Võib tunduda, et ma olen selle postitusega lootusetult hiljaks jäänud, sest album tuli välja juba juuni alguses. Samas on teada-tuntud tõsiasi, et parem hilja kui mitte kedagi kunagi. Peale selle on praegu sellest kauamängijast kirjutada isegi et kõige õigem aeg, sest alles hiljuti tuli välja deluxe versioon.
Mulle on The Darkness alati meeldinud. (Me kõik teame, et see algas selle looga.) Pean tunnistama, et nende neljas album on siiamaani ka nende parim. Kui eelmine oli natuke kiirustatud, siis Last Of Our Kindi puhul sellisest asjast rääkida ei saa. Plaadi avarada on "Barbarian", mille alguses kuuleme Dan Hawkinsi aednikku. Geniaalne. (Sama võib öelda ka video kohta.) Tegu on äratuntavalt The Darknessiga, alustades kidrakäigust ja lõpetades refrääniga. Lugu ise on nagu väike ajalootund. Mõnel võib olla seda raske uskuda, aga need mehed on päris suured nohikud tegelikult. (Eriti laulja Justin Hawkins.) Ajaloolise sisuga on ka neljas lugu "Roaring Waters", mis on üks minu lemmikuid. "Open Fire" kõlab alguses nagu The Cult ja see on hea. The Darknessi puhul on nende suured mõjutajad alati tuntavad ning see album pole sugugi erand.
Peale aedniku võib sellele albumil kuulda ka bändi fänne. Albumi nimilool teeb kaasa paarsada fänni, vähemalt nii nad väidavad. Peale selle võib kuulda ka bassimängija Frankie häält, kes laulab lugu "Conquerors". Antud pala kõlab albumil viimasena ning on üks kahest ballaadist. Kes ei tea, siis The Darknessi mehed on suured vinüülifännid, seega on ka kõik albumid üles ehitatud nii, et mõlemale poolele jääks ka üks ballaad.
Kui võiks arvata, et ajalugu on ainus, millest inspiratsiooni ammutada, siis te eksite. "Mudslide" on näiteks looduskatastroofist. Seda rõhutatakse ka loo alguses, sest see sõna iseenesest võib inimesi muidu eksiteele viia. Kõige lõbusamad palad on "Sarah O'Sarah" ja "Hammer & Tongs", viimane neist tundub lausa natukene absurdne, aga sellise bändi puhul tuleb see ainult kasuks. Kasuks on tulnud ka see, et albumi on produtseerinud ja miksinud Dan Hawkins ise. Kõik on algusest lõpuni bändimeeste endi nägu.
Deluxe versioonil on 4 boonusrada. Nende seas on ka pala nimega "I Am Santa". Jah, The Darknessil on uus jõululugu ja see on kõike seda, mida nende puhul oodata võiks. Video on veel parem, tõeline kitš. Boonuslugudest sai kiiresti minu lemmikuks "Always Had The Blues", seda nimelt sõnade pärast. Kes mind teab, saab aru. "Million Dollar Strong" on taas üks suhetest rääkiv lugu, mis kõlab liiga lõbusalt. Kas ma olen ainus, kes armastab rokki puhkpillidega? No selles loos on kuulda trompetit ja ilma trompetita pole see enam see. Päriselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar