Üks selle suve suurimaid välikontserte oli muidugi Bon Jovi. Ma ei tea, kas see tuleb teile üllatusena või ei, aga ma olen üpriski suur bändi loomingu austaja. Tunnistan, et ma pole üdini fänn, aga vaatama tahtsin neid minna küll. Enamus lood mulle ju tuttavad ning kaasa laulda sai kõvasti.
Eesti kontsert oli tuuri esimene, mis siis nende õige tehnika ja ekraanidega oli. Venemaal olevat kohaliku kraamiga läbi aetud. Eks see show oli ka vägev, kuidas otse lavalt tulev pilt muu graafikaga ühendati. Õde küsib siiamaani vahel, kuidas nad ikkagi seda tegid. Väidetavalt olevatki see üks põhjustest, miks regiooni ainus kontsert just Eestis toimus, olevat hea kõike katsetada.
Lauluväljakul olid soojendajateks soomlaste Santa Cruz ning kodumaine Terminaator. Mõlemad said oma tööga minu arust päris hästi hakkama, kuigi olen ammu täheldanud, et suur osa rahvast saabub ikkagi alles enne peaesineja etteastet. Ei ole nendel esimestel bändidel eriti kedagi üles kütta. Soomlastel juhtus ka väike äpardus kitarriga, aga mehed ei lasknud end sellest häirida ning kütsid pärast pillivahetust edasi nagu midagi poleks juhtunud. Jaagup suutis vaatamata keelebarjäärile siiski ka rahvusvahelise publiku ka la-la-laatama panna. Seega tulid mõlemad bändid üldjoontes tööga toime.
Muidugi on tõmbenumbriks sellistel puhkudel ikka see maailmakuulus bänd. Nende esinemise ajaks sai platsi, mis enne pigem pooltühi tundus, ikka päris korralikult rahvast täis. Bon Jovi alustas albumi ja tuuri nimilooga "This House is Not for Sale" ja lõpetas superhitiga "Livin' on a Prayer". Vahepealne oli enamasti ikkagi hoogne ja tempokas, kuigi kõlas ka paar ballaadi, nende hulgas kunagine hitt "Bed of Roses", mille ajal käis üks naisfänn lauljaga ka tantsimas. Meil tehti sellest ka suur uudis, olgugi et tegu on üsnagi vana traditsiooniga. Väike tants ja musi ja tagasi publikusse, niimoodi juba aastaid.
Eriti pöördesse ajas publiku aga "Runaway". No nad ikka mõnuga kiusasid ka rahvast loo algusega, aga see on siiani üks fännide lämmikuid. Üks minu lemmikuid ka. Muidugi sai täiest kõrist kaasa lauldud lugu "It's My Life", seda ja Prayer'it teavad ju kõik. Veel meeldis mulle see, et "Lay Your Hands on Me" esitusele tuli, sest ka see on üks mu lemmikuid.
Mina jäin kõigega küll üldjoontes rahule ning ei nurise millegi üle. Küll vinguti seepärast, et Jaagup ainult eesti keeles rääkis, küll selle pärast, et ilm veidi jahe oli. Mind ei häirinud kumbki, sest ka välismaiste külastajate jalg tatsus ning mul oli soe jope seljas. Veel vähem huvitab mind see, et Jon Bon Jovi "laulda ei suuda". No ma ei tea, suutis ikka küll, nii laulda kui ringi kalpsata. See on täiesti arusaadav, et ta hääl ei ole enam see, mis aastakümneid tagasi. Vananedes ikka mõned asjad muutuvad. Olgem lihtsalt tänulikud, et ta ikkagi kõik sõnad selgelt välja ütleb ning enam-vähem nootidele pihta saab, kõik enam nii tublid ei ole. Pealegi, kohapeal olles on emotsioon hoopis teine kui hiljem mingit videot vaadates.
Muidugi on tõmbenumbriks sellistel puhkudel ikka see maailmakuulus bänd. Nende esinemise ajaks sai platsi, mis enne pigem pooltühi tundus, ikka päris korralikult rahvast täis. Bon Jovi alustas albumi ja tuuri nimilooga "This House is Not for Sale" ja lõpetas superhitiga "Livin' on a Prayer". Vahepealne oli enamasti ikkagi hoogne ja tempokas, kuigi kõlas ka paar ballaadi, nende hulgas kunagine hitt "Bed of Roses", mille ajal käis üks naisfänn lauljaga ka tantsimas. Meil tehti sellest ka suur uudis, olgugi et tegu on üsnagi vana traditsiooniga. Väike tants ja musi ja tagasi publikusse, niimoodi juba aastaid.
Eriti pöördesse ajas publiku aga "Runaway". No nad ikka mõnuga kiusasid ka rahvast loo algusega, aga see on siiani üks fännide lämmikuid. Üks minu lemmikuid ka. Muidugi sai täiest kõrist kaasa lauldud lugu "It's My Life", seda ja Prayer'it teavad ju kõik. Veel meeldis mulle see, et "Lay Your Hands on Me" esitusele tuli, sest ka see on üks mu lemmikuid.
Mina jäin kõigega küll üldjoontes rahule ning ei nurise millegi üle. Küll vinguti seepärast, et Jaagup ainult eesti keeles rääkis, küll selle pärast, et ilm veidi jahe oli. Mind ei häirinud kumbki, sest ka välismaiste külastajate jalg tatsus ning mul oli soe jope seljas. Veel vähem huvitab mind see, et Jon Bon Jovi "laulda ei suuda". No ma ei tea, suutis ikka küll, nii laulda kui ringi kalpsata. See on täiesti arusaadav, et ta hääl ei ole enam see, mis aastakümneid tagasi. Vananedes ikka mõned asjad muutuvad. Olgem lihtsalt tänulikud, et ta ikkagi kõik sõnad selgelt välja ütleb ning enam-vähem nootidele pihta saab, kõik enam nii tublid ei ole. Pealegi, kohapeal olles on emotsioon hoopis teine kui hiljem mingit videot vaadates.
