Lotus Island

Lihtsalt imeline...

guess who's back

Elus ja terve. Ja ongi kõik, ma rohkem ei hakka sellest kirjutama. Haigla nagu haigla ikka. Lugesin seal 7 raamatut läbi ning käisin uuringutel. Nüüd siis võtan oma rohud lõpuni ja asi ants. Kuradi hea on ikka kodus olla!

no mitte kuidagi ei taha...

Arvatavasti on nüüd mõni päev siin blogis kõik vaikne...

Selle asemel, et magada, istun ma arvuti taga ja tegelen igasuguste asjadega. Mul tuleb vara ärgata, aga see ei morjenda. Ma tean, et nagunii ei saa ma magada. See on alati nii, just nagu aamen kirikus.

Ei tea, kas ma saan endale ka mõne toreda palatikaaslase. Tegelikult meeldiks mulle üksi olla vist rohkem. Ah, ma ei tea enam. Nagunii ei hakka ma seal endale mingeid sõpru soetama. Tahan ainult, et lõpuks ometi selgeks tehtaks, mis täpselt viga on. Teadmatus on kõige hullem.

Ignorance isn't bliss. Tõesõna, kui sa ei tea, mis tegelikult toimub, hakkad sa endale asju välja mõtlema. Kui sa ei tea, mis värk on, hakkad sa asju ette kujutama. Loomulikult on alati peas keerlevad mõtted mustad ja sünged. Kõige mustem stsenaarium tundub alati olevat just see, millega sinul tegu.

Tegelikult ma tean, et ma saan hakkama, aga mulle lihtsalt ei meeldi haiglad. Pealegi, haiglatoitu tahaksin ma parema meelega siiski vältida. Saate ju aru, et see võrdub minu jaoks väljas söömisega. Midagi sellist, mis mulle ei meeldi ning mida ma just väga tihti ei tee. Mu foobiad saavad nüüd alles hoo sisse...

cut throat

Disguised behind the lies,
Do you not realize?
This is heartless
This is heartless
Disguised behind the lies,
Do you not realize?
This is heartless
This is cut throat

here we go again

Kui te vaataksite sõnaraamatust järgi, mida hädapätakas tähendab, siis oleks seal kõrval arvatavasti minu pilt. Siinkohal on mul juba tunne, et aitab küll, vajutaks "publish post" ning kõlbab teile kõigile küll. Peab kõlbama, sest tegelikult ei oska ma mitte kuradistki kirjutada. Mul pole lihtsalt millestki kirjutada. Või noh, tegelikult oleks teemasid küll, aga ma lihtsalt ei suuda/ei või/ei saa/ei taha/ei oska/ei jaksa. Mul on iseendast villand saanud.

Ma ei tea nüüd, kas see on mingi ohu märk või midagi. Noh seda, et kui inimesel endast üle viskab, siis nagu järgmine etapp on see, et ta sussid püsti viskab. Ja seda sugugi mitte loomulikul teel. Kas ma peaks nüüd ennast kartma või? Peaksin ma muutuma veel paranoilisemaks kui ma juba olen? Is that even possible?

Magada tahaks tegelikult, hirmsasti kohe tahaks magada. Kahjuks ma ei saa. Ise ka ei tea, mis viga, aga see juhtub ikka ja jälle. Ma peaksin sellega juba harjunud olema, aga võta näpust. Mis sest, et inimene harjub kõigega. Ka poomisega...algul siputab natuke ning siis jääb päris vakka.

Ei, see polnud nüüd mingi Freudian slip. Seda, et kogemata lipsas välja mingi kavatsus või nii. Kui see nii oleks, ma lihtsalt kustutaksin selle ära ning kirjutaks midagi muud. Kirjutamine on ju ainus asi, mida ma oskan. VALE! Tegelikult ei oska ma seda ka, kui uskuda kõiki neid...Ah, ma ei viitsi sellest jahuda. See ajaks mul lõppude lõpuks ainult sita keema ning kedagi ei huvita see nagunii. Kedagi ei peagi huvitama. Miks üldse seda blogi loetakse? On siin tõesti, mida lugeda?

Ma saan aru, et samahästi võiks keegi minu käest küsida, miks ma seda blogi üldse pean. Rohkem nagu iseendale. Vahel on selline tunne, et keeraks kraanid kinni, nii et kõik ei näekski, mis paska ma jälle ajan. Samas olen ma sisimas ikka nii kuradi edev - nagu me kõik - et lihtsalt ei suuda seda teha. Ka mind ootab edevuse tuleriit. Ha, kuidas ma klišeesid armastan.

Tegelikult olengi ma üks kuradima klišee. Või siis ei ole. Ei, ikkagi olen. Kogu minu elu on üks klišee ning mina olen klišeede kuninganna. Hahaha, täielik egotripp on vist peale tulnud. Mõtlen endast nii hästi ja pean ennast nii kuradima tähtsaks. Annab ikka hullem megalomaan olla. Ma siiralt loodan, et on minust hullemaid. Ah, mida ma ajan, ma ju TEAN, et on minust hullemaid. Vahel näib see küll võimatuna, aga nii see on.

Mul õnnestus enne just suur pind endale küüne alla ajada. Selle pasa trükkimine ei ole just eriti meeldiva aistingu saatel läinud. Valuaisting on nimelt see, mis mind saadab. Valu on vist tõesti ainus asi, millega ma juba harjunud olen. It never goes away, no matter what. Ise olen selles ka natukene süüdi, aga füüsilise valu puhul vähem. Seda loomulikult viimasel ajal. Või noh, tegelikult olen selliseks kobakäpaks muutunud, et võin end kõiges ja alati süüdistada.

Ma lähen teen nüüd teed.

Borne On The FM Waves Of The Heart

No, it's not what we meant to say.
We don’t really love each other.

Too much momentum.
This room feels like it's going to explode.
Too many angles.
Too many factors to cover.
Waiting for signal.
You're searching for network.
You have to fight to stay in control of the situation.

babykills

hooray for me

Ma olen täielik geenius. Eile õnnestus mul teed tehes kuuma vett hoopis oma käe peale valada. Käsi on siiamaani veidi valus. Muidugi oli asi täiuslik, sest rohkem said kannatada just sõrmenukid. Hooray for me!

Kõige toredam oli eilse juures muidugi see arstil käik. Ma pidin natuke ootama ning veel natuke ootama. Igatahes lõppes asi sellega, et pidin täna arstile helistama. Mulle kirjutati mingi hirmkalli rohu digiretsept, kästi mõelda, kas ma saan seda rohtu endale lubada. Olgem ausad, veel paar päeva tagasi oli mul kogu vajaminev raha olemas. Kui nüüd olla veel ausam, siis ei, tegelikult ei saa ma seda endale lubada, aga tervis on kõige tähtsam.

Täna siis sain teada, et 23ndal pean haiglasse ronima. Mustamäe haiglasse siis. Jällegi üks tore uudis, mulle ju nii meeldib haiglates. Juhhei! Elu ei saakski parem olla! Samas ma tean, et on väike lootus, et asjad saavad korda ning lõpuks on ka mingeid tulemusi näha/tunda. On lootus, et saan lõpuks ka mingeid vastuseid, täpsustamata asjad saavad lõpuks täpsustatud. Sellegipoolest pole mõte haiglasse minekust eriti vaimustav. Bleh...

Fujiyama Mama

See lugu meenutab mõnele inimesele mind =)