju parem jutustada, kui kirjaniku mitut teost mainida ja paari sõnaga nende kohta midagi öelda. Mul lähevad mõned pealkirjad sassi ja mõne puhul keel sõlme. Õnneks võin ma rahus Underi libude luulest rääkida või peatuda Wilde'i suhtel Alfred Douglasega. Samuti võin ma rahumeeli jutustada Oidipusest, kes oma emaga abiellus ja sellele 4 last tegi. Enne loomulikult koksas oma isa maha. Ainus, mis tüübi kasuks räägib, on see, et ta lihtsalt ei teadnud. Võin rääkida ka Balzaci kurvast lapsepõlvest, mille tõttu ta isegi enesetappu üritas, ja sellest, kuidas ta südaööl ärkas, kohvi jõi ja oma raamatuid kirjutas. Võin rääkida sellest et "Dekameron" on üks paras porno, aga mitte keegi seda pahaks ei pane, sest tegelikult on need novellid ju õpetlikku sisuga. Võin rääkida Kalju Lepiku koduõuel kasvanud kahest pihlakast ja sellest, et Runnel on tapvalt irooniline ja verine poeet. Minu kasuks räägib vist ka see, et ma võin rahus jutustada, mis juhtus "Tõe ja õiguse" I osas. Ka see, et ma tean, et Kristjan Jaak Peterson, kelle sünniaastapäeval me nüüd emakeelepäeva peame, ütles pastoritööst ära ning pidutses, mistõttu ta sponsorid ta perse saatsid ja ta ei saanud õpinguid Eestis enam jätkata. Siinkohal võib vist öelda, et läbi kukkuda ma lihtsalt ei saa, sest mu pea on üks kuradima prügikast, mis jätab absoluutselt igasugust paska meelde. Ja loomulikult suudan ma kirjanike eraelust rohkem rääkida, kasvõi Verlaine'i ja Rimbaud' ilusast armusuhtest.

Siinkohal õnnitlen ma inimest, kes kogu selle jama läbi viitsis lugeda, või, tegelikult, tunnen ma talle kaasa. Sul, jah sul, kas pole elu või on sul sitaks igav. Kumbki pole just eriti meeldiv, või mis? Ma loodan, et minu jutt liiga seosetu ei tundunud. Siiski kaldun ma arvama, et enamuse jaoks on tegu hiina keelega, millest kõige räägitum on mandariini keel. Muide, ühtsest keelest räägitakse kirjakeele pärast, sest neil on seal lihtsalt sitaks palju murdeid. Ime, et nad ise üksteisest aru saavad, aga ma kaldun teemast kõrvale.

Ainus asi, mis mind veel üleval hoiab, on Vana Tallin traditsioonilise limonaadiga. Ausõna, limonaad teeb kõik alati heaks. Kes ei usu, proovigu ise järele. Ma ei imestaks, kui ma hommikulgi endale ühe väikese kokteili teeks...või palderjani kulistaks. Mediteerimine vast ei aita ning kummeli- või piparmünditee ei ole minusuguse jaoks piisav. Ma kujutan ette, kuidas mu käed värisevad, kui ma seal komisjoni ees kirjanduse kohta pajatan. Hoian vist käsi süles, värisevaid jalgu ei näe nagunii keegi. Ma loen nüüd kõik korra veel uuesti läbi ning panen siis selle hunniku endale padja alla. Hoidke mulle pöialt, raisk!

2 kommentaari:

  1. Kusjuures, väga huvitav oli :D

    VastaKustuta
  2. Tore teada. Ma juba kartsin, et see on igav xD

    VastaKustuta