When I'm all alone I know everything's gonna be alright

I feel like I'm missing pieces of sleep
A memory fades to a, a pale landscape
You were an extinction, a desert heat
A blind illness of my anxiety

Endless hours in bed, no peace, in this mind
No one knows the hell where innocence dies

Kui ma hommikusöögiks ühe õlle joon, 2 söetabletti söön ja lonksu palderjanitinktuuri võtan, kas siis saab kindel olla, et mu närvid kirjandi kirjutamise ajal üles ei ütle? Kas siis saab kindel olla, et kõht lahti ei lähe või ma oksendama ei hakka? 

Õnneks on mul närvidega ses suhtes kõik enam-vähem korras, nii et midagi hullu ei tohiks juhtuda. Jääb üle vaid loota, et normaalsed teemad on. Sellised, mille kohta ikka kirjutada ka annab. Siiralt loodan, et mu mõte ikka töötab hommikul nii vara.

Šokolaad on olemas, vesi on olemas, ID-kaart on olemas, ma ise olen ka veel olemas ja arvatavasti olen ka hommikul, kui just tulnukad mind ära ei röövi. Ja kirjandis ma pikki lauseid ei tohi kirjutada, sest siis võivad vead sisse tulla. Loomulikult ei alusta ma lauset ka "ja"-ga, eks ju?

Nüüd üks rahustav taimetee ja kõik läheb hästi.