better off dead

Oma vaimse tervise huvides ärge lugege kunagi saatekirju. Eriti veel, kui need pole lihtsalt saatekirjad, vaid 10 lk pikad aruanded teie seisundist uuele arstile, kes teiega alles 2 nädala pärast tegelema hakkab.

Veel vähem tuleb teile kasuks kõigi asjade kohta uurimine. See võtab mõned tunnid teie väärtuslikku aega ning jääb kummitama vähemalt mõneks päevaks. Einoh, loomulikult on hea teada, et teil ei ole suguhaigusi, aga te teadsite seda juba ka varem. Loomulikult on hea avastada, et leiti midagi, mida kannavad edasi puugid. (Eriti veel, kui teie arvates pole puuk teid hammustanud.) Loomulikult on hea avastada, et teile on sitaks palju ravimeid sisse pumbatud, aga kasu neist eriti pole olnud. Ka seda teadsite te juba varem.

Ma võiks siin nüüd üles lugeda kõik sümptomid, mis mul praegu on. Sellest tuleks üks kuradima pikk nimekiri. Ma võiksin siia kirja panna ka kõik saadud diagnoosid. Ma võiksin siia kirja panna ka kõik psühholoogilist laadi probleemid. Mu vaimne tervis on sama perses kui kõik muu. Nüüd tuleks ainult kõik lõpuks sealt persest välja tõmmata. Kaua võib!

Mingil hetkel viskab inimesel üle. Ehk peaks ka endale relva hankima ning siis mõned arstid ja oma järjekorda ootavad patsiendid pantvangi võtma. (Kes House'i ei vaata, ei saa aru.) Võib-olla siis saaks ma ka oma lõpliku diagnoosi ning lõpuks ka õiged ravimid. Jah, nii saaks ma vanglakaristuse või üliagara politseiniku tõttu isegi surma. Samas, surm ei tundugi nii õudne. Eriti veel, kui sa sellega paaril korral juba silmitsi oled seisnud.

better off dead, yeah better than this,
take it away cuz there's nothing to miss

Mul on selline tunne, et ma ei jaksa lihtsalt enam. Varsti kukun ma lihtsalt kokku ning jäängi voodisse. Nagunii ei taha ma sealt eriti lahkuda, aga pean. Alati pean. Iga päev pean. Igal hommikul pean ma jälle (tavaliselt jääkülmas) toas riidesse panema ning maailma astuma. Pean inimestega rääkima, pean neile otsa vaatama, pean nende kisa taluma. Tegelikult on nii, et nii mõnigi igapäevane heli on minu jaoks jube. Ma ei teagi, miks ma seda kõike talun ja muudkui edasi rühin.

Elu on kogu aeg armastanud mulle hoope virutada. Muudkui loobib kaikaid kodaraisse. Mina aga tõusen üles ja lähen edasi. Viimasel ajal on aga selline tunne, et olen näoli mudas ning üritan edasi roomata. Kogu aeg tuleb uus hoop, aga ma ikka rooman. Mis sest, et enam püsti ei saa, peaasi et edasi liigun. Kui ma nüüd alla annaks. Tegelikult pole mul eriti millegi nimel rabeleda. Pole millegi pärast elust kümne küünega kinni hoida, aga ma ikkagi teen seda. Ma ei karda surma, ma lihtsalt ei taha veel surra. Kui ma aga nüüd alla annaks, siis kukuks kõik kokku. Ma variseks mingi aeg põrandale ning hääbuksin vaikselt. Keegi ei saakski aru, mis mul viga. Parem olen see elav surnu edasi.

Kui ma tõesti kodust välja satun, siis on jube teiste inimeste nägusid vaadata. Nad märkavad mind ning nende silmis on siis mingi rõve kaastunne. Nagu ma oleksin surmavalt haige, kes kohe-kohe ära kõngeb. Eks mu ilgelt valge - vahel kollakas - nahk ja mustad ringid silme all hirmutavad inimese ära küll. Muidugi on tore ka see, et veresooned paistavad kõik mul aina paremini naha alt välja. Sinine hakkab silma küll. Vahel käed - või lausa terve keha - värisevad. Pealegi käin ma aeglasemalt kui mingi 80aastane. Enamus ajast on mul tänaval selline nägu ka, et miski teeks valu. Tegelikult teebki - kogu seda müra on liiga palju.

Kogu aeg kodus istudes kaoksin ma vist täiesti kuhugi teise maailma. Lihtsalt selleks, et mitte oma perekonnaga tegeleda. Ausõna, veidike segased on nad siin kõik. Keegi ei saa mulle pahaks panna päevi, mil ma mõtlen, et mul oleks parem mulla all. Vahel ma lihtsalt ei jaksa enam. Mul on endal nii palju probleeme, et raske on veel neid ja nende probleeme taluda. Ma võin ju distantseeruda, aga see ei vähenda nende mõju. Nad on osa minu igapäevasest keskkonnast. Just see keskkond mõjutab meid kõige rohkem. Just see keskkond aitab kaasa olukorra halvenemisele või paranemisele. Oleneb keskkonnast.

Ja siis on veel sõbrad. Tegelikult hakkab mulle üha enam tunduma, et polegi sõpru. On vaid inimesed, kes on alati olemas, kui neil mind vaja on. Ma olen õlg, mille najal nutta. Ma olen see, kes nõu annab. Ma olen sõnumitooja. Ma olen vahendaja. Ma olen see, kelle peale karjuda ja kogu oma sitt välja elada, sest ma lihtsalt ei tee sellest suurt numbrit. Ma olen see, kes usaldab ja usub. Ma olen see, kes andestab. Ma olen see loll, kes teeb ära asjad, millega nad ise hakkama ei saa. Olgugi, et ma olen sada korda õpetanud. Ma olen alati olemas. Iga kell, iga ilmaga,  igas olukorras. Minu peale saab alati kindel olla, aga mina ei saa enam kellegi peale kindel olla. Iga kord, kui jutt läheb minule ja minu probleemidele, öeldakse mulle lihtsalt, et ma saan hakkama. Seepärast ma enam eriti ei räägigi. Mul pole vaja, et poole lause pealt keegi ütleks, et ma saan alati hakkama ning seejärel jälle oma muresid edasi kurdaks. Tänan ei, see pole minu jaoks. Seega hoian kõik endale.

Ma olen alati saanud ainult endale loota. Enamus ajast olen ma nagunii kõigile teistele nähtamatu. Isegi mu oma ema jäi kunagi haiglasse hiljaks. Paar tundi küll, aga ikkagi. Ja viimane kord, kui ma haiglast välja sain, tuli ta mulle vastu. Rasket kotti tassisin ikkagi 5 päeva magamata ning täiesti ära vaevatud mina. Ma poleks kunagi osanud arvatagi, et 2 raamatut, dressid ja plätud nii kuradi rasked võivad olla. Nojah, nüüd on isegi teetass mõnikord liiga raske. Ma olen alati pidanud kõigega ise toime tulema. Isa ma eriti ei tunne. On lihtsalt üks tüüp, keda ma vahel näen. Ema ei kuula mind kunagi. Kõige toredam on siis, kui ta toast ka välja läheb, et mind mitte kuulata. Venna ja õega ei ole ma kunagi läbi saanud. Nemad on alati kahekesi ühe vastu olnud. Vanavanematega on selline lugu, et need rohkem kägisevad. Sellist asja ei suuda ma taluda. Vanaisa tahab ka rääkida ainult siis, kui ta täis on, aga mina ei talu purjus inimesi. Mul on oma lühikese elu jooksul nende vastu allergia arenenud. Ma ei talu enam isegi alkoholilõhna.

Ma olen inimvare, kes püsib püsti ainult mingi ime tõttu. Ma isegi ei tea enam, mis on see, mis mind veel koos hoiab. Kui ma füüsiliselt veel ehk vastu peaks, siis hullumeelsuse äärel olen juba pikemat aega. Ma ei tea, mis on selleks liimiks. Ma tõesti ei mõista enam, mille toel ma edasi liigun ning kõigega hakkama saan. Nojah, enam eriti ei saagi, aga ikkagi pole ma veel hullumajas. Ma pole ennast kunagi tugevaks inimeseks pidanud, mis sest, et teised seda muudkui kinnitavad. Ma olen täielik hädapätakas, aga kuidagi tulen ma kõigega toime. Võib-olla loodan lihtsalt helgemale tulevikule...ma tõesti ei tea...

How else can we survive?
Dead is the new alive