perform this way

You don't have to take no pills

I could've been a doctor
I could've been a lawyer
I could've been a scientist
I could've been normal
Especially in the daylight

Istusin ma siis nahaarsti kabineti ukse taga ja ootasin, millal mind sisse kutsutakse. Uksel oli silt, et kutsumata mitte siseneda. Mu kõrval istuva vanamehe näost oli näha, et ta pidas mind suguhaigeks. Ma pidin seepärast isegi naerma hakkama. Vaat see on, kui tegu on naha- ja suguhaigustearstiga.

Jala peal on mul väike põletikukolle, sellele tuleb nüüd midagi antiseptilist peale panna. Lõua all olev laik on lokaalne komedooniline akne. Hurraa, mul on akne. Küll on hea, kui saab oma pikka nimekirja lisada veel ühe haigusliku seisundi. Peale selle jäeti üks mu sünnimärkidest nö jälgimisele. Septembris paluti uuesti ette näitama minna. Arsti jutu kohaselt pole tark neid suvel torkida, kui just selleks tungivat vajadust ei ole.

Eriti tore oli seal ukse taga istudes inimesi vaadata. Sealsamas kõrval on psühhiaatri kabinet ning seal ootas oma järge üks tore naisterahvas. Iga möödunud minutiga ägestus ta silmnähtavalt. Nii ta siis laiutas seal käsi, pobises midagi omaette ning lõpuks vehkis isegi rusikatega. Sellised inimesed tõesõna hirmutavad mind veidi. Õnneks sai ta varsti psühhiaatri jutule. Peale selle püüdis minu pilku ka üks "stiilne" meesterahvas, aga stiilsetest inimestest kirjutan ma kunagi hiljem.

Finally

Lõpuks ometi on see läbi! Klassiõde hüppas peale aktust koridoris õhku ning hõiskas, et tal on nüüd keskharidus. See on see kõige tähtsam. Aktus oli normaalne. Või noh, rohkem kui normaalne. Kuna meid oli vähe, siis olid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajad koos ning peale selle veel ühed mingi finantskursuse lõpetanud. Väga kodune tunne oli.

Peale lõputunnistuse sain kiituskirju, linna poolt mapi ning valla poolt mingi mängu. Head ja väga head hinded, rohkem polegi vaja. Ise jäin tulemusega ikka väga rahule. Pole kunagi tahtnudki niimoodi rabeleda, et mingi medali saaks. Bankett oli peale aktust lahe. Jõime koos õpetajatega šampust ning lobisesime niisama. Ühel hetkel oli tunne, nagu me oleksime Gestaaposse sattunud. Kõik tahtsid teada, kas ja kuhu me edasi õppima tahame minna. Õnneks andsid õpetajad soovitusi ka, nii et võib-olla on nüüd mõnel lihtsam otsustada.

Peale selle saime kõik kooli tassi ning direktoril lasime veel endast pilte teha. Sel aastal olid lõpetajateks ainult tüdrukud. Siis saime naerda, kui direktor ütles, et me muidu pole nii ilusad. Nojah, eks olime kõik ikka üles ka löödud, aga siiski kõlas see veidi nii, nagu me muidu oleksime ühed peletised :D

Peale kolme pokaali šampust ning palju lobisemist sai koju kobitud. Seal ootas veel šampust ja veini ning näljased sugulased. Ütleme, et lõpuks olid nii mõnedki neist üsna vindised. Mina aga lippasin peale nende lahkumist bussi peale. Teel bussipeatusesse nägin klassijuhatajat, kes siis ka kaasa tuli. Tema arvas, et peab sõbrannal laskma end autoga viia. Vaatas bussiplaani veidi valesti lihtsalt. Saime siis klassikaaslastega kokku ning laiasime veidi linna peal. Lõpetasime Laterna baaris (veidi reklaami ka siin Haapsalu asutustele) süües ning siidrit juues. Ajasime ikka mitu tundi juttu. Veel pakuti meile maasikaid vahukoorega, mis sobis meile õhtu lõpetamiseks väga hästi. Lubasime veel ühele klassiõele varsti külla minna. Neil on ilus maakoht ning me kõik tahame selle lõpuks oma silmaga ära näha.

Lõpuks ometi on see gümnaasium läbi saanud. Meil kõigil läks selleks ikka üsna palju aega. Mõnel rohkem kui teisel, aga tehtud see on. Lubasime, et võõraks me ei jää. Kui muidu ei näe, siis vilistlaste kokkutulekutel ikka näeb.